Toimetulekukoolis on kõige tähtsam arendada praktilisi oskusi

Töö toimetulekuklassi õpilastega on õpetaja sõnul pidev vastastikku õppimise ja kasvamise protsess.

Tööoskuste omandamiseks on koolis väga head võimalused. Keraamika­tunde viib läbi klassiõpetaja Maret Mesipuu ise. Foto: Tiina Vapper

Tänavu Tallinna aasta parimaks klassiõpetajaks valitud Maret Mesipuu töötab Hilariuse koolis, kus õpivad toimetuleku õppekava järgi mõõduka ja raske intellektipuudega lapsed. Tegemist on erakooliga, kus on 32 last ja õppekava põhineb Waldorf-pedagoogikal.

Maret Mesipuu tuli Hilariuse kooli õpetajaks 2006. aastal, kui äsja loodud koolis oli kolm õpilast. Järgmisel aastal sai temast kuue õpilasega 1.–2. liitklassi klassiõpetaja ja tänavu alustas ta sama klassiga üheteistkümnendat aastat. Nimelt saavad põhikooli lõpetanud taotleda koolis veel kolme lisa-aastat, mil õpe on valdavalt praktilise suunitlusega, et valmistada noori ellu astumiseks paremini ette. Maret Mesipuu klassis ongi praegu neli n-ö lisa-aastate õpilast.

Kuidas jõudsite eripedagoogina just Waldorf-pedagoogika juurde?

Läksin 1994. aastal Tartu ülikooli eripedagoogikat õppima ja juba teisel kursusel hakkasin töötama erivajadustega lastega Tartu Maarja koolis. Alguses ööhoiu kasvatajana, siis abiõpetajana, seejärel juba klassiõpetajana. Kuigi ülikool andis väga hea teoreetilise põhja ja arendas analüüsivõimet – eriti tänulik olen logopeedia õppejõule Marika Padrikule, kelle kõnearenduse loengutest saadud teadmised on abiks senini –, tundsin, et praktilisest poolest ja oskusest lapsi motiveerida jäi vajaka. Waldorf-pedagoogika, mida rakendatakse ka Maarja koolis, pakub selles rohkem meetodeid ja võimalusi. Waldorf-pedagoogika põhiprintsiip on, et pea, süda ja käsi töötavad koos. Teisisõnu, et laps saaks midagi vastu võtta, peab see talle emotsionaalselt korda minema ja võimaluse piires peab ta saama seda oma kätega läbi teha, siis see kinnistub. Palju on aktiivõpet, õppeainete seostamist, loovust ja kunsti, mis viimasel ajal on üha enam ka riiklikku õppekavva jõudnud. Pärast neljandat kursust jätsingi ülikoolis õpingud pooleli, et täielikult Waldorf-pedagoogikale pühenduda, sest tundsin, et see sobib mulle õpetajana. Et oma valdkonnast siiski tervikpilti saada, otsustasin mõne aja pärast ülikooli tagasi minna. Lõpetasin selle 2006. aastal ja pärast seda tulingi Hilariuse kooli õpetajaks.

Kuidas üks harilik koolipäev välja näeb?

Päev algab poolteist tundi kestva epohhitunniga, milleks on eesti keel, matemaatika või elu- ja toimetulekuõpe. Lisa-aastate noortega oleme elu- ja toimetulekuõppe tunnis viinud läbi peamiselt vestlusringe, et nad saaksid ise rääkida ja ennast avada. Arutleme mitmesugustel teemadel, räägime, kuidas üht või teist probleemi lahendada ja abi küsida, teeme harjutusi ja mängime. Pärast vestlusringi keedavad õpilased teed ja katavad teelaua. Edasi järgneb vastavalt nädalapäevale pikk tööõppetund. Esmaspäeviti teeme kolm tundi savitööd, teisipäeviti koostame menüüd ja käime poes, kolmapäeviti on kokandus – siis valmistavad nad mitmekäigulise lõuna, katavad laua ja pärast sööki koristavad köögi. Meie kokanduse tund näeb välja nii, et mina juhendan ainult sõnaliselt, õpilased teevad kõik ise. Meil on suur õppeköök, kus on töövahendid igale lapsele, nii et keegi kellegi järel ootama ei pea ja kõik saavad tegutseda. Neljapäeviti on kunstitund ja reedeti puutöö. Pärast lõunat toimuvad emakeele ja matemaatika harjutustunnid, tantsimine, muusika, kehaline kasvatus. Muusika on õppetöös tähtsal kohal, samuti liikumine: õpilased mängivad saalihokit, käivad ujumas, neil on loovtantsu ja Zumba tantsu tunnid. Meie kooli õpilaste jaoks on praktiliste oskuste arendamine esmatähtis. Kui põhikooliosas on suurem emakeele ja matemaatika osakaal, siis lisa-aastatel on põhirõhk tööõpetusel.

Kuuldavasti on Hilariuse koolis tööoskuste omandamiseks väga head võimalused.

Jah, meil on hästi sisustatud töötoad, kus on vajalikud töövahendid. Need on ostetud heategevuslikel laatadel teenitud rahast. Õpetajatööle lisaks olen olnud seotud ka nende laatade korraldamisega. See on suur ja ajamahukas projekt, mis hõlmab kogu kooliperet ja kuhu on kaasatud ka lapsevanemad. Sel aastal toimub laat 3. detsembril viiendat korda, ettevalmistused selleks algasid juba septembri lõpus. Õpilased meisterdavad koos õpetajatega savist asju, koovad vaipu, keedavad hoidiseid. Esimesel aastal teenisime raha spetsiaalselt erivajadustega inimestele mõeldud Saori kangastelgede jaoks, teise aasta tulu eest soetasime keraamikaahju ja seadsime sisse savikoja. Kolmandal aastal teenisime raha õppeköögi ja neljandal aastal spordiklassi sisustamiseks. Sel aastal tahame osta õmblusmasina, puidutöömasina ning masinad, millega saab märkmikke teha ja kaarte meisterdada.

Olete oma klassiga koos olnud pikka aega. Kuidas te neile üheteistkümnele aastale tagasi vaatate?

Ütleksin, et see on olnud värvikas rännak, kus on ette tulnud keerulisi olukordi ja väga lõbusaid seiku. Praegu võin öelda, et kõik õpilased on arengus edasi läinud ja õppinud ära asju, mida ma esimeses ja teises klassis ei julgenud loota. Kolm minu klassi Downi sündroomiga õpilast loevad kirjatähtedes teksti ja kirjutavad seotud kirjas kirjatähtedega, ehkki sageli sellised lapsed lugema-kirjutama ei õpigi. Abivahendeid kasutades oskavad õpilased arvutada saja piires. Õppevahendeid, mis sellele kaasa aitavad, olen neile ka ise välja mõelnud. Üks on näiteks raamat, kus on täpselt sada lehekülge ja igal leheküljel sajast ruudust koosnev tabel, mida õpilane saab täita ja mille abil loendada. Õpilaste jaoks teeb arvutamise lihtsamaks, kui nad piltlikult näevad, et igal leheküljel tuleb üks arv juurde. Kui rida saab täis, on ka kümneline täis. Ja viimasel leheküljel saab terve tabel ehk sada täis.

Mis on õpilaste arengu ja edu taga?

Toimetulekuõppes on palju rutiini, kuid edu on toonud individuaalne lähenemine ja järjepidev harjutamine. Sellest, mis päev ja aastaaeg on ja millised tegevused on meil päevaplaanis, räägime iga päev. Seda, kuidas matemaatikas arvu ja hulka kokku viia, tuleb selgitada mitte mõni kord, vaid sadu kordi. Intellekti eripärast tingituna on neil lastel raskusi abstraktse sümbolilise mõtlemisega, mistõttu nad vajavad kogu aeg näitlikustamist. Igas järgmises klassis kordame teemad üle ja lisame uusi teadmisi. Et lapsed ei väsiks, olen tunnid nii üles ehitanud, et tegevus on vaheldusrikas. See on hea nii õpilastele kui ka mulle endale. Kuna õpin väikekannelt ja mängin väikekandleansamblis, integreerin oma tundidesse palju muusikat, aga samuti kunstilisi tegevusi. Kindlasti on edu taganud see, et mulle on abiks abiõpetaja ja vajadusel tugispetsialistid. Väga oluline on tihe koostöö vanematega, kes panustavad lapse haridusse ja arengusse väga palju. Seda on kohe näha, kui lapsega on palju tegeldud ja käidud ning antud talle võimalus ka kodus tegutseda.

Kuidas te õpilasi motiveerite?

Motiveerin neid uue ülesandega. Tahan, et nad mõistaksid, et õppimine on privileeg. Õppida ei saa vastu tahtmist ega hinde või prääniku eest. Õppida tuleb seepärast, et siis annab õpetaja lisaks veel mõne huvitava ülesande lahendada või toreda tegevuse teha. Seltskonnavaim on samuti tähtis. Oluline on, et üksteisega arvestataks ja viisakusreegleid järgitaks: uksest laseme tüdrukud enne sisse, laua taga ulatame üksteisele asju viisakalt. Nad saavad aru, et omavahel hästi läbi saades on nende elu põnevam.

Kui tihti juhtub, et peate olema oma õpilastega range?

Seda juhtub ikka, et keegi mossitab, peidab ennast ära, jonnib laua all. Sellest saab üle kannatlikkuse, huumori ja naljaga. Kui kasutada käskivat ja praalivat tooni, kaotad õpilastega kontakti. Ja kui sa neile enam ei meeldi, siis nad ei taha koostööd teha. Tihti on neil raske ühelt tegevuselt teisele ümber lülituda. Näiteks kui hakkame minema jalutuskäigule, mida nad on kaua oodanud, võivad nad sellest hoolimata riidesse panekuga lõputult venitada. Minu põhimõte on, et ma ei kauple õpilastega. Ütlen kord-kaks, ja kui see ei aita, jääbki jalutuskäik seekord ära. Kui lõputult kaubelda, kaotad autoriteedi. See on pidev vastastikku õppimise ja kasvamise protsess. Mina õpin neilt samuti väga palju.

Mida te oma õpilastes kõige rohkem hindate?

Mind vaimustab nende entusiasm, elurõõm ja hea matkimisvõime. See tuleb õppimises kasuks. Mul on klassis tüdruk, kes suudab kohe ja kerge vaevaga jätta meelde rahvatantsu liikumise ja sammud ja võib vabalt tantsida nii tüdruku kui ka poisi osa. Mäletan, et kui hakkasin lastele neljandas klassis varrastel kudumist õpetama, arvasid paljud, et see on liiga keeruline ettevõtmine, aga lihtsa parempidi koes kudumise sai terve klass selgeks. Ühelt poolt tulebki teha hästi palju praktilist treeningut ja samas inimeste ja isiksustena neid õpilasi tunnustada ja nendega arvestada. Olen nendega väga palju ka koolist väljas käinud, isegi pikkadel ekskursioonidel. Juba kolmandas klassis tegime ekskursiooni Tartusse, sõitsime rongiga kohale, käisime botaanikaaias ja Emajõel laevaga sõitmas. Nad olid siis veel väikesed ja tahtsid vahepeal mänguväljakutel mängida. Lihtne on ette ära otsustada, mida need lapsed ei oska ega suuda, aga alati tuleb latti natuke kõrgemal hoida, see tagabki edu.

Millele mõtlete oma õpilasi ellu saates, kas nad saavad teie arvates hakkama?

Olen omalt poolt andnud kõik, mida olen osanud, ülejäänu on järgmiste õpetajate ja saatuse teha. Eelmisel aastal läks Hilariuse koolist esimene õpilane edasi õppima, ta sai sisse Kopli ametikooli puhastusteenindaja abi erialale. Kevadel lähevad siit järgmised kaks või kolm õpilast ja tean, et ka neil on plaan edasi õppida. Mul on väga hea meel, kui mõni neist saab hakkama kogukonnas elamisega ja töökeskuses tööl käimisega. Nad on koolist hea ettevalmistuse saanud, ma ei usu, et minu klassi lapsed koju istuma jääksid.