Soome 2

Pärimuskultuuri õpetamine on kodumaa-armastuse õpetamine

18. nov. 2016 Meeli Parijõgi toimetaja - 2 kommentaari
Foto: Jänesselja lasteaed

Foto: Jänesselja lasteaed

 

Ahto Kaasik: „Meil võivad olla väga hea riigikaitse, majandus ja haridussüsteem, aga kui me ei anna õpilastele edasi teadmisi oma rahvuslikust identiteedist, pärimusest, väärtushinnangutest, siis riik põhiseaduse mõistes ennast ei õigusta. ” Foto: erakogu

Ahto Kaasik: „Meil võivad olla väga hea riigikaitse, majandus ja haridussüsteem, aga kui me ei anna õpilastele edasi teadmisi oma rahvuslikust identiteedist, pärimusest, väärtushinnangutest, siis riik põhiseaduse mõistes ennast ei õigusta. ” Foto: erakogu

Eesti riik võiks pärimuskultuuri õpetamist rohkem toetada – koolitada pärimuskultuuri õpetajaid ja täiustada kooliprogrammi,” leiab Maavalla Koja liige Ahto Kaasik.

 

Kelle ülesanne on anda pärimus­haridust?

Pärimuslikult on pärimusharidust andnud perekond ja kogukond. Need teadmised anti lastele vanematelt põlvkondadelt edasi loomulikus keskkonnas, olgu argielutoimetusi või pühadetoimingud tehes. Meie ühiskond on aga palju muutunud. Eri põlvkonnad ei ela enam koos ja saavad omavahel liiga vähe suhelda. Peaaegu pole ka külakogukondi. Loomulikul moel antakse pärimusharidust edasi kahjuks väga vähe. Seetõttu lasub põhiosa pärimushariduse jagamise vastutusest riigi ja ühiskondlikel institutsioonidel põhineval pärimushariduse süsteemil.

Eesti pärimuskultuuri katusorganisatsioon on folkloorinõukogu, mille juhatusse kuulun. Folkloorinõukogu korraldab ka pärimusteemalisi loenguid ja kursuseid. Viimastel aastatel oleme mõistnud, et see töö on nagu piisk meres. Otsime üha uusi lektoreid, et jõuda rohkemate inimesteni, kuid ikkagi ei saa enamik inimesi, seejuures suur osa lapsi, sellest osa. Meil on küll ka noorteühendus, aga ka see on piisk meres.

Kuna pärimuskultuur on eesti rahvuskultuuri osa ning eesti kultuuri kestmine on põhiseaduse kohaselt Eesti riigi eesmärk ja mõte, siis peaks riik otsima võimalusi pärimuskultuuri õpetamist praegusest rohkem toetada. Konkreetselt võiks see tähendada, et tekiks riigi tellimus pärimuskultuuri õpetajatele, riik peaks hakkama neid koolitama. Riik peaks tellima pärimuskultuuri õpetamiseks ka õppematerjale – nii üldiseid kui ka paikkondlikke, mis on näiteks mõeldud konkreetse maakonna õpilastele kohaliku pärimuskultuuri tundmaõppimiseks.

Praegu saab pärimuskultuuri õpetada fakultatiivselt, kui jagub huvilisi. Pärimuskultuuri teadmised on aga Eesti riigi ja rahvuse kestmajäämise mõttes üks otsustavaid asju. Meil võivad olla väga hea riigikaitse, majandus ja haridussüsteem, aga kui me ei anna õpilastele edasi teadmisi oma rahvuslikust identiteedist, pärimusest, väärtushinnangutest, siis riik põhiseaduse mõistes ennast ei õigusta.

Mõni aasta tagasi oli Eesti keskaja perioodi käsitlevas ajalooõpikus meie vaimse pärandi kohta vaid kaks lauset, mis andsid teada, et kuna eestlased olid väga paiksed, uskusid nad, et mujal maailmas elavad saba ja sarvedega inimesed. See on skandaalne. Eesti kirjandusmuuseumis on meie vaimset pärandit talletatud üle miljoni lehekülje, mis on vaid riismed meie pärimuskultuurist. Kirjandusmuuseumis on töötanud aastakümneid palju folkloriste, kes uurivad rahvapärimust, see aga ei ole jõudnud kooliõpikutesse. Teadmised ja arusaam rahvapärimuse väärtusest ei ole jõudnud avalikkuseni, nii nagu peaks.

Mida peaks noor pärimuskultuuri kohta koolis omandama?

Üldiselt väljendades peaks gümnaasiumi lõpetanud noor tundma meie pärimuskultuuri olulisemaid teemasid. Põhiteadmised võiks saada regilaulust, rahvamuusikast, miks mitte ka rahvatantsust, kohapärimusest, perepärimusest, loodususundist … Noor peaks oskama ka ise neid viljeleda ja edasi kanda, mõistma nende tähendust ja väärtust ning olema selle kõige üle väga uhke. Eesmärk pole kuivalt teadmisi anda, vaid eelkõige peaksid teadmised andma noortele eneseuhkuse oma rahvuse, kultuuri ja ajaloo üle. Sellist eneseuhkust on praegu vähe.

Eestis leidub väga tublisid entusiastlikke õpetajaid, kes õpetavad pärimuskultuuri nii hästi, kui oskavad. Kuid neid on liiga vähe. Õppematerjali väljatöötamisest ei piisa, on vaja koolitada juurde palju pädevaid õpetajaid, kes pärimuskultuurist vaimustuksid ning suudaksid vaimustada ja nakatada uhkuse pisikuga ka oma õpilasi.

Kui palju võiks tutvustada vanu kombeid ja tavasid?

Võiks tutvustada näiteks eluringi tähtpäevi. Inimesed sünnivad, abielluvad ja surevad ning on meie valik, kuidas me neid sündmusi tähistame. Mina puutun pidevalt kokku inimestega, kes tahavad teada, kuidas meie rahva kombel midagi teha ja milliseid tavasid järgida. Folkloorinõukogu on sellega palju tegelenud, näiteks pulmatavandit tutvustades. Noor, kes lõpetab kooli, võiks teada, millised on meie põlised nimepanekutavad –kui laps sünnib, siis kuidas nime valida ja panna. Kui abiellutakse, siis mis on pulmade mõte ja tähendus, millised on põhilised pulmatavad ja miks tuleb neid järgida. Kui inimene sureb, siis kuidas teda ära saata, kui on soov esivanemate kombel käituda.

Peale eluringi tähtpäevade võiks õppida tundma ka rahvakalendri tähtpäevi. Taas tuleb anda arusaam, mis on nende pühade eesmärk ja mõte, miks neid tarvis on. Meil on pühade ja tähtpäevade seadus, millega on ka mitu rahvakalendri tähtpäeva muudetud riiklikeks pühadeks. Oleks loomulik, et riik ei annaks mitte üksnes vabu päevi, vaid ka teadmised, miks ja kuidas neid päevi tähistada, kui on soovi esivanemate tavasid edasi kanda. See kõik on käinud isevoolu teed, paljude inimeste entusiasmist ja kirest. Riik võiks võtta siin teatud vastutuse nende teadmiste laiema edasiandmise eest.

Mida kohapärimuse kadumise vastu ette võtta?

Kohapärimust on talletatud väga palju, aga noorema põlvkonnani jõuab seda väga vähe. See tähendab, et noorema põlvkonnani ei jõua meie maa lugu. Olgu see üksikute külade või talude, kivide, puude või laiemalt Eestimaa lugu. Nad ei õpi seda kooli ajal tundma. Sellest, mida ei tunta, ei saa ka hoolida, seda ei saa armastada. Pärimuskultuuri õpetamine on kodumaa-armastuse õpetamine. See peaks olema isamaalise kasvatuse üks alustalasid. Me ei kaitse oma kodu ega näita isamaa-armastust ainult püsside ja paraadiga, vaid ka palju muuga.

Eesti kirjandusmuuseumis tegutseb kohapärimuse töörühm, kes on pühendunud kohapärimuse kogumisele ja uurimisele, ning jõudumööda seda pärimust ka publitseeritakse ja sellest kõneldakse. Kohapärimuse tutvustamise ühe võimalusena soovitan hiiekoolide algatust, kuna hiiepaigad on kohapärimuse olulised objektid. Igal koolil võiks olla oma hiiepaik, mida külastatakse ja tutvustatakse, mille pärimust õpitakse tundma ja kus viiakse läbi võimalikult erinevaid õuesõppe tunde.

Kas halloween jätab mardipäeva varsti varju?

Tartus, kus ma elan, ei näinud ma küll õnneks ühtegi kõrvitsat, nägin seda ainult televiisorist, kus pikalt-laialt tutvustati halloween’i. Küll aga käisid meil kahed mardisandid ja ka meie lapsed jooksid marti. Olen kõrvalt näinud, kuidas oma kogukonna sees pereemad korraldavad, kes kelle juurde marti jooksma läheb. Seda tulebki ka kogukondlikult teha. Meil on internet ja Facebook, sotsiaalmeedia kanalid. Seal saab luua näiteks rühmasid, kes ootavad sante. See hoogustaks ja julgustaks sandijooksmist tänavatel ja majades. Kadripäev on ju tulemas.


2 kommentaari teemale “Pärimuskultuuri õpetamine on kodumaa-armastuse õpetamine”

  1. Renna Ali ütleb:

    Nimelt, rohkem konkreetset eestlust, elamist eesti moodi, siis taltub ka võõraviha ja -hirm. Kuidas pärimuskultuuri noorteni viia? Tänapäevaste vahenditega. Filmide, digitaalsete mängude abil kasvõi.

  2. Renna Ali ütleb:

    Nimelt, rohkem konkreetset eestlust, elamist eesti moodi, siis taltub ka võõraviha ja -hirm. Kuidas pärimuskultuuri noorteni viia? Tänapäevaste vahenditega. Filmide, digitaalsete mängude abil kasvõi.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!