Algaja koolijuhi päevik: Dokumentidest ja linnalegendidest
Indrek Lillemägi. Foto: Kersti Niglas
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et asendasin läinud nädalal haigeks jäänud õpetajat. Tund algas väga mõnusalt, laulsime tuttavat tervituslaulu ja tuletasime meelde eelmisel korral õpitut.
Kuna olen esimese klassi õpilastega veel üsna kohmakas, oli tunnis rohkem sahmimist ja segadust kui tavapärastel õpetajatel. Püüdsin otsustada, kas on tarvis end kehtestada või hoopis ülesannet kohandada. Järsku kuulsin, kuidas üks poiss ütles naabrile: „Kuule, tee teisele seda, mida sa tahad, et sulle tehtaks.” Ja sel hetkel jõudis mulle kohale, kui oluline dokument on kooli arengukava.
Vahel on ideid, mille mõistmiseks on tarvis rohkem kui loogilist seletust. Vahel jõuab mõni asi kohale pärast seda, kui on aegamööda settinud ja mõne väikese seiga kaudu metafooriks saanud. See tunnis kuuldud lause tuletas mulle meelde, kui oluline on organisatsioonikultuur, need normid ja hoiakud, mille järgi päriselt iga päev käitume.
Oleme otsustanud, et kõik Emili kooli dokumendid peavad olema elus. Õppekava peab olema päriselt vajalik ja kasutusel, arengukavas sõnastatud visioon ja eesmärgid jagatud ja päriselt fookuses.
Paraku oli kooli luues vaja dokumendid valmis kirjutada enne, kui kollektiiv koos, paraku on praktikal komme teooriat vormida. Nii ei saa me praegu oma õppe- ja arengukava üle uhked olla, aga kavatseme esimese kooliaasta lõpuks dokumendid tõeliselt kasutuskõlblikeks kirjutada. See eesmärk peidab endas paradoksi: kirjutamist tuleb kogu aeg jätkata, aga dokument peab jääma nii napiks kui võimalik.
Enamasti teeme valikuid oma isiklike teadmiste, oskuste, hoiakute, väärtuste ja uskumuste pinnalt. Võiks loota, et koostöö hoiab koolis suuremad möödapanekud ära, kuid tihti peitub kurja juur just üldlevinud arusaamades − selles, mida räägitakse, kuid millest ei räägita. Haridusstereotüüpe on palju lahatud, kuid ikka kohtab tihti mõtteid, et kolm on koolipoisi hinne või käbi ei kuku kännust kaugele.
Ootame, et haritud õpetaja murraks keelemälu ohtliku osa teadusliku teadmisega ja käituks igapäevatöös konstruktiivselt. Kahjuks jõuab ka suurem osa teaduslikust teadmisest õpetajani vahendatult, tihti mitmekordse refereeringu või telefonimängu kaudu. Teaduslik ja pseudoteaduslik levivad ühtmoodi. Veel enam, teaduse silt kleebitakse külge nii mõnelegi linnalegendile.
Muidugi võiks iga professionaalne õpetaja või koolijuht jõuda algallikateni või vähemalt peaks kogu õpetaja- ning täiendkoolitus põhinema usaldusväärsetel uuringutel. Minu õpetaja-aastate kogemus ütleb aga, et suur osa täiendkoolituse õppejõududest ei küsi õpet planeerides, kuidas inimene õpib, rääkimata sellest, et uuringutele viidata või nende usaldusväärsust analüüsida.
Sellest kõigest hoolimata teeb palju koolijuhte ja õpetajaid väga head tööd. Nad on õppe- ja kasvatusprotsessi ehitanud headele suhetele ja töötavad heas usus. Räägitaksegi õpetamisest kui kunstist ja eks selles ole oma tõde − üht hea õpetamise või õppimise mudelit ei ole, ka kõige teadlikum õpetaja teeb suure osa valikutest intuitiivselt. Seega pole probleem niivõrd teadmise päritolus, kuivõrd selles, mida teadmisega peale hakatakse.
Sattusin hiljuti lugema kahe hollandi teadlase artiklit linnalegendidest hariduses. Nad lahkasid põhiküsimusena arvamust, et õppijad ise teavad kõige paremini. Täpsemalt lükati ümber müüdid tänapäeva lapsest kui digitaalsest pärismaalasest, individuaalsetest õpistiilidest ja iseõppimise edukusest. See kõik on haridusilmas levinud, aga teaduse sildi all − ka mulle on ülikoolis õpistiilide test ette visatud.
Kui esimesel direktorikuul küsisin eelkõige miks-küsimust, teisel kuul oli fookuses vastutus, siis kolmanda kuu lõpus küsin, millel põhinevad minu eelistused koolijuhi või õpetajana. Missugused on minu baasuskumused? Kuidas saame olla kindlad, et see, mille kollektiiviga kokku leppisime, pole pelk meeldimine, vaid tõesti toetab laste arengut parimal viisil?
Ilmselt ongi vastus pidevas õppimises, kahtlemises ja arutelus. Eksimise hirmus ei saa klammerduda traditsiooni, aga haridust ei tohi uuendada hurraa-meetodil. Lahus tuleb hoida usk inimesse ja ideesse. Päris julgelt võib kõrvale jätta lootuse, et on üks konkreetne ja lihtne lahendus.
Minu asendustund aga ei jäänud kuldreegli kõlades pooleli. Vestlusesse sekkus kolmas poiss, kes ütles: „Jah, me ju rääkisime sellest isegi hommikuringis.”