Korstnapühkija toob õnne!
Pepe Sussen – must mees, kes teeb puhta töö. Foto: Andres Haabu / Äripäev
Kes keerab korstnapühkija kuldset kuuenööpi, saab õnnelikuks.
Kust niisugune uskumus on tulnud? Korstnapühkija Pepe Sussenil on selle kohta selgitus. Keskajal korstnaid ei puhastatud ja majad läksid seetõttu tihti põlema, teinekord põlesid terved linnad maha. Kuni ühel päeval märgati, et nende hoonetega, mille korstnaid regulaarselt puhastati, ei juhtunud midagi. Nii tekkis korstnapühkija amet, kõiki korstnaid hakati korralikult puhastama ning majad ja linnad enam tuleroaks ei langenud. Nii tõidki korstnapühkijad inimestele õnne, kusjuures nööpi keerates kohe eriti.
Enne sõda soovisid Eesti korstnapühkijad ka omal algatusel inimestele õnne – nad saatsid oma klientidele jõulukaarte, teab Pepe Sussen. Kaardisaajad muidugi rõõmustasid. Korstnapühkijad ise olid samuti rahul, sest kindlustasid niimoodi oma järgmise aasta tööotsi.
Pepe Sussen tõdeb, et tänapäevalgi tundub inimestele, et korstnapühkija teeb glamuurset tööd – on tal on ju kuldsed nööbid ja silinder. Oma ameti renomee vastu pole tal midagi, kuid probleem on selles, et ka korstnapühkijaks õppima tullakse glamuuri pärast. Aja jooksul aga selgub, et selles ametis on palju rutiini, pikki tööpäevi, rasket füüsiliselt pingutust jne. Siis loobutakse. On olnud aegu, mil kümnest korstnapühkija kutsetunnistuse saanust on pikemalt selle töö juurde jäänud vaid paar.
Õpetanud välja üle 40 õpipoisi
Pepe Sussen pole n-ö tavaline korstnapühkija. Esiteks on ta korstnapühkija-meister (viies tase). Teiseks on ta viienda taseme täiskasvanute koolitaja. Tal on olnud üle 40 õpipoisi. Pepe Sussenile kuulub osaühing Potipoiss. Kõigele lisaks õpib ta praegu Tartu ülikoolis kutseõpetajaks. Kutseõpetaja praktikat teeb ta Tallinna ehituskoolis, kus kunagi ahjude ehitamist õppis. Nüüd õpib ta samas oma mentori käe all – õpetamist.
Õpipoisse on tulnud Pepe Sussenile peamiselt Tallinna Kopli ametikoolist, kus korstnapühkija kursusi läbi viiakse. Peamiselt on õpipoisid olnud 30–40-aastased, nooremaid on harva. Kes on üles kasvanud kaugküttega majas, ei tule ilmselt selle pealegi, et kuskil korstnaid pühitakse, arvab Sussen. Aga natuke vanemate hulgast on kasvanud talle välja häid koostööpartnereid. Õpipoistest peavad saama sellid ja sellidest meistrid – selline on tema kui õpetaja põhimõte.
Kuid see pole veel kõik. Pepe Sussen pole üksildane hunt, ta on asutanud koos oma endise õpipoisi ja nüüdse kolleegiga MTÜ Korstnapühkimis- ja Pottsepatööde Ettevõtjate Liit ning mõjutanud selle kaudu korstnapühkijaks õppijate õppekava ja kutsestandardi väljatöötamist.
Ent Pepe Susseni haare on veelgi laiem – ta on korduvalt osalenud Euroopa korstnapühkijate föderatsiooni (ESCHFOE) ja Euroopa pottseppade assotsiatsiooni VEUKO nõupidamistel, kuhu on tihti kaasatud ka USA ja Venemaa partnerid.
Pepe Sussen: „Tänapäeva korstnapühkijate töö ja ühiskondlik tegevus on kümneid kordi laiem, kui arvatakse. Me pole mingi kitsas kildkond, kes teeb vaikselt oma tööd, meile jookseb pidevalt värske info tervest maailmast.” Pepe Sussen märgib, et nii USA, Euroopa, Eesti kui ka Venemaa vaevlevad samade murede küüsis: noored ei taha korstnapühkijaks õppida, nende koolitamine on kulukas, õppeaeg pikk, õppe sisus palju üleliigset jne. Kõigis nendes maades arutatakse, kuidas suruda õppekavad lühemaks kokku ja muuta õpe võimalikult efektiivseks.
Õppekava ja standard
Ideaalis näeb Pepe Sussen, et kõik, mida saab e-õppesse panna, tulebki sinna panna – nii saab õppeaega lühendada. Tema ettekujutuses võiksid olla internetis nii õppematerjalid kui ka testid, mis kontrollivad, kas ettenähtud õppematerjal on omandatud. Kui õppijad teevad internetis testid probleemideta ära, võtab ta nad pärast seda hea meelega enda juurde õpipoisiks.
Kuidas paremaid õppekavasid tehakse? Pepe Sussen ütleb, et tore on teha kriitikat, et kõik on halvasti ja lapsed lollid, vaadata HTM-i poole ja öelda, et seal ei tehta midagi. Tegelikult otsivad riik ja ka koolid praegu uusi võimalusi ja ettevõtete liidud peavad haarama oma valdkonnas ohjad enda kätte, sest istudes midagi paremaks ei muutu.
MTÜ Korstnapühkimis- ja Pottsepatööde Ettevõtjate Liidu kaasalöömisel ongi muudetud korstnapühkija-meistri kutsestandardit, nii et see vastab varasemast palju rohkem elu nõuetele. Nõuded on ka rangemad. Ohutusnõuded on üsna karmid. Ohutuse eest vastutab töölelubaja, praktika läbiviija, varustades töötaja kõigi ohutustehnika vahenditega.
Selge nõue on, et korstnapühkija õpetaja peab olema korstnapühkimisettevõttes töötanud ja head tagasisidet saanud. Tal peab olema õpetamiskogemus ning ta peab olema õpetamist õppinud.
Kõige halvem, mis võib juhtuda, on tööõnnetus, ütleb Pepe Sussen. Kui selgub, et on midagi ohtlikku, siis seda tööd ette ei võeta. See peab ka õpipoisile kohale jõudma. Ei loe, kui tellijad ütlevad, et varem on see töö ju ära tehtud või muud taolist.
Susseni arvates oli korstnapühkija kutseeksam varem liiga lihtne, enamus sai kutsetunnistuse. Nüüd on mindud rangemaks, sest korstnapühkija müüb turvatunnet ja see ei tohi olla näiline turvatunne.
Töökohapõhine õpe
Igale õpipoisile tuleb läheneda personaalselt, märgib Sussen. Kõige olulisem on see, et inimene saaks aru, miks ta just nii peab tegema, nagu ta teeb. Kes sellest aru saab, see hakkab loovalt töötama ja ei tee rumalaid otsuseid. Ja praktika ajal peab omandama ka piisava vilumuse, sest pärast õpipoisiõpet minnakse otse inimeste kodudesse tööd tegema.
Pepe Sussen: „Kõigepealt tuleb õppida selgeks käsitöövõtted. Tänapäeval kasutatakse ka masinaid, kuid see on juba keerulisem. Näiteks on kasutatud halvasti hooldatud tolmuimejat, mistõttu eraldus ruumi nähtamatut ja lõhnata tahma. Korstnapühkija pidi kinni maksma terve maja järelpuhastuse. Nii juhtub, kui kasutatakse valesid töövõtteid.
Meie liidu järgmine suur eesmärk on laias laastus läbi suruda Eestis see mõte, et korstnapühkijaks õppija sõlmib kõigepealt ettevõtjaga lepingu. Nii saab ettevõtja kindel olla, et õpipoiss jääb pärast õpet ettevõttesse mingikski ajaks tööle.
Kutsega korstnapühkija võib asutada oma ettevõtte. Paraku on enamik neist sellise närvikavaga, mis ei võimalda ettevõtjaks hakata, sest korstnapühkimisfirma vastutus on suur. Kui lähed kohale, pead sa nägema seal majas absoluutselt kõike. Kui oled näinud, siis julged anda oma allkirja, et kõik on korras.
Eesti riigi soov on, et kõik hakkaksid ettevõtjateks. See on tore eesmärk, paraku tahab kuskil 90% inimestest rahulikult tööl käia ehk siis eelistatakse odavamat ja lihtsamat tööd.”
KUIDAS JÕULUDE AJAL TURVALISELT AHJU KÜTTA
- Enne ahju ajamist võiksid puud kuivada 18 kuud.
- Halgude niiskusprotsent peab jääma alla 20.
- Küta ühesuuruste halgudega, vajadusel löö suurem kirvega pooleks.
- Ära topi kollet pilgeni täis.
- Süüde pane ahjus halgude peale, mitte alla – tahmab vähem.
- Prahi põletamine ahjus maksab kätte.
Hääd aastavahetust!
Austatud ajakirjanik enne artikli avaldamist tee endale selgeks milles kirjutad ja otsi korralik töömees. Pepe on muidu asjalik, kuid temal on kaks arvamust VALE arvamus ja Minu Arvamus.
Ta lausa valetab, ta ei ole õhegi seaduste , standartite koostamisest osa võtnud, ja mis kõige hullem tema praktikandid tulevad kutseeksamile “MÜTSIGA” lööma, seadusi ei tunne ning praktika on SUUR ÜMARGUNE null
lugupidamine.
Vana meistri õpilane,õpilane kuigi töötan aastaid ja jõudnud meistri tasemele aga oma meistrile olen ikka õpipoiss.
Jõudu uuel aastal.
,
Õige jutt.
Vana rahvatarkus ütleb, et mees kes oskab oma tööd- teeb seda südame ja hingega, kes ei oska, see möliseb , õpetab ja teeb end tähtsaks. Kahju kohe mehest, sest igal oinal on oma mihklipäev.
Sellest keigar Pepest saab ülevaate kui googeldada tema nimi.. Miks artikli autor seda lihtsat viisi ei usaldanud? Mees on soss-sepp kõiges, mida ette võtab ja pidurdamatu intrigant.Kutseharidus on tõsine asi ja sellised artiklid kohatud.