OPL MANG

Hoia, mida armastad

27. jaan. 2017 Ene Pajula Gustav Adolfi gümnaasiumi vilistlane - Kommenteeri artiklit
Ene Pajula

Ene Pajula

On tõesti raske aru saada, mis värk on Tallinna linnavalitsuse ja Gustav Adolfi gümnaasiumi direktori plaaniga kolida pool kooli Kalamajja, endisesse vene kooli majja.

Küsimuse, kas see otsus on ikka veel jõus, saatsin meilitsi Tallinna linnavalitsuse haridusameti juhatajale Andres Pajulale. Ta vastas vilunud poliitiku kombel: „Vastavalt linna koolivõrgu arengukavale ja ka praktilisest vajadusest lähtudes on tõesti plaanis luua juurde täiendavaid õpilaskohti põhikooli astmes. Ja plaanis on tõesti luua  täiendavaid õppekohti hästi tegutseva GAG juurde. Kindlasti on see tunnustus kooli heale tööle.”

Maailma suurimaks

Tore on. Ainult et vastust küsimusele, kuhu need õppekohad tulevad, ma ei saanudki. Üritasin hr Pajulale ka helistada, aga tema tubli sekretär keeldus mind juhatajaga ühendamast. Mingil põhjusel on tegemist suure saladusega, sest plaanist räägiti kooliperelegi alles siis, kui asi oli otsustatud.

Kuna mina olen GAG-i vilistlane, siis muidugi on äge näha, et meie kool on edukas! Aga mida head võiks sellest tulla, kui GAG-ist saab maailma suurim eesti kool?

Vaheaegadeta samas majas

Gustav Adolfi gümnaasiumil on Eesti haridusmaastikul täiesti omaette koht. Nimelt sai see kool sel sügisel 385 aastat vanaks. Eestis lihtsalt pole teist nii vana kooli, isegi Tartu ülikool on aasta noorem.

GAG-i teeb üle ilma üsna erakordseks see, et ta on tegutsenud vaheaegadeta ühes ja samas majas. GAG-is jooksevad õpilased ikka veel üles-alla mööda samu, lohku kulutatud trepiastmeid. Arvukate sõdade ajal rekvireeriti ruume küll hospidaliks, küll muuks, aga ühtegi täit kooliaastat teadaolevalt vahele pole jäänud.

Ainus, mida vastavalt valitsevale korrale on muudetud, on kooli nimi. 1631–1653 kandis kool Tallinna Gümnaasiumi nime, aga tervelt viis päeva on ta kandnud ka nii seksikat nime kui Töörahva Valitsuse Tallinna Poeglaste Gümnaasium (1918) ja siis pool aastat Tallinna Poeglaste Gümnaasium (1918), kuni lõpuks sai Gustav Adolfi nime.

Kool on algusest peale olnud arvestatava tasemega: 70% tallinlastest, kes asusid 1632–1655 õppima välismaa ülikoolidesse, olid õppinud Tallinna Gümnaasiumis. Kool oli nii kuulus, et sinna tuldi õppima Saksamaaltki, mida kinnitab ka Ferdinand Eiseni toimetatud „Eesti kooli ajalugu”.

Selle kooli seinte vahelt on sirgunud 19 akadeemikut, sealhulgas kolm Peterburi TA akadeemikut. Öpiku-nimelisi akadeemikutest vilistlasi on koolil kokku lausa kolm, ka astronoom Ernst Öpik, Eesti TA liige aastast 1938, ja ehitusteadlane Ilmar Öpik aastast 1972. Enim tuntute hulka kuulub veel keeleteadlane Paul Ariste, kes valiti akadeemikuks aastal 1954. Tulevasi akadeemikuid on ilmsesti praegustegi õpilaste hulgas, millest annab tunnistust nende erakordselt edukas esinemine telesaates „Rakett 69”.

Hävitav samm

Maja vahetus on lihtsaim viis hävitada kooli maine. Kindel on see, et kool on erakordselt tihedalt seotud hoonega. Ühes ja samas majas asuva kooli nime võib muuta nii sageli kui tahes, seda kooli tajutakse ikka sellesama koolina. Kui vahetad maja, ei jää alles suurt midagi.

1981. aastal, kui Tallinna 1. keskkool tähistas 350. aastapäeva, kostis hääli, et parim juubelikink koolile oleks uus maja. Jumal tänatud, arvasin juba siis, et keegi seda mõtet liiga tõsiselt ei võtnud, sest see oleks olnud legendaarse kooli hukk. Meetripaksused seinad, keldri ja esimese korruse võlvitud laed ja legendaarne nunnade söögisaal – praegune aula, kuuluvad selle kooli mainega nii olemuslikult kokku, et neid ei asenda miski. Mõelda vaid, akadeemik Wiedemann on teismelisena selle kooli treppe pidi lipanud reaalselt, mitte mõtteliselt, mis oleks ju ka tore, aga mitte päris see.

Tõsi, õnneks ei kavatse direktor Agur kooli kõige täiega välja kolida, aga mis mõte on avada GAG-i nime all uus kool majas, mis on stalinistliku neoklassitsismi, või nagu venelased ise hellitavalt ütlevad, stalinistliku ampiiri ere näide Tallinnas? See lihtsalt ei ole enam see.

800 uut õpilast tähendab ka suurt hulka uusi õpetajaid – kuidas neid kõiki integreerida majas, mis Gustav Adolfi gümnaasiumi traditsioone mitte kuidagi ei toeta?

Mõtet, et gümnaasiumid võiksid kõik põhikoolidest lahus olla, nagu see on olnud kombeks paljude eelnevate sajandite jooksul, on püütud ellu viia juba mõnda aega, aga mitte eriti edukalt. Miks ei võiks GAG siinkohal eeskuju näidata?

Midagigi püsivat

Muidugi võib olla, et selline mõttekäik on liiga konservatiivne ja risti-põigiti arengul jalus. Aga tõsi on ka see, et tänapäevases valguskiirusel edenevas maailmas võiks olla midagigi püsivat, millele toetuda saaks. Näiteks ikka veel endises kohas olev kool ja sellega seotud mälestused.

Tasub mõelda GAG-i ja Koidula- või ka reaal- ja Treffneri-kooli taoliste koolide kuulutamisele kultuuripärandiks ja hoiduda nende radikaalsest muutmisest.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!