Digihoolikute igav ümbrus
Heiki Raudla
Rääkides 21. sajandi uuendusmeelsest koolist, tõstetakse esile ennekõike digi- või nutiseadmete kasutamist. Oleme õnnelikud, et Eesti lapsed on uuringute järgi Euroopa kõige aktiivsemad telefonikasutajad, nuti- ja digiseadmed on sümboliseerinud edu- ja uuendusmeelsust rohkem kui miski muu. Neid on peetud ka kvaliteedi näitajaks. Koolitundides on püütud helendavate ekraanide abil tõsta õpilaste motivatsiooni ja suurendada valikuvõimalusi.
Samas hakkab nii õpetajatele kui ka lapsevanematele üha enam kohale jõudma, et ekraanile kuvatud virtuaalmaailm pole ainus võimalus laste loovust ja maailmapilti arendada ning teadmisi suurendada. Vastupidi, järjest rohkem leidub neid, kelle hinnangul mõjuvad nuti- ja digiseadmed lastele kahjulikult. Näiteks läinud suvel mõistis Euroopa Parlament hukka lastele mõeldud mobiilid, kuna need võivad rikkuda lapse tervise.
Lugusid sellest, et pidevalt helendava ekraani ees istumisel on lastele halb mõju, ilmub järjest rohkem. Räägitakse laste agressiivsetest tujutsemishoogudest, tähelepanuvõime kadumisest jm. Olen ka ise märganud, et inimesed vaevlevad näiliselt igavuse, apaatia ja huvipuuduse all, kui nad just parajasti mõnd elektroonilist seadet ei näpi.
Hiljutised ajupiltide teemal tehtud uuringud näitavad, et sellised seadeldised mõjutavad eesajukoort samal moel nagu kokaiin. Europarlamendi hoiatuses võrreldakse seadmete kasutamist alkoholi tarbimisega.
2013. aastal Ameerika lastearstide ühenduse avaldatud aruande kohaselt veedavad 8−10-aastased lapsed iga päev kaheksa tundi digitaalse meedia väljundite seltsis, samas kui teismelised veedavad ekraani ees keskmiselt 11 tundi.
On huvitav, et inimene kipub uuendusi umbusaldama, kartma ja isegi sarjama, kui nende kasutamisega ei kaasne meelelahutuslikku aspekti. Olgu siin näiteks toodud mikrolaineahi või GMO-d. TTÜ professor Erkki Truve selgitab tänases lehes, et mõnutunde aspekt on see, tänu millele võtsime kohe omaks arvutid ja mobiiltelefonid, kuigi nende kasutamisega kaasneb lõputu arv riske. Meile meeldib meelelahutus ja mäng, aga traditsioonilsed õppeained ja koolielu seda seda eriti palju ei paku. Seetõttu on muudatusi loodusteadustes palju raskem aktsepteerida kui näiteks IT-s.
Teame veel, et lastel on kombeks põgeneda digitaalsesse fantaasiamaailma siis, kui nad tunnevad end üksikuna, teistest eraldatuna, sihituna või kui neil on lihtsalt igav. Tõsiasjast, et õpilased eelistavad päriselule üha enam digimaailma, tekib küsimus: kas lapsi ümbritsev reaalsus on tõesti nii jube, et nad valivad eskapismi? Või on globaalne meediaruum loonud illusiooni ilusast ja põnevast maailmast, mida tegelikult ei eksisteeri?
Ma ei annaks alla ja pingutaks selle nimel, et ka pärismaailm pakuks inspiratsiooni ja naudingut.
Eestil on lootust, kui ÕL peatoimetaja on kahe jalaga maa peal!
Juba 7 aastat tagasi tegi minu magistrant kindlaks, et need 5.klassi õpilased, kes olid päevas arvuti taga alla 1 tunni, olid koolis oluliselt edukamad, kui 3 ja enam tundi (+ TV vaatamine) arvutis möllanud õpilased – 40% (13) klassi õpilastest. Ja kohe algasid väitekirjaga raskused…
Vestlesin hiljuti inimesega, kes valdab infot. IT firmad ja isegi Põhjamaade pangad “mõjutavad” keeruliste projektide kaudu (raha! raha!) meie (teaduskaugeid) ametnikke koolis (ja mitte ainult) toimuva suhtes… Või – kui 10-kond aastat tagasi tahtsin meie ajakirjanuses tutvustada üht Müncheni ülikooli uuringut arvutite “mõjust” õpilastele, siis kõik keeldusid…
Samas – avuti ja nutiseadmed ise on suurepärased, kuid see MUGAV ROLL, mis neile on laste-alaealiste ARENGU seisukohalt antud, on TEADUSKAUGE!
Julgus sellist küsimust esitada on väga tervitatav lähenemine kogu (tuleviku) haridusarutelule Eestis ja maailmas. Kahjuks on paljudes riikides juba valitud suund üsna ühele poole kaldu ning sestap tuleb selles “võitluses” päris kõvasid pähkleid pureda. Intensiivse nutikeskkonna kasutamine on muutnud üldhariduslikud õppekavad väga eklektiliseks (nt. Põhja-Ameerika) ning argumendid, et digitaliseeritud õppevahendite kasutus võimaldab ainuisikuliselt tõsta näiteks loodusteaduste populaarsust (tech gap) ei ole leidnud kinnitust. Seda peamiselt autori poolt juba mainitud asjaolule, et tehnomeetodid ning sellega kaasnev ainehuvi on kõrgemad vaid seniks kuni asi on fun. Palju mõtlemist kogu õppimisega seotud kogukonnale (pedagoogid, bürokraadid, õppurid ise, vanemad…). Loodame, et cogito, ergo sum ei asendu täielikult googeldam, järelikult olen olemas. 😉
Jagan igati ja järjekindlalt P. Leppiku kommentaaride sisu tarkusi. Laste ajudega riskimängudesse tuleb senisest tõsisemalt suhtuda. Mul on laual P. Leppiku “Õpetajana kooliilmas…” 2015 ja sõltumata sellest, et olen olnud loodusainete õpetaja ja ka muudes pedagoogilistes ametites, leian, et kellakeeramise mäng rikub laste vaimse töö järjepidevust, samuti enneaegsed poliitilised mängud teemal – kas liberid-sotsid-konservatiivid või kuidas peaksid õpetajad koolis õpetama, on sisutühjad ja võivad viia hoopiski rappa, näiteks nihilismi või mine tea, kuhu veel, rappa. Gümnaasiumi lõpul omistatakse õpilastele küpsustunnistus ja seega vaba valikuvõimalus edasisteks elutee valikuks.
Õpetajate hea ja teaduspõhine koolitu on endiselt olulisim.
Vabandan: viimases lauses on sõna -koolitus.
Küsimus ei ole selles et digitehnika oleks halb. Mure on selles, et eesotsas HTMiga rakendatakse seda valesti meie haridussüsteemi. IT oskus on vahend ja tööriist nagu matemaatika või inglise keel, mida üksinda harva vaja läheb, aga samas on teda vaja enamikes töökohtades kuhu sa kandideerida üritad. Eesti mure on selles IT-d surutakse kõikidesse ainetundidesse, selle asemel et teha korralikud ja sisukad informaatika või arvutiõpetuse tunnid. Tuleb nõustuda ka eespool kommenteerijatega, et niipea kui IT ei ole FUN on huvi lastel kadunud. Tehke test koolis milline on teie õpilaste IT kirjaoskus nn 10-sõrme trükitarvaraga? Samas juba hetkel üle 50% töökohtadest eeldavad head ja kiiret arvutikasutamise oskust, mis algab korrektsest klaviatuuri käsitsemisest. 1-4 klass lihvitakse laste käega kirjutamise oskusi samas mina pole kuulnud et ükski kool kohustuslikus korras õpetaks lastele 10-sõrmega trükkimist.
Tundub tõesti, et see digipädevuste teema on muutumas umbes sama keeruliseks, kui vaidlused usu või poliitika üle. Isiklikult olen seda meelt siiski, et digipädevuste õpetamine eri ainetundides on vajalik. Üks asi on koodi kirjutamine ( ja see on vajalik oskus, mis ennast on väga palju väga erinevates valdkondades aidanud), kuid veelgi olulisem on lapsi õpetada, et nad oskaks erinevaid virtuaalseid tööriistu kasutada ja kombineerida ning seda ei saa teha vaakumis. Me ju ei õpeta algklassi last tänaval liiklema nii, et loeme talle õhtul liikluseeskirju ette. Me käime temaga ringi, õpetame reaalsetes oludes asju tähele panema ja püüame olla ise eeskujuks. Minu jaoks on virtuaalruum umbes sama ohtlik paik kui Bangkoki kesklinn – ja enne kui mu lapsed on valmis seal seiklema on neil vaja ikka üsna palju elukogemust saada.
Kõige hullem ongi see, et väga raske on isegi ette kujutada, milline on maailm 20 aasta pärast. Aga kui mingit globaalset kriisi või kliimakatastroofi ei tule, siis suure tõenäosusega tänased koolilapsed elavad digimaailmas, kus reaalsus ja virtuaalsus enam otsest piiri ei oma. Seega nad vajavad selles osas mingit vundamenti ja kool peab seda pakkuma.
Aga muidugi ei tohiks unustada ka teisi kompetentse – sotsiaalse suhtluse oskust, kriitilist mõtlemist, loogikat, tiimitööd ja paljut muud. Üllataval kombel on enda lastel neid oskusi viimasel kahel aastal aidanud väga hästi robootikaga tegelemine – kuna võistlustel käiakse tiimidena, siis paratamatult peab õppima koos efektiivselt töötama.