MÕK-i uskujad nakatasid kolleege

25. nov. 2016 Sirje Pärismaa toimetaja - 4 kommentaari
Mihkel Kõrbe välishindamise aastakonverentsil. Paremal konverentsi moderaator Indrek Lillemägi. Foto: HTM

Mihkel Kõrbe välishindamise aastakonverentsil. Paremal konverentsi moderaator Indrek Lillemägi. Foto: HTM

 

Välishindamise aastakonverents toimus tänavu uhiuues Eesti Rahva Muuseumis ja ka ettekanded keskendusid hariduse uuenemisele – õppijakesksele haridusele ja muutuva õpikäsituse (MÕK) elluviimisele. Praktilist nõu andsid kolleegidele Kadrioru saksa gümnaasiumi, Viimsi keskkooli ja Kuristiku gümnaasiumi esindajad.

 

 

Keelekool praktilisemaks

1-14
Mihkel Kõrbe,
Kadrioru saksa gümnaasiumi õppejuht
:

Mõne aasta eest hakkasin kolleegidelt kuulma ütlusi, et nende ajal olid õpilased hoopis teistsugused. Olen ka ise Kadrioru saksa gümnaasiumi vilistlane. Koolipere jõudis peagi arusaamisele, et tänapäeva õpilased on varasematest erinevate ootuste ja vajadustega ning vanamoodi enam ei saa. Tore lühend MÕK oli juba aastate eest tarvitusel, tahtsime teada, mis imeloom see on. Hea partner TLÜ pakkus koolitusi, mis avardasid meie maailmapilti. Üha rohkem hakkasime MÕK-i usku minema, see levis nagu katk või ebola. Otsustasime panna uksele sildi: kool on karantiinis, meil levib MÕK. See toimib päris hästi, lapsed tulevad küsima. Mõni kolleeg viskab nalja, et mis te mökitate. Aga mina olen ­MÕK-i usku. See, millest teoreetikud rääkisid, on reaalne.

Mida me siis teeme?

Jõudsime keelekoolina arusaamisele, et koolis õpitav keel jääb sageli kasutuks tööriistaks. Saksa õpilastega suheldes kasutatakse ikka inglise keelt. Meie vilistlased on sidunud end Saksamaa ettevõtlusega ja otsivad järelkasvu. Panime nendega pead kokku ja avasime gümnaasiumis saksakeelse majandusõppe suuna. Õpetajaiks on saksa keelt emakeelena rääkijad.

Kui õpilased tulid Saksamaalt kahenädalaselt praktikalt ettevõtetes, siis nende silmad särasid. Nad saavad töökogemuse, praktiseerivad palju saksa keelt, omandavad majandusteadmisi. Saavad individuaalset tagasisidet, tekivad uued sõbrad, avardub maailmapilt. Esimene lend lõpetab tänavu ja teeb Saksamaa korraldatava majandus­eksami.

Lõimitud aine- ja keeleõpetus käib geograafiatundides. Alguses oli paanika missugune, pärast vaimustus.

TLÜ-ga käib õpiränne kahes suunas. Meil on nüüd meediaväitluse ainekursus, kus õpetavad ka ülikooli õppejõud. Õpilased saavad nuusutada akadeemilist elu. Taas silmad säravad, kui ülikoolist tulevad. Üritame pakkuda laiapinnalist õpikeskkonda väljaspool maja.

Toodud näited pole sutsakad, vaid järjepidevad ainekursused, tegevus on regulaarne ja süsteemne. Kadri­oru kunstimuuseumiga tähistasime 15. koostööaasta möödumist.

Et laps tajuks maast madalast muuseumi õpikeskkonnana, korraldame saksa keele tunde korra kuus kunstimuuseumis. Muuseumi minnes vaatleme tee peal loodust ja õpime.

Viisime õppesuunad sisse juba algklassidesse, et õpilase huvisid varakult suunata.

Kirsiks tordil on kolme kooli videotunnid Westholmi ja Tallinna ühisgümnaasiumiga. Õpetame valikkursuseid videosilla abil. Kogu aeg ei hinga õpetaja kuklasse ja see kasvatab iseseisvust.

 

 

Õpime kõikjal


Siiri Aiaste, Tallinna Kuristiku gümnaasiumi ­õppealajuhataja;
Mailis Ostra, sotsiaalpedagoog-projektijuht:

Oleme suurim eesti õppekeelega kool Lasnamäel, kus elanikke 120 000. 15% õpilastest pole eestikeelsed. Nad pole mitte üksnes venelased, vaid tulnud ka näiteks Iraagist.

Õpime üksteiselt, peame oleme pidevas muutumises, kohanema ja olema uuenduslikud. Meie eesmärk on elus hästi toime tulev inimene.

MÕK-i elluviimiseks tuleb alustada õppekava arendustööst, ainevaldkondade sisulisest koostööst, lõimitud õppest, pädevuste tähtsustamisest. Kui me sellest mõne aasta eest rääkima hakkasime, vaadati meid küsivate nägudega: mida me siis muudame?

MÕK tähendab meie jaoks kõikjal õppimist. Meie asukoht pole kesklinnas ja meie liikumistel on takistuseks ka rahanappus.

MÕK-i elluviimisele on aidanud kaasa uuendustele avatud õpetajad. Üle 20 õpetaja on käinud Erasmuse projekti kaudu välismaal silmaringi laiendamas. Tagasi tulles peavad nad kogemusi jagama.

Meil on mitu nutiklassi, õpetame robootika aluseid. Üks põhimõtteid on, et õpilased õpiksid üksteiselt ja koos õpiksid eri vanuses lapsed 1.–12. klassini.

Teeme aktiivõppe päevi mitmesugustel teemadel. Peame oluliseks, et koolis tehtav oleks praktilise väärtusega.

Pooldame avastusõpet, kuid et kesklinnas käimiseks kulub kolm tundi, ei saa me seda luksust endale kuigi tihti lubada. Küll on populaarsed RMK või KIK-i rahastatud loodusprojektid. Väga oluline on „Tunne Tallinna” projekt – lapsed ei tunne enam oma kodulinna!

Teemanädalateks valmistume mitu kuud. Reaalaineid püüame huvitavaks teha koostöös ülikoolidega. Maailmahariduse nädalal oli keskpunktis kultuuride erinevuse ja sallivuse teema, isegi kooli söökla pani õla alla ja pakkus eri rahvaste sööke.

Hoiame õpilasi majas ka pärast tunde ja sisustame nende aega. Oleme õpilastega ühel lainel. Samad ideed on ka õpilaste peades.

Teadlaste Öö festivalil proovisime ise teha kõigis klassides lihtsaimate vahenditega katseid. Lastele meeldis see väga.

Iga kool proovib omamoodi. Rohkem julgust teha midagi teisiti ja valmisolekut kaasa minna! Oluline on koostöö teiste koolidega.

 

 

Tähtsaim juht on õpetaja


Karmen Paul, Viimsi keskkooli direktor:

Viimsi keskkool on 1400 õpilase ja 140 töötajaga Eestis suuruselt teine.

Alustasime sellest, et vaatasime peeglisse. Elukestva õppe strateegia esimene eesmärk on MÕK. Kogu maailm püüab seda lahti seletada. Kindlasti on neid, kes mõtlevad, et MÕK on jälle üks mööduv nähtus, aga see jääb, kool ju muutub.

Mida saab juhtkond teha, et õpetajat muutustes toetada? Usume, et kõige tähtsam on koolis õpilase areng. Tegevus peab lähtuma sellest, kuidas jõuda iga õpilaseni.

Meil on nüüd 1. klassi õpetaja ametikoht. Õpetaja annab 15 tundi nädalas, käib lastega õues jm. Tal on täiskoormus ja ta ei pea õpetama teistes klassides. Seda võiks jätkata ka järgmistes klassides.

Hea on alustada muutuse sõnastamisest. Meie koolis on tähtsaim juht õpetaja. Temast algab lapse arengu toetamine ja soodustamine. Selleks on vaja, et õpetaja näeks end juhina. Euroopa koolijuhtide ühenduse konverentsilt jäi meelde arutlus 21. sajandi õpetajast. Klassi ees seistes mõtle sellele, kas tahaksid õpilasena sellist õpetajat, nagu oled ise. Kas sooviksid endale sarnast kolleegi? Koolijuhina pean mõtlema sedasama.

Õpetaja ei ole enam ainult ainetunni andja, vaid liider, oma klassi õppimiskultuuri looja ja hoidja. Ülejäänud inimesed koolis on soodsate tingimuste loojad.

Organisatsioonid asendavad hierarhilise struktuuri meeskondadega. Ka meie oleme moodustanud õppetoolide asemele meeskonnad, toimunud on nihe ainekesksuselt kooliastmete suunas. Meeskond töötab selle nimel, et edendada õppetööd kooliastmes. Igal neljapäeval jagatakse õpetajate koostöö tunnis kogemusi koolitustelt.

2014. aastal reorganiseerisime kooli kolmeks kooliks ja sõnastasime meie unistuse, peamise ülesande: kas meile meeldib see, kes oleme täna?

Kõige rohkem tekitas elevust koolirõõmu teema. Seda lahates on võimalik mõtestada koos õpetajatega, milleks me koolis oleme. Sõnastasime väärtused. Võtab aega, enne kui need igapäevatöösse jõuavad. Oleme kodukorras sidunud kõik punktid kooli väärtustega. Jõudsime ka tuumani – millised on õpilase omadused, milleni peame jõudma.

Muutunud kool eeldab muutunud hindamispõhimõtteid. Saime aru, et hindamine tuleb asendada mõistega „tagasi­side” ja kujundav hindamine mõistega „õppijat toetav hindamine”. Paneme rõhku tagasisidele ja õppija eneseanalüüsile.

Külastasime koole, kutsusime esinejaid. Jalgratast ei leiutanud.

Töötasime välja seitsmepallilise hindamissüsteemi. Uue süsteemi järgi on jõukohasem ühelt redelipulgalt teisele liikuda.

Tähtis on soodustada omavahelist koostööd. Nõuame seda ju õpilastelt. Saadame õpetajaid töövarjudeks teistesse koolidesse. Projektid annavad lisavõimalusi motiveerida õpetajaid ja tekitada neis heaolu, anda neile teadmise, et nende töö on mõjus, sel on tähendus ja nad oskavad seda teha.

See on vaid killuke tehtust. Tulge meile külla! Pole oluline, kust alustada, tähtis on alustada ja mõtestada seda, mida tahad. Südamega näha ja uskuda on vaja.


4 kommentaari teemale “MÕK-i uskujad nakatasid kolleege”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Head KOLLEEGID!

    Lugedes kõike seda, mida siin nimetatakse MUUTUVAKS ÕPIKÄSITUSEKS, saan taaskord kinnitust üha süvenevale mõttele – kooli on jõudnud õpetajad, kes ei tunne REFORMPEDAGOOGIKA AJALUGU, mille algus juba 19.sajandi lõpus (pedagoogilisest psühholoogiast rääkimata), või on selle (õpitu) unustanud (minu õpetaja Lembit Andreseni lahkumine on ses mõttes nagu sümboolne märk)…
    Meenutagem – viimase saja aasta jooksul prooviti õpetamisel-kasvatamisel läbi KÕIK; uskumatu, aga isegi N.Liidus tegi reformpedagoogika 1920-ndatel võidukäiku. Seepärast ei ole toodud sõnavõttudes minu jaoks midagi nö UUT. Aga jalgratta uuesti leiutamine raiskab vaid energiat, mis ei too edu (just seda on AEG juba tõestanud)…

    KOGNITIIVSE PSÜHHOLOOGIA uuringud (1950-ndate lõpust 1980-ndateni) andsid omandamisprotsessile (ka õppimisele) TEADUSLIKU vundamendi ja varasemad puhtalt kogemuslikud (empiirilised) seisukohad said kinnitust või lükati osaliselt kõrvale – toimus nn PEENHÄÄLESTUS… Küll on vaja selgusele jõuda, kuidas keerulises õppeprotsessis OTSTARBEKALT kasutada uusi tehnilisi võimalusi – see peaks toimuma käsikäes varasemate fundamentaaluuringute ANALÜÜSI ja PÕHJALIKE koolieksperimentidega. Nn VANA didaktilist süsteemi lõhkumisega peaks igal juhul kaasnema ka kellegi VASTUTUS – küsimuse all on meie rahvuskultuur…

  2. lapsevanem ütleb:

    On fakt, et MÕKi juurutavates koolides käivad lapsed rõõmuga terve kooliaja ja nn vana didaktilise süsteemiga koolides käivad nad rõõmuga heal juhul esimese aasta, siis juba on pooltel silmasära kustunud. Meie peres järele proovitud. MÕKi abil koolirõõmu ja õpihuvi säilitamine põhikooli lõpuni aitab rahvuskultuurile igatahes rohkem kaasa kui iganenud didaktiline süsteem. Hääletan kahe käega MÕKi poolt. Pedagoogika on teadus nagu iga teinegi – me keegi ei tahaks käia arsti juures, kus kasutatakse 30 a vanu tõekspidamisi. Kahjuks kooli vahetada on oluliselt raskem kui arsti. Osadel Eesti lastel isegi võimatu. On kohutavalt ebaõiglane, et osades põhikoolides käib õppetöö veel üsna samamoodi, nagu meil nõukogude ajal. Sellised koolipidajad tuleks meie tulevaste põlvede õpimihimu likvideerimise, nendesse apaatia, alaväärsustunde ja ebakindluse süstimise pärast vastutusele võtta.

  3. Peep Leppik ütleb:

    Tänan, Lapsevanem (kahjuks pole Teie nime)!

    See ei ole üldse mingisugune kunst – luua koolis mõnus-lõbus õhkkond, kuid koolil on ka TÕSISEMAID ülesandeid. Meie kooli hakkasid tulema põhikoolist olematute teadmistega õpilased (see selgus ainetestidega). TTÜs langevad ülikoolist välja ligi pooled üliõpilased – nad on matemaatikas nii nõrgad ja suurtes raskustes bakalauruse-magistritööde kirjutamisega. Sama räägivad minu tuttavad TÜ õppejõud reaalainete alal… Kuna noored pole harjunud raskusi ületama (aga tõeline õppimine toimub läbi vastuolude-raskuste ületamise), siis löövadki õppimisele käega, töötamisest rääkimata. Eestis on üle 30 tuhande (!) noore, kes kusagil ei õpi ega tööta – mis neist saab? See on RAHVUSKULTUURI probleem!

    PISA-testid ei näita tegelikku olukorda, sest aritmeetiliste keskmistega arvestamine on matem.statistika seisukohalt ebaobjektiivne…

Leave a Reply to lapsevanem

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!