Päikseline Nizza: ootusärev taaskohtumine

Nizza panoraam. Foto: Wikipedia

Külmavõitu Eesti talves tahaks meenutada midagi sooja ja ilusat. Selleks võtsin lugeda raamatu „Minu Nizza: paradiis käeulatuses”. Raamatu stiil on ladus ja tekst jookseb hästi, jutt kohati mõnusalt irooniline ja ootusrikkalt põnevgi ning tore, et informatsiooni saab, samuti võib kirjutamisoskust lausa kadestada.

Riina Kangur „Minu Nizza: paradiis käeulatuses”, Petrone Print, 2015.

Autor Riina Kangur tituleerib end aastates majanduspõgenikuks, mis esialgu tekitab väikese küsimärgi. Olgugi et raamat ilmus reisikirjanduse seerias: kas ja kui palju tuleb tegelikult juttu soojast kaunist lõunamaast endast, selle vaatamisväärsustest, imelisest loodusest, millestki paigale ainuomasest?

Leida midagi tuttavat

Ootusärevalt lehitsen raamatut, et leida midagi tuttavat ja saada meeldivaid elamusi taaskohtumisest ka enda külastatud paradiisiga. Sisukokkuvõtet ma ei tee. Mainin vaid, et autor pole lõbureisil, ta kolis Nizzasse elama. Rullub lahti keeruline elusaatus. Aga see pole tähtis. Mitmes kohas kirjeldatakse vanalinna toredaid kohvikuid, maitsvaid mereande ja rannavaadet, kuid olulise osa raamatust hõlmavad olme, kriitika, isiklikud suhted ja Prantsusmaa bürokraatiaga võitlemine. Jutustatakse läbielamistest seoses töö, teiste inimeste või ametiasutustega. Tundub, et jutustatul on seos pigem riigiga tervikuna kui Nizzaga ja see võiks olla analüüsitud pigem raamatus „Minu Prantsusmaa”, mida viimase autor Eia Uus kahjuks või siiski õnneks sellises võtmes teinud pole. Samuti on „Minu Pariis”, teine nn Prantsusmaa raamat, hoopiski „lõbus antropoloogiline vaatlus, kus absurdsed situatsioonid vahelduvad konkreetsete ellujäämisnäpunäidetega” (Urmas Väljaotsa väljend). Reisihimulisele lugejale pakuks huvi kaasakiskuv kirjeldus, mis kõneleb ikka paigast ja peaks tekitama soovi hakata kohe kohvreid pakkima.

Lehitsen lisatud pildialbumit: 31 kohast on osa mulle tuttavad. Kuigi fotod on tehtud Côte d’Azuril ja selle ümbruses, nende põhjal (eriti kui oled inimene, kes plaanib sinna reisida) kahjuks erilist ülevaadet (eriti Nizzast) ei saa ja ka oodatud äratundmisrõõmu on vähe. Tõsi, üks äratuntavalt küllakutsuv pilt on: rohelusse ja lillemerre uppuv majake St. Paul-de-Vence’is, kus kunagi elas prantsuse luuletaja ja stsenarist Jacques Prévert.

Sirvin edasi ja otsin eriti lehekülgi Nizzast, millele pealkiri otseselt viitab. Kas leian kirjeldusi ehitistest-lossidest ja ehk isegi legende-lugusid (mida autor teab või on keeleoskajana avastanud) seoses nendega, muudest vaatamisväärsustest või ehk lõunaranniku teistsugustest puudest, erilistest taimedest, mägedest, kärestikujõgedest? Eeldan, et Eesti tagasihoidliku iluga harjunud inimene võiks seda looduse värvikirevat ülevoolavust nautida. Näiteks samal ajal õitsevat ja osalt juba viljunud mandariinipuud, uhket magnooliat või väga eksootilist „pudeliharjapuud”, mis on omane vaid sellele areaalile.

Mida oleks oodanud?

Loodan leida kirjeldust (fotot pole) hunnitust postkaardivaatest Nizza linnamäelt silmipimestavalt sinisele lahele, kus läbi eksootiliste taimede (agaaviõisikute) paistab kaugele vette ulatuv lennurada, millele lennukid kui väikesed linnud aeg-ajalt laskuvad; toredast vaatest sadamale teisel pool mäge; või muljeid kosena voogavast kõrgest veeseinast (La cascade du château), kus vikerkaar sillerdades mängib. Niisamuti nii seintel kui isegi treppidel olevate värviliste mosaiikpiltide imetlust, mis koosnevad küll taimedest, küll Kreeka-Rooma aegsetest figuuridest.

Kindlasti on õpetajannast autor jalutanud Nizza ühel tähtsamal promenaadil (Promenade du Paillon), mis on rajatud linnast läbi voolavale „kinnimüüritud” jõele. Loodan, et iseloomulike objektidena tutvustab ta nüüd rahvusteatrit, moodsa kunsti keskust (MAMAC), kongresside paleed Acropolis (tuntud ka kinokeskuse ja näitusehallina) või viitab Louis XIII stiilis raudteejaamale Gare de Nice-Ville. Või mainib Albert I aeda, isegi ca 3,5 hektaril paiknevat botaanika­aeda üle 3500 taimeliigiga, või Acropolise tagant kauguses paistvat observatooriumi, mille üks arhitektidest oli Gustave Eiffel. Lennuvälja ligidal asetseb nn roheline teemant – unikaalne park Euroopas Parc Phoenix, kus püramiidlaega kasvuhoones koos botaanikaaed ja loomaaed. Seal korraldatakse aasta ringi teadus- ja haridusüritusi, konverentse, seminare, kunstinäitusi. Nizza on tuntud mitte ainult kui populaarne kuurort Rivieras (oma meelelahutuslike võimalustega), vaid ka kui kultuurilinn – seal on ajalooline muinasjutuline vana osa (Vieux Nice), aga ka mitmeid nüüdisaegseid teadusasutusi, kultuuritempleid, siin asub mitu ülikooli. Pika ajalooga linnas leidub nii mõndagi huvitavat, teistsugust põhjamaalase silmale.

Nizza vanalinn. Foto: Külli Kaunissaar

Tõsi, kitsaste tänavatega kenast vanalinnast on raamatus räägitud, samuti mainitud korduvalt Vahemere-äärset sooja ilma ja asuursinist merd. On nimetatud iga-aastast karnevali ja albumis näeb isegi kahte fotot kesklinnas toimuva rongkäigu ülisuurtest nukkudest. Kahjuks on taustal olev vaade Massena väljakust äratuntav ainult seal käinule, kuigi plats on suur ja oma mustvalge ruudulise kiviparketi ning muinasjutuliste kujudega suures purskkaevus väga eriline.

Nizza raamatus oleks oodanud muljeid ka mõnest konkreetsest muuseumist (Marc Chagall, Henri Matisse, Arman, Niki de Saint Phalle), teatrist, raamatukogust või mõnest teisest kultuuriasutusest; seda, kes oli André Masséna ja mis seos on tal linnaga või miks on väljakul Garibaldi sammas. Kohviku­jutu jätkuks võiks möödaminnes mainida (kuigi fakt on vist kõigile teada), et linnas asub maailmakuulus hotell-restoran Negresco oma võrratu vitraažlaega fuajees.

Linnauudist kah

Samas võiks poetada mõne sõna linnauudistest, nt et Nizzas on nüüd moodsad madalad trammid (hobutramm alates aastast 1879), mis just huviliste tõttu (mitte niivõrd sõiduvajadusest, sest vahemaad ei ole pikad) on alati rahvast täis ja mis Massena platsil „sarved” alla lasevad, sõites mõnda aega ilma kontaktliinita (postid segaksid iga-aastase karnevali kulgu). See on ainuomane Nizzale ja maailmas suhteliselt ainulaadne.

Muusikaüritustest („Suvi Nizzas”) ja prantsuse lemmiklauljatest on raamatus suure kirega räägitud, ka Nizza džässifestivalist. Huvilisena ütleb autor, et see toimus juba 53. korda (2013. a) ja on vanim Euroopas, unustades lisada, et 1948. aastal peeti festival ka maailmas esimesena just siin, mitte Ameerikas.

Raamatus on kirjeldatud ka Nizza lähiümbrust. Poolsaarel asub tore koht Saint-Jean-Cap-Ferrat, mida asustasid kunagi kreeklased. Nüüd kõrgub mäeveerul üks Vahemere enim külastatavaid vaatamisväärsusi Ephrussi-Rotschildi villa. Roosas palees on muuseum, mida ümbritsevad üheksa kaunist eri stiilis aeda (jaapani, eksootiline, roosiaed jt). Hoone ees on suur lilledega ümbritsetud tiik, kust aeg-ajalt tõusevad muusika saatel värvilised veejoad. Edasi Villefranche-sur-Mer. Raamatus on kaks rannikupilti. Seal paiknevad ka tsitadell Saint-Elme (16. saj), konverentsikeskus, kolm muuseumi, vabaõhuteater, okeanoloogia observatoorium, teadusuuringute kolm laborit. Järgmises lahesopis Beaulieu-sur-Mer, kus asub vanakreeka stiilis muuseum Villa Kérylos. Suurepärase panoraamvaatega mägikülakesest Gourdonist kirjutab autor suhteliselt pikalt ja unistavalt. Samas loetleb veel teisigi Côte d’Azuri ja Provence’i linnakesi, nimetades neid pisikesteks pärliteks, mida tahaks peos hoida ja aeg-ajalt vaadata. Èze’i on autor külastanud, käinud ka parfüümimuuseumis Fragonard. Võinuks lisada ka foto mõnest skulptuuriks muudetud vanast laboriagregaadist või mälestuspildi keskaegsest imelisest vanalinnast, mis nagu labürint kaljul 427 meetri kõrgusel merepinnast, kus ka ­Nietzche jalutuskäigurada ja kus ta kirjutas „Nõnda kõneles Zarathustra”.

No vahest ei peagi iga reisijutt olema objektide loetelu ja nende kirjeldus, aga veidi jäi siiski vajaka paradiisliku ilu tekitatud naudingust. Raamatust saadud teave ehk huvitab pisut rohkem memuaarkirjanduse lugejaid või neid, kes sinna kolimisest mõtisklevad.

SEOSEID EESTIGA

Nizza on mingil määral seotud ka Eestiga. Nimelt on linna sümboliks muutunud Nucéra-nimelise raamatukogu kandilise peakujulise administratiivhoone projekteerinud kunstnik ja skulptor Sacha Sosno (Alexandre Sosnowsky), kelle isa oli pärit Eestist. Ja mere lähedal Inglise promenaadi ääres kõrgub obelisk Monument du Centenaire, millel seisev inglikuju on visuaalselt väga sarnane meie Russalkaga.