MATEMAATIKA

Murrame klassitoa piire

9. dets. 2016 Sirje Pärismaa toimetaja - Kommenteeri artiklit
Tartu Hansa kooli avatud õppekeskkonnas võib õppida ka tumbadel pikutades. Foto: Sirje Pärismaa

Tartu Hansa kooli avatud õppekeskkonnas võib õppida ka tumbadel pikutades. Foto: Sirje Pärismaa

 

Üha enam hoogustuvate haridusuuenduslike otsingute käigus leitakse tavapärasele klassitoale lisaks teisigi õppimise kohti. Kus on meie koolide õppimisruumid? Õpetajate Leht kogus noppeid koolidest ja ka „Huvitava kooli” konverentsilt.

Poolteist aastat tagasi kujundati Tartu Hansa kooli neljas korrus nüüdisaegseks avatud ruumiga õppekeskkonnaks ja seal toimub osa 4.–6. klassi tunde. Ümber ehitati koolimaja koolikultuuri muutumisele suunatud projekti TULUKE käigus.

Loodusõpetuse õpetaja Mario Mäeotsa sõnul tähendas uude keskkonda minek õpetajate jaoks esmalt kõige ümbermõtestamist. „Olime harjunud frontaalse õppimisega, nüüd õpitakse-õpetatakse meil rühmades ja koostööd tehes,” kirjeldab Mäeots. „Ega meil näiteid võtta olnud, pidime ise kõik välja mõtlema.”

Tunnis on korraga mitu klassi ja õpetajat – eelmisel aastal kaks ja nüüd koguni neli. Tekkinud on meeskonnatunne, tegutsetakse ühe eesmärgi nimel. Õpetajad on vaikimisi ära jaganud, kes millise klassi eest vastutab. Ühiselt valmistutakse tundideks ja lepitakse kokku teemajaotused.

Stefi Tomp tuli eelmisel sügisel Hansa kooli otse ülikoolist ja sai kohe aru, et ülikoolis õpetatu asemel tuleb teha midagi sootuks uut. „Kuna ruum pole traditsiooniline, polegi siin võimalust teistmoodi õpetada,” ütleb Tomp. „Harjumine võtab aega ka lastel, nad ei julge algul vastutust võtta ja küsivad ikka õpetaja käest. See on õppimise koht nii meile kui ka lastele.”

Näiteks teab Tomp nüüd, et kõige paremini toimib töö pesades. Avatud alal on nummerdatud õpipesad, igaühes detailne tööjuhend. Õpilaste rühmad liiguvad pesade vahel omas tempos.

Juhend olgu täpne

Direktor Liina Karolin-Salu sõnul on avatud õppekeskkonnas töötav nelik kirju kooslus, kuhu kuuluvad kogemustega ja metoodilisi materjale koostanud õpetaja, tugeva tehnikahuviga ja nüüdisaegsest õpikäsitusest huvituv õpetaja ning algõpetuse taustaga õpetajad. Igaüks on tugev omal moel.

Eelmisel aastal kogesid õpetajad, kui tähtis on ülitäpselt sõnastada tööjuhend, et laps ei vajaks täiendavat selgitust. „Kui tund on peensusteni ettevalmistatud, ei pea õpetaja end higiseks jooksma,” märgib Karolin-Salu.

Sel aastal tegime esmalt treeningharjutusi ja rääkisime, kuidas töötada uues keskkonnas rühmades, iPadidega. Lapsed haaravad kiiresti, nad on kasvanud nutikate asjade keskel. Vaid korralduslik pool – töö rühmades – oli neile väljakutse,” ütleb Mäeots.

Tehniliste vahendite olemasolu ei tähenda, et õpitakse vaid neid kasutades. Õpetajad toovad tuppa ka mulda ja vett ja käivad endiselt lastega väljas.

Avatud ruumis saab korraldada ka klassitunde, selleks lükandseinad ongi,” lausub Karolin-Salu. „Kuid avatuse mõte on, et püüame õpetada koostööd, seda oskust tööelus on vaja. Kui me lapsi selleks ette ei valmista, jätame nad tulevikus millestki olulisest ilma.”

Meeskonnatööoskust tuleb arendada ka õpetajail. Ei kipu nad võtma juhirolli, vaid tahavad olla meeskonnaliikmed.

Innustununa esimestest kogemustest rajas kool omal jõul avatud õpperuumi ka noorematele. See on andnud julgust neile, kes seni kõheldes kolleegide askeldusi kõrvalt jälginud.

2. ja 3. klassid saavad oma esimesed kogemused õppimisest tavapärasest teistsuguses keskkonnas. Õpetaja Kädi Krillo sõnul õpitakse eri nädalatel eri aineid. Iga õpetaja valmistab ette ühe osa, teemad jagatakse ära. Lapsed istuvad tumbadel, laudu pole. Ülesandeid täites liiguvad meeskonnad ringiratast ja panevad oma mõtted virtuaalkeskkonda kirja, järgmine rühm lisab oma mõtted. Tunni lõpus on esitlused.

Hirm, kuidas siin ruumis ligi sadat last hallata, osutus asjatuks,” sõnab Krillo. „Kui on kokkulepped, võtavad lapsed need kergesti omaks.”

Mõisaparki ratsutama

Kui 1970-ndate tüüpprojekti järgi valminud Hansa koolis lammutati uut ruumi ehitades vaheseinu, siis ligi kuuekümnes Eestimaa koolis ei tohi ise naelagi seina lüüa. Need on mõisakomplekside härrastemajades ehk kunagistes ühe­pereelamutes paiknevad koolid.

Mõisamaja pole oma ruumiplaneeringult koolide jaoks ideaalne, küll aga on kool mõisa jaoks parimaid lahendusi,” lausub mõisakoolide ühenduse juhatuse esimees Tõnu Kiviloo.

Majade väljanägemine on seinast seina – on selliseid, mis europrojektide ja kohaliku omavalitsuse toel väga heale tasemele jõudnud, aga osa tegutseb veel nõukogude ajas. Suur roll on koolidirektoril ja tema visioonil. Mõisakeskkonda kasutatakse ära nii õppetöös kui ka huvitegevuses, sellest on kantud ka üritused. Paljude mõisakoolide õpilased saavad giidiettevalmistust ning rakendavad oma oskusi nii „Unustatud mõisate” mängus kui ka muul ajal.

Teistest koolidest erinevaid võimalusi õppe rikastamiseks pakuvad mõisaaiad ja -pargid. Ruila põhikoolil on vist ainsa koolina Eestis õppekavas ratsutamine, 5. klassile üks tund nädalas. Proovitakse ka HEV-lastele hobutunde anda.

Õpimegi palju õues,” ütleb direktor Tiia Rosenberg. Tähelepanu pööratakse laste kodukandiga sidumisele ja meeskonnatööle, töökasvatusele. Õpitakse maa ja vee peal, koolil on isegi oma kanuud ja räätsad.

Õpilased on heal meelel õues, aga kui 15-minutine õuevahetund mõisapargis sisse seati, oli osa vanemaid algul vastu. „Loodus on meie ümber. Oleks rumal seda õppes mitte ära kasutada, kuigi ka muinsuskaitse all olevad hooned annavad õppeks huvitavaid võimalusi,” ütleb Laupa põhikooli direktor Kaarel Alu­oja. „Kasutame vana õhustikku, aga oleme samas nüüdisaegsed. Paljud lapsed tulevad meie kooli keskkonna pärast.”

Igasse veerandisse on planeeritud projektipäevi. Koostöös TÜ teadlastega toimusid näiteks arheoloogia teemapäevad.

Rahatarkust juurde

Keerulisi ettevõtlus- ja majandustermineid tasub õppida Äritänaval,” kutsub MTÜ Ettevõtlusküla tegevjuht Evelin Rätsep ettevõtlusõppeks loodud tehislinnakusse, mis asub Tartu uusimas, SPARK-i ärimajas.

Viis aastat käisime mööda koole, septembrist oleme siin ja meil on käinud juba viissada õpilast,” räägib Rätsep. Ettevõtlusküla loomisele andis tõuke Tartu koolijuhtide käik Soome Yrittykylässe, mispeale grupp Junior Achievementi taustaga majandusõpetajaid lõigi koolituse eesti lastele.

Ettevõtluskülla tulnud klass jagatakse meeskondadeks, igaüks saab ühe ettevõtte, mängitakse läbi reaalsed olukorrad. Õpilased saavad kaks tundi vältava mängu ajal pildi, kuidas majanduses asjad omavahel seotud. Mängu lõpus pannakse kokku suur raharinglusskeem. „Aeg on nii intensiivselt sisustatud, et pole aega telefonigi näppida,” muigab Rätsep.

Ettevõtlusmängus osalemine on tasuline. Et soodsamalt ja suurema õpilashulgaga eluks vajalikke oskusi arendada, otsustas Tartu Hansa kool rajada oma koolile ka ettevõtlusküla. Selleks kirjutati projekt haridusosakonna õppekava toetavate projektide konkursile ja saadigi toetust.

Ettevõtlusnädalal tegime esimesed kümme mängu ja need õnnestusid väga hästi,” vahendab direktor Liina Karolin-Salu. „Juhendajaiks olid kuuendikud, kel avatud õpperuumist meeskonnatöö kogemus. Koostasime juhendajate jaoks kaardid, et laps ei kaotaks ärevas olukorras pead. Lapsed tulid väga hästi toime. Kogesid praktilist elu ja tegid seda rõõmuga. Lapsed olid õhinas ja kodudest tuli hea tagasiside. Jõulueelsel nädalal mängime taas.”

Õhinaga õues

Haljala gümnaasiumi lapsed olid aastaid lähedal asuva Sagadi looduskooli õppeprogrammides osalenud, kui kool otsustas vahelduseks ka ise midagi huvitavat korraldada. Nii sündisid kevadised ja sügisesed projekti- ehk lõimingupäevad, mille käigus avastatakse kodukohta eri nurkade alt. Kaardistatud on alevi okaspuud, rändkivid, uuritud järveäärset ala. Igast päevast on tekkinud suur kaust õppematerjalidega, mida saab edaspidigi kasutada.

Teema tekib meeskonna mõttetalgutel. Õppejuht Õnnela Lembke sõnul tekitab lõiming energia, mis genereerib uusi ideid ja soovi teha midagi teistmoodi. Näiteks paluti õpetajail ühiselt uurida 8. klassi ainekava – juba 20 minutiga sündis neil kolme lõimingupäeva jagu ideid. „Vale oleks loota, et kõik kohe haakuvad. Arvestama peab ka sellega, et õpetajad vahetuvad,” märgib Lembke. „Lõimimisele suunamine on juhtkonna pidev töö.”

 

Tallinna Saksa gümnaasiumi hoovis on nüüd parkla asemel õdus õpi- ja puhkeala. Õpilased meisterdasid taaskasutusmaterjalidest mööblit ja kutsusid vanemadki appi. Fotod: Tallinna saksa gümnaasium

Tallinna Saksa gümnaasiumi hoovis on nüüd parkla asemel õdus õpi- ja puhkeala. Õpilased meisterdasid taaskasutusmaterjalidest mööblit ja kutsusid vanemadki appi. Fotod: Tallinna saksa gümnaasium

 

Õpilased lõid õueala

Tallinna saksa gümnaasium tegutseb 1980-ndatel ehitatud tüüpkoolimajas. Kahe aasta eest uuris juhtkond õpilastelt, milline kooliruum neile meeldiks. Fantaasia hakkas tööle ja peagi ka lapsed ise. Loov- ja praktiliste töödena valmisid õuealale esimesed esemed. Korraldati talgud ning vanemate-laste ühisel jõul sündisid euroalustest ja kaablirullidest astmestik ja mööbel. Nüüd on autoparkla asemel õdus õpi- ja puhkeala, kus koolibänd andnud ka ümbruskonna rahvale kontserdi. Plaanis on ala veelgi laiendada.

Esteetilise välimuse sai soditud seintega alajaam. Õpilased ammutasid maalinguteks inspiratsiooni Valdur Mikita ööülikooli loengutest põlevkivi tekke teemal.

Õpetajate juhendamisel on lapsed teinud koridoridesse spordivahendeid. Nüüd mängivad suured ja väiksed koos ja peavad turniiregi.

Kool tunneb uhkust aatriumisse loodud roheseina üle, kus kasvavad vihmametsade taimed, mis NASA teadlaste andmeil puhastavad õhku. Bioloogiatundides õpiti ilma mullata istutamist, keemiatundides mõõdeti pH-taset vees, võõrkeeletundides valmisid infotahvlid.

Õpilased hoiavad asju, kui ise nende valmimisel osalevad,” lausub saksa gümnaasiumi direktor Kaarel Rundu. „Kooliruum peab muutuma kogukonnaruumiks, et ka teised saaks sinna tulla.”

Viljandi gümnaasium oli esimene riigigümnaasium ja koolimaja ehitamisel arvestati uue õpikäsitusega. Ruumilahendus toetab õppimist avatud alal, juhtkond julgustab õpetajaid klassiruumi piire murdma.

Kool peab muutuma, sellest me ei pääse. Tuleb ringi liikuda ja mitte olla kogu aeg klassiruumis,” lausub direktor Ülle Luisk. „Kui liigume, siis ka aju töötab paremini.”

Loodusainete õppesuunal on igal aastal väliõpe ja ainetundides on õpilased käinud kalal, laevu ujutamas, linna arhitektuuri vaatamas.

Raamatute vahel

Jüri raamatukogu on rahvaraamatukogu, aga asub koolimajas ja täidab seetõttu ka kooliraamatukogu funktsiooni.

Avar lastekorrus ja üle tuhande õpilase annavad meie igapäevatööle uue tähenduse,” lausub raamatukogu direktor Ülle Siska. Raamatukogus toimub ka osa koolitunde. Tavaliselt otsivad raamatukoguhoidjad õpetaja palutud materjalid valmis või juhendavad õpilasi nende otsimisel. Äsja toimus ühisel jõul tore keskajanädal.

Gümnaasiumiõpilased on käinud gruppidena tegemas lühivideoid Tamm­saare teostest. Õpilased õpivad raamatukogus teatmeteoseid ja andmebaase kasutama, ajalehe-ajakirjaartikli põhjal kokkuvõtteid tegema. Eelmisel aastal oli Vilde juubeli puhul mitu tundi raamatukogus, kus raamatukogutöötajad olid koostanud raamatute ja eluloo tutvustuse ning viktoriini.

Raamatukogu on hea õppimise ruum, meie avarasse saali mahub palju väikesi gruppe korraga tööd tegema,” lausub Siska. „Klassist väljas keskkond muudab õppimise huvitavamaks. Meie abivalmis töötajad juhendavad ja aitavad – eriti kui õpetaja koostatud küsimustike täitmiseks peab materjale mitmest kohast otsima.”

Kergem on ka õpetajal, kes ei pea suures koguses raamatuid klassi näitamiseks vedama. Rahvaraamatukogu raamatute valik on väga lai. Ja kui üritus on kirjandusega seotud, annab õige ruum vajaliku fiilingu.

Koolipäev võõras majas

See on kooli kõige hullem klass!” tutvustab mõni õpetaja oma õpilasi, kui ees seisab tund või õppepäev muuseumis, teaduskeskuses, raamatukogus. Tunni läbiviijal tekib seepeale sportlik hasart tõestada õpetajale vastupidist, ja enamasti see tal ka õnnestub.

Tänapäeva muuseumis arvestatakse, kuidas tänapäeva õppijale läheneda. Peame mõtlema, mis raamatuid ta loeb ja mis filme vaatab,” ütleb Eesti Rahva Muuseumi hariduskeskuse metoodik Virve Tuubel. Eesti suurima koolimaja haridusprogrammid on valminud koostöös näituste kuraatorite, teadlaste ja õpetajatega. Tulekul on virtuaalmuuseum, et õpetaja saaks enne külastust valmistuda. Muuseumis võib teha ka terve koolipäeva klassile või koolile. Hiljuti oli Tartu Raatuse kool kogu väega ERM-is.

Ka teaduskeskused pakuvad võimalust korraldada koolipäev oma majas. AHHAA-s liiguvad õppijad osa päevast ekspositsioonisaalides, kasutades eksponaate õppimise paigana.

Erinevalt klassiruumis õppimisest nõuab avatud ruumis õpe palju rohkem vastutuse võtmist, ülesandele keskendumist, koostööd kaaslastega ning toimetulemist mitmesuguste segajatega,” lausub õppeprogrammide juht Liina Vaher. „Samas annab avatud ruum õppijale valikuvabadust ning suunab oma õppimist juhtima.”

Õppepäeval tehakse ka laboratoorseid töid ja osaletakse teadusteatri või planetaariumi etendusel, mis aitab õpitut visualiseerida. „AHHAA-õppes on lahendatud ruumiline liikumine ning sisutegevus nii, et õppida saaksid nii auditiivsed, kinesteetilised kui ka visuaalsed õppijad,” selgitab Vaher. Kuigi õppegiidid toetavad lapsi, on aja jälgimine igaühe enda ülesanne ja nii saadakse ajajuhtimise kogemus meeskonnas ja avatud ruumis. Seda oskust on edaspidi töölgi tarvis.

Õppimise ruumist loe ka Huvitava kooli blogist: huvitavkool.blogspot.com.ee

 


KOMMENTAARID

 

Pille Liblik

Pille Liblik

Pille Liblik, HTM-i üldharidusosakonna asejuhataja,
„Huvitava kooli” projektijuht:

Õppida saab lisaks traditsioonilisele klassitoale ka koridoris. Meie koolides on koridorid ja seinad alakasutatud.

Õppida saab võimlateski. Ei tea, kui paljudes koolides on vahetundides võimla uksed lahti? Pigem on hirm, et kui midagi juhtub, kes siis varbseinal rippujaid valvab. Me ei saa võtta lastelt võimalusi põhjusel, et täiskasvanud kardavad. Nii et ka võimlad on alakasutatud. Rääkimata kooliõuest. Koolid rajasid hooga õuesõppeklasse, aga sinna tehti samamoodi laud ja toolid. Õuesõpet tuleb mõtestada, me ei pea seal istuma.

Koolid korraldavad usinasti tunde raamatukogus, muuseumis. Aga meil on palju teisi kohti, kus oleme harjunud käima pigem karjääriplaneerimise raames, vähem õppeaineid õppimas. Ettevõtteid, rahvamaju ei peeta õppimise keskkonnaks.

Õpetaja ütleb, et pole aega, ja küsib sinnaminekuks tunde juurde. Õnneks on hakatud aru saama, et senised harjumused tuleb ümber vaadata ja muutuda efektiivsemaks. Muutunud õpikäsitus ei tähenda, et paneme lastele tampi juurde.

 

Ene-Mall Vernik-Tuubel

Ene-Mall Vernik-Tuubel

Ene-Mall Vernik-Tuubel, haridusekspert:

On iseenesestmõistetav, et vastutus kooliruumi kujundamise eest on õpetajal, kes on koolilugude disainer, huvigruppide kaasaja, tulemuse hindaja. Analüüsi ja esiletõstmist vajab õpetaja kui ruumi kujundaja rolli pedagoogiline aspekt: millisel eesmärgil üht või teist meedet, nagu lõiming, avatud, koostöö partneritega kasutatakse, milliseid metoodilisi põhimõtteid on õppimise ruumi kujundamisel järgitud, kuidas on arvestatud õppija individuaalsusega, kuidas jälgida õppija aktiivsust, kuidas hindamisega õpilast toetada. See pole midagi muud kui pedagoogilise meisterlikkuse ja kompetentsuse küsimus.

Tõeline väljakutse on kasvatusfilosoofilistest küsimustest tõukuv õppimise ruumi analüüs. Millisest kasvatusfilosoofiast juhinduda, kui soovime ainekesksuse asemel õppija arengu kesksust? Kas biheivioristlikku või kognitivistlikku käsitlust? Mõlemad on ainekesksed ja ainekeskne kool ei küsi eriti kasvatuse järele.

Küsida tuleks kasvatusteooria järele, mis aitaks luua õppija arengut toetavat keskkonda. Kuidas ühendada õpitav aine ja inimene ehk kuidas mõelda kasvatusfilosoofiliselt inimese olemistervikule? Sobida võiks konstruktivistlik vaateviis, kus inimene, kool ja maailm ei vastandu, vaid inimene ja kool ongi maailmas ja loovad seda. Või sobiks hoopis filosoofiline käsitlus, mille märksõna on „piirilolev”?

Küsidagi pole kerge, mis veel vastamisest rääkida! Ühe elukogenud vanaisa tarkus kõlab: kui sa ei suuda teha nii, nagu soovid, siis tee nii, nagu suudad, aga tee õiget asja. Haridusuuenduslike ettevõtmiste analüüsimine kasvatusteoreetilises kontekstis on kindlasti õige asi.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!