Gümnasistid üle Eesti näitasid suurepärast uurimisoskust
Hiljuti lõppes eesti keele ja kirjandusuurimuste võistlus.
Värskelt rõõmustas meid PISA tulemuste avalikustamishetk, kus selgus, et meie haridusruum on püsivalt tõhus ja gümnaasiumieelikute tulemused Euroopa parimate seas. TLÜ humanitaarteaduste instituudi emakeeleõpetuse infokeskusel (EÕIK) on põhjust rõõmustada keskkooliõpilastegi üle, sest hiljuti lõppenud eesti keele ja kirjandusuurimuste võistlusest kujunes ergutus neile, kelle teema ei sobitu iga-aastase emakeeleolümpiaadi teemaga, eriti aga noortele kultuuri- ja kirjandusuurijatele.
Võidupotentsiaaliga uurimusi, mille tase vastab suuresti bakalaureusetööle, jäi sõelale üheksa. Neist auhinnati nelja.
Peapreemia pälvisid kirjanduses MARII KIVI Tartu Tamme gümnaasiumist (õp Külli Saia) uurimusega „Naiserollid Kristiina Ehini luules” ja keele poolel HELEN PROOSA Kadrina keskkoolist (õp Liivi Heinla) uurimusega „Kohanimed enne ja nüüd. Kadrina-kandi oronüümid”. I‒II kohta jagasid JASS JUUREMAA Häädemeeste keskkoolist (õp Kaire Laine) teemaga „Ajastumärgid Leelo Tungla raamatutes „Seltsimees laps” ja „Samet ja saepuru” ja JOANNA RAMOT Haljala gümnaasiumist (õp Külli Heinla) uurimusega „Asustusnimed ja liikluspindade nimed Haljala kihelkonnas (vallas)”. Esile tõsteti kaht originaalset teemapüstitust: Liis Rulli uurimust „Koha- ja isikunimedega kaubad Wimbergi tekstides” (Viljandi gümnaasium, õp Juta Klettenberg) ning Anna-Liis Posti uurimust „Kadrina kohtade hüüdnimed” (Kadrina keskkool, õp Liivi Heinla).
Väga head taset näitasid ka Eliis Tischler Gustav Adolfi gümnaasiumist (õp Ülle Salumäe), Helena Sultson Tallinna 21. koolist (õp Külliki Kaju) ja Merle Orav Vändra gümnaasiumist (õp Anne Vaher).
Mis rõõmu teeb?
Kõigepealt tuleb kiita oskust püstitada probleem ja tajuda uurimiskonteksti. On näha, et noored suudavad astuda välja ühe kooliaine kitsastest piiridest. Marii Kivi uurib sotsiaalseid ja psühholoogilisi rolle, mida peegeldab Ehini kui naise luule, ja loob selleks feministliku sotsiaalkriitilise kirjandusteadusliku tausta, näidates suurt eruditsiooni. Jass Juuremaa uurib kõigepealt mitut laadi ajalooallikaid, et nende toel leida Tungla tekstides ajastule eriomased sisukategooriad, kuid tegeleb ka ajastu sõnavaraga. Helen Proosa vahendab teadmisi kodukoha ajaloost ja sellekohastest arhiivimaterjalidest, näidates ajaloolise nimevara tõlgendusvariante ja -võimalusi mitme allika järgi. Liis Rull uurib kirjaniku tekste läbi õigekeelsusprisma, valides just Wimbergi, kellele õigekiri on olnud loomevahend. Anna-Liis Post võtab appi fotoaparaadi ja jäädvustab peale rahvaloomingu ka paigad, mille hüüdnimesid ta on uurinud.
Teiseks teeb rõõmu oskus oma uurimust kajastada. Neist töödest, mida eespool nimetasin, on kompositsioon ja sõnastus mõlemad väga head neljal. Mitu noort oli lisanud asjakohase ja hästi sõnastatud ingliskeelse sisukokkuvõtte.
Nüüd jääb veel oodata järgmist etappi – et noored õpiksid ka artiklit kirjutama ehk oma uurimuse tausta ja tulemusi kontsentreeritult esitama. Kindlasti leiavad koolid võimaluse oma noorte uurimustest e-kogumikke avaldada, kuid artikleid ootavad kindlasti ka Oma Keel ja Akadeemiake.
Mida teeks teisiti?
Mõni töö jäi teistele alla sellega, et ei ütle kuigi palju ühiskonnale, astudes sisse lahtisest uksest. Näiteks ei aita soostereotüüpe vältida tasakaalustamata uurimused, mis käsitlevad üht sugu. Vahel võib alt vedada eeskuju – näiteks kui slängi mõiste ja eeskujud võtta Mai Loogi sõnaraamatust, siis ei eristu õpilassläng argikeelest kui üldslängist. Väga hea uurimus võib olla vormistatud ootamatult ilukirjanduslikus keeles, mis sobiks pigem aimeraamatusse. Teoreetiline raam võib olla väga asjakohane, kuid mõnel on definitsioonid seejuures killustatud uurimistulemuste kommentaaridesse, teisel aga toodud oma tulemused kohe teoreetilisele raamile viitava pealkirja alla ja esitatud läbisegi teoreetilise taustaga.
Suhteliselt vähe on neid noori, kes juba gümnaasiumis suudaks kas või lihtsate üldistavate terminitega kirjeldada oma uurimisviisi ja/või -metoodikat. Vähemalt võiks suuta nimetada, kas tegemist on diakroonilist või sünkroonilist laadi uurimusega, kvalitatiivse või kvantitatiivse uurimisviisiga. Ka seda võiks teada, et küsitlus ei ole enamasti uurimis-, vaid materjali kogumise meetod. Enam ootaks õpetajate juhendamiskoostööd – statistikaõpetaja oskaks öelda, et võrdlus ei tööta, kui uuritavad rühmad on väga väiksed. Siiski, ka siin oli rõõmustavaid erandeid.
On neid töid, kus viitesüsteeme ei ole rakendatud järjekindlalt, ja veidi maad uurides selgub, et koolid esitavadki vahel uurimistöödele ainest sõltumatuid viitamisnõudeid, ilma et pakutud eeskujud oleksid ideaalsed üheski süsteemis. Pooltes töödes häirib lihtsalt see, et elementaarsed tekstilao seigad ei ole selged – ega teagi, kas arvutiõpetajad sellega ikka piisavalt tegelevad, sest see ei saa olla emakeeleõpetaja kohustus. Umbes kolmandik noori ei näi märkivat teksti keelt ega kasuta spellerit, ehkki need koos aitaks vältida suure osa näpuvigadest (ja mitte ainult uurimustes).
Kokkuvõtte asemel
Tahtsime üht, aga välja tuli midagi muud. Sellise võistluse algatamiseks haridus- ja teadusministeeriumil keeleosakonnalt toetust paludes ja saades mõtlesime stimuleerida uurivat õppeviisi ja individuaalseid, paaris või rühmiti tehtud lühiuurimusi, mis selle raames võivad sündida.
Tegelikult tegime koostöös ministeeriumiga lõppeval aastal emakeeleõpetajatele viis uurimistööga seonduvat koolituspäeva ning kuus metoodika- ja kirjutuskoolitust, keskendumata kordagi otseselt uurimuslikule või fenomenipõhisele õppimisele, ja see andis ka tunda. Nii ei saa võistlusele laekunud töid lühiuurimusteks nimetada ega olnud ka ühtki kollektiivset tööd. Tegemist on üsna mahukal materjalil põhinevate individuaalsete kultuurilooliste, keele- või kirjandusuurimustega. Järeldus on, et keskusel tuleb uurimusõppe juurutamiseks eesti keele ja kirjanduse tundides ka omaenda suunitlust muuta. Oleks väga tore, kui edaspidi saaksime stimuleerida just üksteist toetavate noorte kollektiivseid uurimusi, kus teadmiste koondamise ja kasvatamise koormus jaguneb mitme inimese vahel. Nii käib asi ju siis, kui noored lähevad tööle: igapäevaelus saadakse enamik tulemusi tänu oskusele koostööd teha. Ühistegevus on päike – selle Artur Ekbaumi eestluse jaoks fundamentaalse mõtte valis Salme Ekbaum 1977 oma mehest rääkiva raamatu pealkirjaks.
Näis, mis tulevik toob. Kui tekib võimalus uurimusvõistlusi jätkata, siis saame oma tingimusi mitmekesistada ning võib-olla ka hinnata eraldi kollektiivseid ja individuaalseid töid. Algus on igatahes tehtud.
Jääb tänada suurepäraseid juhendajaõpetajaid ja uurimistööd soodustavaid koole, ennekõike aga noori inimesi, kes julgelt oma teadmisi kasvatasid ja tulemusi meiega jagasid.