OPL MANG

Miks peaks lugema Eesti Haridusteaduste Ajakirja hariduslikest erivajadustest?

25. nov. 2016 Jaan Kõrgesaar üks neljast külalistoimetajast - Kommenteeri artiklit
Jaan Kõrgesaar: „Pärnu (esimese) õppenõustamiskeskuse avamiseni jäi 1988. aastal viis, esimeste Tootsi klassideni üheksa, siinkirjutaja erialasse juhatava õpiku esmaväljaandeni 12, prof Aaro Toomela põhikooli edutusuuringu alguseni 18 ja eripedagoogide kutsestandardi kehtestamiseni 26 aastat.” Foto: TÜ

Jaan Kõrgesaar. Foto: TÜ

Niisiis ilmus 1. novembril 2016 veebiavarustesse Eesti Haridusteaduste Ajakirja (EHA, eha.ut.ee) hariduslike erivajaduste erinumber.   

HEV-erinumbri 2016 artiklites avatakse tõenduspõhiselt kaasavat eripedagoogikat ja käitumisprobleemide ületamist. Seda lugeda on tarbetu ponnistus neile, kes peavad õpetaja rolli totaalseks improteatriks. Tekstide spetsiifika tähendab ka seda, et pigem esitatakse näiteid kui näidiseid.

Ajakirjanumbri välismaised korüfeeautorid lähenevad igaüks oma teemale eri nurga alt. David Mitchell esitab igati positiivse sissevaate koduse Uus-Meremaa kaasavasse eripedagoogikasse kui ühte üle ilma parimasse. Siinkirjutaja arvustus Mitchelli ühele menukile sobib originaali eiravale lugejale vastava raamatu konspektiks, osutades samas autori lahenduste võimalikele nõrkustele. Igatahes saab huviline selgeks, kui nõudlik ja ressursimahukas on kaasav eripedagoogika. Mitchell kirjeldab John Hattie metauuringute vaimus pealt kahtekümmet tõendatult õpisoodsat strateegiat (sekkumist, lähenemist, tehnikat, metoodikat). Mõnigi neist sekkumistest seostub kaasava õppega. Kaasava õppe (eripedagoogika) osas on olulisim sõnum, et tõetruult rakendatuna saab ühe tõenduspõhise sekkumisega ületada edukalt ühte, teisega aga mõnda teist erivajadust. Mitchell üritab lähendada hariduspoliitikat praktikale ja tõenduspõhisust kogemuskesksusele. Peale paberraamatu on tutvustatavast väljaandest olemas digiversioon, mõlemal kirjastuse veebitugi.

Teine korüfee, Peter K. Smith jääb skeptiliselt lootusrikkaks, analüüsides Norrast, Soomest Inglismaalt ja Austraaliast läh(e)tunud koolikiusuvastaste programmide arengut viimasel 30 aastal. Mare Leino tutvustatav Liisa Keltikangas-Järvise ja Sari MullolaMaailma parim kool?” osutab teravalt autorite kodumaa Soome (maailma parima) kooli puudustele. Lugeja saab teada, missuguse temperamendi ja käitumise puhul saavad Soome õpilased teenimatult kõrge hinde, kas ja kuidas see ebaõiglus kumuleerub. Veel leiab vastuse küsimustele, kas õpilaste ujedus on suurem riskitegur nooremate või kogenumate õpetajate puhul ning kas suurem kool soosib õpiraskustega poisse rohkem kui väike või vastupidi. Lugedes eestikeelset raamatut ennast, saab alltoodud küsimustele põhjalikuma, ajakirjaülevaatest loomuldasa pealiskaudsema vastuse.

Kas tasub lugeda kolme kiusuartiklit, kasvõi kiusu pärast? Tasub, kui huvitavad vastused näiteks järgmistele küsimustele. Esiteks, kas me oleme eriline kiusurahvas? Teiseks, kas on kiusuvastast rohtu, mis avitab? Kui avitab, kas rohi on ka kulutõhus? Kas hinnata rohtu kõhutunde järgi või kuidagi teisti? Kas rohi on HiFi või mitte päris? Mida üldse on kiusu vastu katsetatud ja kuhu on kius uuel aastatuhandel laienenud? Missugust kiusu leiab vanglast rohkem, millist vähem? Silmakem Peter K. Smithi, Kristiina Treiali ja Kristi Kõivu tekste!

Täitugu me ruumid, mets ja väli pagulastega lainena või vähehaaval, ikka võib tekkida vajadus tulla toime aina kasvava kultuurikirevusega. Milline mäng aitaks soodustada põlisrahva võõrahoiakute pehmumist, saab lugeda Ivar Männamaa, Aurika Komsaare ja Äli Leijeni artiklist.

Ka ehedalt tõelisi hariduslikke erivajadusi pole unustatud. Kas andekust nähakse erivajadusena või kuidagi teisti, selgub Halliki Põlda ja Katrin Aava artiklist. Millistelt tunnustelt erineb kolme- ja nelja-aastaste laste kõne, saame teada Marika Padriku, Merit Hallapi ja Signe Raudiku artiklist; eakohast arengut võrreldakse hilistunuga. Keda ja kuidas arvavad kaasavat lasteaia- ja esimese kooliastme õpetajad, saab lugeda Pille Häidkindi ja Kaja Orase kirjutisest.

Lõpeks, sellest veebiajakirjast leiab teemast sõltumata kahe hiirekliki kauguselt heastiilset eesti oskuskeelt. Teiseks avaldatakse selles ajakirjas ridamisi näiteid, kuidas jõuda uurimuspõhiste, tõendatud teadmisteni. Seda koos ülevaatega senistest teemakohastest akadeemilistest saavutustest. Ajakirja asutakse lugema õpetajaks õppiva üliõpilasena, mõistagi loevad seda kodumaised akadeemilised ja muidu edenemishuvilised pedagoogid, koolijuhid ja haridusametnikud, sekka lapsevanemaid ja poliitikuid. Tänu põhjalikele ingliskeelsetele resümeedele ei jää artiklid märkamata piiriülesel akadeemilisel kogukonnal, kust jagub autoreile kriitikat, tsiteeringuid, kontakte ja rajal püsimiseks vajalikke boonuspunkte. Silmaringi avardavad väliskorüfeedelt tellitud ja eesti keelde tõlgitud (ülevaate)artiklid. Muidugi lisab üks ajakirjanumber vaid piisakesse HEV-teemade ookeani, isegi väikese Eesti akadeemilisest potentsiaalist võiks leia pisut rohkem avaldamisväärset.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!