OPL SUVI
TARTU ULIKOOL

Laste emotsionaalset toetamist tuleb õppida

4. nov. 2016 Sirje Pärismaa toimetaja - 2 kommentaari
Eve Kikas. Foto: Sirje Pärismaa

Eve Kikas. Foto: Sirje Pärismaa

 

Sild pedagoogika ja psühholoogia vahel pole kuigi tugev, ütleb Tallinna ülikooli koolipsühholoogia professor Eve Kikas. Nii ei tunnegi õpetaja alati probleeme ära. Tundi segavad õpilased saavad tihti abi enne kui need, kes korda ei riku, kuid muremõtete ja ärevuse tõttu siiski hakkama ei saa.

 

Teie ettekanne emotsionaalsete ja käitumisraskustega laste distsiplineerimisest tõi Tartu haridusfestivalil Mart Reiniku kooli saalitäie rahvast. Järelikult on probleem tõsine. Kuivõrd kinnitavad seda teadusuuringud?

Eesti kohta arvud puuduvad, kuid nende laste hulk on küll kasvanud, igasugustel põhjustel. Demokraatlikus ühiskonnas on piirid vabamad, jäigas ühiskonnas surutakse paljud probleemid alla ega räägita neist. Elu on läinud keerulisemaks, valikuvariante on palju, aga meid pole kasvatatud valikuid tegema. Pole õpetatud, kuidas valida, ja et kui valid, siis ka vastutad.

Õpetajad on hädas. Kas see viitab tõsiasjale, et ülikoolidest saadav ettevalmistus pole piisav?

Õppimisteooriates olid varem teistsugused rõhuasetused: et laps on vastuvõtja, õpetaja annab talle teadmisi. Praegu rõhutatakse, et õppija peab olema aktiivne ja tegutsema, selleta ei tule midagi. Õpetajaid pole õpetatud, kuidas lapsi aktiviseerida ja ise tahaplaanile jääda. Pole õpetatud ka seda, milles võivad probleemid olla.

Näiteks on õpilasel probleemid töömäluga. Algklassides avaldub see nii, et laps hakkab uut infot hankides aktiivselt tegutsema ja äkki läheb tal kõik meelest ära. Väliselt paistab, et laps tüdines ja väsis. Väga paljud õpetajad arvavadki, et laps ei pannud tähele või oli laisk. Nad ei mõtle, et ta ei suuda kahte asja kokku panna, eriti kui muremõtted võtavad osa töömälu mahust ära. Laps jätab töö katki põhjusel, et ei mäleta, mida tegema pidi. Kui õpetaja sellest aru saab, annab ta lapsele vähem infot, lihtsustab instruktsioone. Töömälu saab ka arendada ja õpetada õpioskusi, kui õpetaja teab õppimisteooriaid. Aga sild pedagoogika ja psühholoogia vahel pole olnud õpetajaid õpetades väga tugev.

Millised on emotsionaalsete ja käitumishäirete põhitüübid? Kuidas õpetaja neid ära tunneb?

On lapsi, kes elavad probleemid enda sisse. Tunnis nad korda ei riku, kuid enda potentsiaali ka ei realiseeri. Selle taga on muremõtted, ärevus, mis ei lase tegutseda, õppida. Seetõttu on ka teistega raske suhelda. Sellistel lastel on kalduvus olla alluv, teha seda, mida teised ütlevad. Kui selline laps satub õppijate hulka, võib temagi rohkem õppida, aga võib ka probleemsesse seltskonda sattuda ja sellega kaasa minna. Kõrvalseisjad märkavad vahel probleeme liiga hilja.

Teine rühm on lapsed, kes elavad väljapoole ja hakkavad õpetajale kohe silma, käitudes agressiivselt, nad rikuvad korda, ei suuda enne tegutsemist mõelda. Eriti raske on neil ühelt tegevuselt teisele üle minna. Nemad saavad tihti enne abi, sest otsivad seda aktiivselt.

Kolmas rühm lapsi on need, kelle käitumisraskuste taga on õpiprobleemid. Nad ei suuda infot töödelda. Selle kategooria teises äärmuses on andekad, kes saavad koolis väga hästi hakkama – neil hakkab igav ning tekib vajadus tähelepanu tõmmata.

Millised õpilase vajadused on koolis kõige olulisemad?

Kõigepealt peab olema kõht täis ja tuba soe ning ise pead olema välja puhanud. Laps peab tundma, et ta kuulub teiste hulka, et kaaslased ja õpetaja tunnustavad teda. Koolis on vaja tunda end ka kompetentsena – tunnetada, et kui pingutan, saan hakkama. Hea, kui seda kompetentsust hinnatakse selle alusel, kas ma tõepoolest tegutsen ja saan hakkama. Mõnikord on rõhuasetus välisel hakkamasaamisel – tunnen end siis kompetentsena, kui olen teistest parem. Kui see pole võimalik, on tähtis vähemasti see, et ma pole kõige halvem. See tekitab aga probleeme – hakatakse vältima keerukaid olukordi ja võetakse ette lihtsamaid ülesandeid.

Kolmas tähtis vajadus nii õpilasele kui ka õpetajale on autonoomiatunne. Et inimene ei teeks seda, mida kästakse, vaid mõtleks ja valiks endale eesmärke ning ka vastutaks oma tegevuse eest. Seda vajadust teadvustatakse koolis veel väga vähe.

Kuidas saab õpetaja lastes autonoomiat arendada?

Õpetaja peab ise end autonoomsena tundma ja tunnetama, et temast midagi sõltub. Väga raske on midagi õpetada või millegi arengut toetada, kui oled ise ebakindel. Kui õpetaja on enesekindel, planeeriv ja arutlev, suudab ta neid oskusi õpilastele edasi anda ja julgeb lasta õpilastel valida. Õppekava on küll ees, aga ta saab selle ulatuses natukenegi valikuvariante anda, kas või kodutöödes, ülesannete valikus, mis omakorda tekitab lastes huvi.

Kuidas õpetada nii, et kõigi laste vajadusi rahuldada?

Sinna peame püüdlema! Meist kõigist ei saa Einsteine või tipptasemel baleriine, aga kõik saame areneda. Me ei anna kuueaastasele nii palju vastutust, et ta planeeriks ise oma päeva, kuid saame lasta tal vastutada temale sobival viisil. Saame kõiki lapsi arendada, aga mitte neid ühesuguseks teha.

Kui palju peaks käitumisraskustega lapsi kiitma lootuses, et nad pingutavad siis rohkem?

Kiita ei tuleks last, vaid seda, mida ta teeb. Kiitust vajavad kõik, kuid mitte ühtemoodi. 1. klassi laps tahab, et teda klassi ees kiidetaks, aga 7. klassi õpilane ei pruugi seda tahta. See ei tähenda, et ta ei oleks rõõmus, kui tema tööd märgatakse. Kui ka halvasti läheb, tuleb rääkida sellest, kas ja kuidas laps pingutas.

Samas pole õige, et õpetaja tegutseb rohkem nendega, kes on problemaatilised. Teised tahavad ju ka tähelepanu. Väga palju on võimalik teha individuaalselt rääkides pärast tundi.

Mida näitavad uuringud laste emotsionaalsest toetamisest?

Uuringud näitavad, et paremad on nende laste õpioskused, kelle õpetajad julgustavad, räägivad, arutlevad ja kuulavad. Ka nende huvi kooli vastu ja seotus sellega on suurem ning õpitulemused paremad. Emotsionaalsete ja käitumisraskustega õpilased vajavad sellist toetust eriti.

Uuringud on näidanud sedagi, et emotsionaalset toetamist, õpilase mõistmist tuleb õppida. Ei aita sellest, et oled hea inimene, sa pead oskama lugeda vihjeid ja adekvaatselt reageerima. See ei tähenda, et me ei tohi lastega kurjustada. Probleemi lahendamine võib olla järsk, aga pärastine analüüs on tähtis. Kui lapsed tunnetavad, et õpetaja/vanem neid armastab, aktsepteerib ta kohatist kurjustamist.

Kas emotsionaalsete ja käitumisraskustega laste osakaal võib veelgi kasvada?

Maailmas on näha, et kasvab. Ebakindlus ja probleemid kasvatavad nende laste hulka. Järjest enam rõhutatakse individuaalsust, aga see tähendab ka probleeme.

Erakoole tehakse praegu väga palju, sest leitakse, et on lapsi, kes vajavad teistmoodi õpetust, aga see pole ka ju õige, et erikoolide asemele tulevad erakoolid. Päris ära kaotada erikoole ei saa.

Kas teil on nende laste teemal uuringuid käsil?

Meil on mitmeid pikaajalisi uuringuid laste arengust, kusjuures uurime ka nende vanemaid ja õpetajaid. Näiteks oleme püüdnud vaadata, kuidas on suhted õpetajaga ja emotsionaalne tugi seotud eri näitajatega.

Oleme teada saanud, et 1. klassi õpetaja emotsionaalne tugi on seotud lapse püsivuse ja õpitulemuste ning tajutud võimekusega 6. klassis. Selgus, et emotsionaalse toe mõju käib tajutud võimekuse kaudu. See tähendab, et lapsed, kelle 1. klassi õpetaja on olnud emotsionaalselt toetav, tajuvad 6. klassis end võimekamana nii matemaatikas kui ka lugemises. See seos on märgatav.

See, kuidas õpetaja peaks käituma, sõltub siiski klassist. Õpetaja võiks meetodeid julgelt kombineerida. Vabadust võiks anda rohkem nendes klassides, kus õpilaste teadmised on paremad. Teistes klassides võiksid ülekaalus olla õpetaja- ja lapsekesksed meetodid.

Tänapäeval rõhutatakse liiga palju vabadust. Meie uurimused näitavad, et õpetajakesksed meetodid on olulised, kuid kombineerituna emotsionaalse toe ja lapse perspektiivi arvestamisega. Lapsed peavad kordama, harjutama, pähe õppima, kuid neile tuleb selgitada, miks see kasulik on.

Eesti ja soome õpetajate võrdlusest leidsime, et soome õpetajad kombineerivad meetodeid rohkem. Meie õpetajad on pigem ühele või teisele poole kaldu – kas liiga õpetaja- või liiga lapsekesksed. Ilmselt on selle taga ka õpetajakoolitus – individualiseerimine eeldab, et osatakse meetodeid kombineerida.

Vaatlustest-võrdlustest soomlastega on selgunud, et meie õpetajad ei individualiseeri, kuigi nad väidavad seda tegevat. Üks asi on teadmised, aga teine asi, kuidas neid kasutada.

 


Soovitusi õpetajale, ennetamaks emotsionaalseid ja käitumisraskusi

  • Kuula last.
  • Ära tee tema eest seda, mida ta suudab ise teha.
  • Usu iseennast, kuid täienda enda teadmisi.
  • Püüa mõelda, miks laps nii käitub. Loe vihjeid.
  • Ära suru ennast peale.
  • Julge tegutseda mitteaktsepteeritud viisil ja teistmoodi, kui enne tehtud.
  • Tunneta enda kompetentsuse piire – julge tunnistada, et sa ei tea kõike piisavalt, ning kasuta tugipersonali ja lastevanemate abi. Tunne ära, kui see pole sinu juhtum.

2 kommentaari teemale “Laste emotsionaalset toetamist tuleb õppida”

  1. Triinu Ootsing ütleb:

    See intervjuu annab hea suunise, mida ja kuidas õpetajad peaksid koolis õpilaste võimalikke õpiraskusi silmas pidades tegema ja kuidas oma õpetamismeetodeid vastavalt klassikomplektile kombineerima ja individualiseerima. Aga me kõik teame, et aega põhjalikuks pühendumiseks õpilaste individuaalsetele õpiprobleemidele õpetajatel valdavalt ikka napib.
    Selleks, et seda tööd (õpilaste individuaalsusega arvestamist) hästi teha, võiks ka meie koolides rakendada sellise spetsialisti, nagu tegevusterapeut, abi. Meil on küll paljudes koolides olemas psühholoogid, eripedagoogid ja logopeedid (kuigi ka nende palkamisega on koolidel kuuldavasti suuri probleeme), kuid väiksemad õpiraskused (mis võivad tähelepanuta jätmise korral lumepallina hiljem kasvada suurteks, kogu elu mõjutavateks) ei mahu hästi ühegi nimetatud spetsialisti töövaldkonna alla. Psühholoog iseenesest ju võiks neid märgata, aga enamasti jõuavad tema kabinetti juba silmnähtavamad ja keerulisemad probleemid, eripedagooge jagub põhiliselt (õpilaste poolest)erilistessee koolidesse ja logopeed suudab ilmselt tegeleda vaid eeskätt kõnet puudutavate õpiprobleemidega, sest ka neid jagub tavakoolides küllaga.
    Koolis töötav tegevusterapeut saaks oma meetoditega õpilasi jälgida ja hinnata, õpiabi vajavad lapsed kaardistada ja kergemate kognitiivsete probleemidega individuaalselt tegeleda, olles samal ajal muidugi meeskonnaliige ja tehes koostööd õpetajate, psühholoogi ja teiste koolis olemasolevate spetsialistidega.
    Hetkeseisuga pole meil üldharidussüsteemis koolides tööl ühtki tegevusterapeuti. Teadmised selle spetsialisti olemasolust meie tervishoiumaastikulgi on veel üsna vähesed. Siinkohal võrdluseks mõned andmed Ameerikast: 2014. aastal töötas Ameerika Tööstatistika büroo andmete põhjal riigis kokku 114600 tegevusterapeuti ja 34500 tegevusterapeudi assistenti. 12% neist töötas koolides (nii riiklikus, kui eraõiguslikus süsteemis). Kindlasti pole meil õpilaste motivatsiooni ja koolis hakkamasaamist puudutavad probleemid väiksemad kui Ameerikas (vabandust selle lause suure üldistusastme pärast), seega tasuks ehk mõelda tegevusterapeudi kui ühe võimaliku õppimise tugispetsialisti kaasamisele eesti haridussüsteemi? Ja näha temas pigem teretulnud abilist, mitte järjekordset niigi nappide ressursside raiskamisohtu.

    Lugupidamisega
    Triinu Ootsing
    tegevusteraapia üliõpilane
    Tallinna Tervishoiu Kõrgkool

  2. Sigre Luisk ütleb:

    Väga paljusid probleeme ennetaks väiksema lastearvuga klassid.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!