Soome 2

Paikkondlik identiteet ei sünni iseenesest

9. dets. 2016 Ene Lukka-Jegikjan Eesti folkloorinõukogu arendus- ja koolitusjuht - Kommenteeri artiklit
Kihnu rahvamaja ruumikujundus peegeldab sealse rahva eluolu ja eripära. Foto: Urmas Luik

Kihnu rahvamaja ruumikujundus peegeldab sealse rahva eluolu ja eripära. Foto: Urmas Luik

 

Suurim väljakutse, rahvuslik kestlikkus, algab oma kodupaiga tundmisest ning enese kuuluvuse tunnetamisest kogukonna liikmena. Järgnevas mõttearenduses uurime, kuivõrd teadvustame endale tänapäeval oma paikkondlikku identiteeti ja kuuluvust.

Iga rahvas soovib, et järeltulev põlvkond oleks elujõuline. Millest oleneb aga rahva elujõulisus? Millistest osadest see koos seisab? Ühe olulise osa moodustab teadmine enda päritolust, vanematest, sugupuust ja kodupaigast.

Mida tean mina oma päritolu-, sünni- ja elukoha paikkonnast ning kas tunnen end nendega seotud olevat? Olen päritolult lõunaeestlane, isa poolt Sangaste ja ema poolt Rõuge kihelkonnast. Tihti märkame oma kodupaiga eripära alles siis, kui oleme sealt lahkunud. Keelelisi erisusi märkasin siis, kui isa mulle esmakordselt telefoniga helistas. Kuna rahvalaul on minu elu oluline osa, tean mõlema paikkonna laule, lugusid ja kombeid, aga ma ei ole elanud kummaski kohas, vaid hoopis Otepää ümbruses. Mulle on armas ja lähedane sealne loodus, inimeste omavaheline avatud suhtlemine, keel ja kombed. Praegu elan Tallinnas Pelgulinnas. Tutvun tasapisi sealse kohapärimusega ning olen tänulik Pelgulinna seltsile ühiste sündmuste abil linnaosa ühistunde kujundamise eest. Nii kuulun ühtaegu mitmesse paikkonda ning tunnen, et olen nende kõigiga seotud. Mulle läheb korda, mis seal sünnib.

Eesti kultuuriuurijad väidavad, et meie inimeste edu alus on kõrge kultuuriline eneseteadvus. Keeleteadlane ja ühiskonnategelane Mati Hint peab kõrget kultuurilist identiteeti kosmopoliitsuse nõrgendamise peamiseks vahendiks. Üleilmastumine ja sellega seotud nõrk kultuuriline eneseteadvus sünnib paratamatult juhul, kui oma kultuuri ei tunta. Ajakirjanik Valle-Sten Maiste nentis ühel seminaril, et ühiste kultuuriliste tõekspidamiste ning väärtustega kogukonnad on kadunud ning järele on jäänud eelkõige niinimetatud postiindeksi kogukonnad! Kas see on tõesti nii?

Kuhu kaob paikkondlik kuuluvustunne?

Kuna olen pärimuskultuuri õpetaja nii kõrgkoolis kui ka vabahariduses, olen aastakümnete jooksul uurinud üliõpilaste ja täiskasvanud õppijate endateadmisi, rolle ja kuuluvusi. Esikohal on alati tuntava ülekaaluga perekondlikud rollid, tavapäraselt järgnevad töö ja vaba ajaga seotud. Rahvuslikku kuuluvust nimetab umbes kolmandik vastajaist, aga küsimusi tekitab, miks nimetatakse kõige harvem ja vahel üldse mitte paikkondlikku kuuluvust. Kas see võib olla üks põhjus, miks me end oma kultuuris ära ei tunne? Või põhjustab seda avatud ühiskonnale omane suurem liikumisvabadus, linnastumine ja üleilmastumine? Kas kogukonnaruumi avardumine muudab selle anonüümseks ja hoomamatuks?

Kord käisime Mulgi kultuuri instituudi rahvaga külas ühe Mulgimaa kooli 4. klassil, kus küsisime lastelt, kes on mulk. Üks poiss vastas, et triibulise seeliku ja pearätiga tädi. Kui küsisime, kus sa ise elad ja kus elavad sinu vanemad ja vanavanemad, vastas poiss uhkelt, et Mulgimaal ja et tema on vanavanemate hobuste pidamise talu pärija. Tuvastasime ühiselt, et nii see poiss kui ka suurem osa tema klassikaaslastest on mulgid.

Kord korraldas Eesti folkloorinõukogu Lüganusel sealse kohapärimuse seminari. Sinna tuli teiste kohalike seas ka turismitalu noor perenaine, kes tahtis pühenduda teenusepakkumises kohalikule pärimusele. Kui folkloristid Reet Hiiemäe ja Kristi Salve Lüganuse kohapärimusest pajatama hakkasid, teatas turismitalu perenaine, et teab neid ja veel teisigi lugusid, mida räägiti tema peres ja kodukülas. Ta ei osanud väärtustada oma teadmist, arvates, et õiged lood pärinevad muuseumist, mitte tema perepärimusest.

Nii võibki juhtuda, et inimesed pole harjunud määratlema end omakultuuri kandjate, tundjate ja kasutajatena. Eriti kui selle rolli korrastamiseks puuduvad järjepidev ühistegevus, nagu seda on näiteks Setomaal kümnete kohalike tähtpäevade ja pühade pidamine või Kihnus Kihnu-päraste rõivaste kandmine ning tugev pärimusteadmus. Ühendav ja kuuluvustunnet pakkuv on väikelinnade ja külade liikumine. Kas aga haridus- ja kultuuriasutused on sellises kogukondlikus liikumises osalised? Kas väärtustatakse selle paikkonna pärimust, kus kool või kultuurikeskus asub, ja milles peegeldub selle eripära?

Kui tugevalt tunnetame end igapäevaselt Aruküla või Vändra, Mustla või Kuigatsi, Märjamaa või Jõgeva kogukonna hulka kuuluvaks, kui seal elame või töötame? Kultuuris olemine ja elamine on mitmekihiline. Eestlasi iseloomustab suur kultuuritarbimine: teatrietenduste, kino, kontsertide jms massiline külastamine. Esinemisvõimalusi jagub nii professionaalidele kui ka isetegevuslastele. Aga praeguses ühiskonnas on nõrk inimese isiklik ja aktiivne osalemine kultuuris enese korrastamiseks, oma rollide ja staatuste tugevdamiseks, kasvatamiseks ja kujundamiseks, sealhulgas enese seotuse tugevdamine elu- või päritolupaigaga.

Öeldakse, et tänapäeval tunneb inimene maailmas toimuvat enam kui iseendaga seotut. Mis põhjustel ei julge noored olla nad ise ega öelda välja oma isiklikke arvamusi, vaid soovivad liiga tihti olla kellegi teise moodi, jäljendada kedagi? Kas üks põhjus on vanema põlvkonna tekitatud edukultus? Toetudes enda perekondlikule ja tööalasele kogemusele, väidan kindlalt, et pere- ja kodupaikkonna pärimuse tundmine annab vajaliku tasakaalu ja julguse ning isegi uhkustunde olla see, kes olen. Kelle ülesanne on juhatada noori oma eripärase ja ainulaadse pärimuse juurde? Perekonna, kooli, kogukonna või nende kõigi ülesanne?

Inimene sünnib kultuuriruumi, kuid selle mõistmine ei sünni iseenesest. Seda tuleb järjepidevalt ja eeskuju näitavalt õpetada. Sest kultuuri, pärimuskultuuri on kirjutatud ja talletatud eluliselt olulised põhiväärtused, arusaamad, mis aitavad iseenda ja ümbritsevaga toime tulla. Kõrge kultuuriteadlikkus sisaldab vastutust ühiskonnas toimuva eest ning aitab luua uut kvaliteeti.

Piirkondlikud eripärad on tänini märgatavad, avaldudes keelemurdes, rahvariietes, tavades ja mentaliteedis. Suur asi on seegi, kui koolilõpetaja tunneb oma paikkonna murret, oskab laulda kohalikku rahvalaulu, teab mõnda kodulähedast püha puud või allikat ning oskab vesta sellekohase loo. Selline teadmine annab osalustunde ja kes osaleb, see vastutab. Sellisest teadmisest kasvab hoolivus ümbritseva vastu. Kultuurikandja saab inimene olla siis, kui ta tunneb oma kultuuri ning oskab selles toimetada nii argi- kui ka pühadeajas. Oma paikkonna keele, kombekäitumise, kohamuistendite ja kohtadega seotud uskumuste, vanemate ja uuemate juttude teadmine, ajaloolise pärimuse, paikkonnas elanud tublide inimeste tundmine annab ümbritsevale näo, sisu ja ainulaadsuse. Kasvatusteadlased ja elukestva õppe eest seisjad ei väsi kordamast, et kõige tähtsam on alusharidus, hea lastetuba ehk kultuur, mis väljendub inimese suhtumises kõigesse ümbritsevasse.

Alustada võiks perepärimuse talletamisest

Suurem osa eestimaalastest elab linnas või linnastunud tingimustes. Kas paikkondliku enesemääratlusega linnaosad asendavad ajaloolisi kogukondi? Ühiskonnasisese tasakaalu alus on väikeste kogukondade tasakaal, mille aluseks omakorda on kogukonnaliikmete tugev kollektiivne identiteet. Käies haridus- või kultuuriasutustes, ei tee enamasti vahet, kas oleme Viru- või Võrumaal. Ühtemoodi anonüümne keskkond ümbritseb meid kõikjal, me ei erista ruumilistes keskkondades ühte paikkonda teisest. Aga kas ei võiks kogukonna keskuses näha, mis paikkonnaga on tegu, mis rahvas seal elab, mis teda iseloomustab ja kes on selle silmapaistvad esindajad? Igapäeva ümbritsev aineline keskkond kujundab suhtumist enam, kui tihti arvatagi oskame.

Ühe Taevaskoja hosteli omanikud otsisid paikkonnaga seotud rahvajutte teematubade loomiseks ning kohapärimusjutte põnevate retkede tarvis vaatamisväärsuste juurde. Pole harjumust ning ehk oskustki küsida nende kohta kohalikelt inimestelt või uurida kirjandusest. Lepitakse kättesaadavate muu ilma lugudega või mõeldakse pärimuslood ise välja, teadmata, milline võimas pärimusrikkus asub sealsamas käeulatuses või muuseumis või raamatukogus. Nimetatud hostelist bussipeatusse minnes kohtasin ühte vanapaari. Küsisin, kas nad teavad ehk mõnda selle paigaga seotud lugu. Mees vastas kohe, et teavad küll, miks ei tea. Siitsamast bussipeatusest poolteist kilomeetrit metsas on koobas, mis oli Põhjasõja ajal Rootsi kuninga Karl XII residents, uhke sisustusega nagu mõni loss!

Pärimusteadmised ja -kogemused saadakse kaasa kodunt. Koolil ja kohalikul kogukonnal on toetav roll. Üks parimaid võimalusi paikkonna pärimusega tutvuda on perepärimuse kogumine. Suure-Jaani lapsed kogusid õpetajate eestvedamisel hulgaliselt põnevaid perepärimusjutte. Sel viisil väärtustasid oma ainulaadset pärimust nii lapsed kui ka nende vanemad – terve kogukond. Kogutust anti välja kogumik, mis sisaldab nii uuemaid kui ka vanemaid lugusid, mõni ulatus isegi Põhjasõja aega. Uhke saak! Kogutud nimelugudest selgub, kuidas said endale perenime Sovad, Soolod, Laaned, Raudmetsad, Kaalepid, kuidas muudeti nime küüditamise hirmus, miks pandi just sellised eesnimed.

Leiti lugusid Kehtnast, Tääksist, Väike-Kaira ja Kase taludest, II maailmasõjast, nagu Kuramaa lahingust, vanaisa mobiliseerimisest Saksa sõjaväkke, vene ja saksa sõdurite käitumisest, punkris peitumisest. Mälestusi oli küüditamisest, esimesest koolipäevast ja koolis käimisest, laste vanemate kohtumisest, armumisest ja abiellumisest ning salajastest jõulude pidamistest ja karjas käimisest. Leidus ka lustakaid lugusid lapsepõlvest ja elust külas. Meenusid külaelu tähtsündmused, nagu vanaema esimene ratsasõit, vanaisa esimene auto, ise poes käiv koer.

Lapsed said pärimuse kogumise ja jäädvustamisega hästi hakkama. Nad olid uhked ning neil oli, mida jagada. Sellise kogumispraktika peaks saama iga laps igas koolis. Ülikiirelt muutuvas maailmas vajame midagi püsivat ning selleks on teadmine iseendast, oma perest, kodupaigast ja -maast. Seda pakub pärimuskultuur. Ühe rahva pärimuskultuur on igikestvaks kasutamiseks, hiite uurija Ahto Kaasiku sõnul lausa tarbimiseks. Alustada võiksime oma nimepärimusest.

 


PEREKONNANIME SOVA SAAMISLUGU

10-aastane Minna Räty küsitles 2005. aastal Suure-Jaani vallas vanaonu tütart Enet.

See oli, kui eestlastele perenimesid pandi. Kõik Paistu valla elanikud pidid minema sakslasest paruni juurde nime saama. Parun armastas panna saksakeelseid nimesid, mida eestlased ei tahtnud. Minu vaarisa pidas talu, mis asus kõrgel mäe otsas soode vahel. Paruni juurde minnes kartis ta hirmsasti saksakeelset nime saada. Kui vaarisa sisse astus, küsis parun: „Kust sina tuled?” Vaarisa vastas: „Tulen soo vahelt.” „Tore,” rõõmustas parun: „Sinu nimeks saab Sova!” Väljudes ohkas vanaisa kergendatult, et ta ei saanud saksakeelset nime. Ja mina sain teada, et Sova tähendab tegelikult „soo vahel”, mis tähendab vana eesti keeles ka heinakuhja alust.

Suure-Jaani pärimusi kaas­aega toomas, 2005


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!