Elutute esemete igavene elu

F. Ykens, P. F. de Grebber. „Madonna puuviljapärjas”. 17. sajandi keskpaik. Detail. Eesti kunstimuuseum

Kadrioru kunstimuuseumi näitus „Küllus ja kaduvus. Natüürmort Soome ja Balti­maade kogudest” kutsub avastama vaik­elukunsti esteetilisi ja sisulisi väärtuseid, maalitehnilist peenust ja aegadeüleseid inimlikke väärtusi. Näitusest ja sellega kaasnevast haridusprogrammist vestlesid kuraator Kerttu Männiste (KM) ja haridustöö kuraator Jane Meresmaa-Roos (JMR).

JMR: Kuidas sündis mõte paigutada sellel näitusel kõrvuti vana ja kaasaegne kunst?

KM: Vaikelude puhul räägitakse palju neisse peidetud tähendusest, väga levinud on nende teoste ikonograafiline tõlgendamine. Näitust ette valmistama hakates huvitas mind, kas need intellektuaalsed, sümboolsed, allegoorilised väärtused, mida on väljendatud 17. ja 18. sajandi natüürmortides, eksisteerivad ka nüüdisvaikeludes. Materjali läbi töötades selgus, et mõned suured märksõnad, mida võime välja lugeda vana kunsti teostest – elu ja surma ring, edevus ja luksusiha, tarbimiskultuur, ajalikkus – on esindatud ka tänapäeva vaikelukunstis. Viie sajandiga ei ole inimest paeluvad ja heidutavad elunähtused – küllus ja kaduvus – oluliselt muutunud.

JMR: Kui mõelda vanade meistrite peale, kelle taieseid väljapanekus näha saame, siis nemad olid neid teoseid maalides ju täiesti kaasaegsed, nad olid oma kaasajas.

KM: Just see ongi huvitav, et nii tagasihoidlik ja pealtnäha pretensioonitu žanr nagu natüürmort suudab väljendada autori kaasaja sotsiaalseid, ühiskondlik-poliitilisi ja vaimseid väärtusi. Näiteks 17. sajandil toimunud vanitas-tüüpi vaikelude levik – mida meie näitusel esindab Edwaer Collier – reaktsioonina Kolmekümneaastasele sõjale ja usulise ideoloogia ja tavaelu kontrastile. Või Clara Peetersi „Natüürmort lindudega” kui Madalmaade aadliprivileegi visuaalne väljendus.

Sinu loodud haridusprogrammid tegelevad alati mingil moel ka väärtuskasvatusega. Mis on sellel näitusel sinu jaoks mõtet käivitavad märksõnad?

JMR: Suuremas osas programmides on tõesti inimlikud väärtused mingil kombel jutuks. Me rääkisime sinuga selle näitusega seoses tarbimisest, ajaloolistes vaikeludes väljenduvast tarbimise rõõmust ja tänaste kunstnike skeptitsismist või kriitikast tarbimiskultuuri suhtes. Nii et meie valikud ja tarbimine on kindlasti programmi üks teemadest.

Teiseks, ma võin väita, et alati huvitab noori just maalitehniline täpsus – see, kuidas ja kui peenelt on maalitud, sellise peenmaali teostamise võimalikkus. See huvitab neid tohutult! Nii et ka teoste tehnilise ja esteetilise poolega tegeleme kindlasti.

KM: Nüüdiskunsti sekkumisi on Kadrioru kunstimuuseumis ja Kadrioru lossi ümbruses küll toimunud, aga sellises mahus nagu „Küllusel ja kaduvusel” ei ole viimase kümnendi jooksul vana ja nüüdiskunsti kõrvutatud. On sul varem olnud võimalust luua programmi, kus on nii paralleelselt ja nii näitlikult võimalik rääkida vanast ja kaasaegsest? Mille poolest sellise programmi struktuur ja metoodika erineb?

JMR: Alati on programmi stsenaariumis võimalik tekstiliselt selliseid võrdlusi ja kõrvutusi teha. Aga nii tihedalt vana ja uut siduva näituse keskkonda ei olegi ma varem programmi loonud. Minu enda jaoks on nüüdiskunst lähedane ja inspireeriv ja noorte jaoks on mõnes mõttes loogilisem alustada samuti meie enda kaasajast, nüüdisvaikelude uurimisest ja mõtestamisest ning koos arutledes liikuda ajaloos tagasi vana kunsti juurde. Kõrvutades ja võrreldes vaikeludes väljenduvaid teemasid ja väärtusi, loovad noored just nende jaoks olulise sõnumiga vaikelu.