Iga neljas Eesti õpetaja ei tea oma tööõigusi
Karikatuurivõistlusel „Mida naerad, koolijüts?” osalenud Viktoria Eriku töö teemal „Vaata kooli” (Tartu Tamme gümnaasium). Mitu tundi nädalas jaksaks töötada robotõpetaja, enne kui juhtme seinast välja tõmbab?
Kuigi juba kolme aasta eest muudeti õpetajate tasustamise ja tööaja arvestamise põhimõtteid, pole iga neljas õpetaja, erinevalt direktoreist, muutustega kursis. Mullu läbi viidud uuringust selgus seegi, et üle poole õpetajaist saab endiselt palka kontakttundide arvu järgi, vähe on diferentseerimist ning määratlemata põhi- ja lisaülesanded.
Sügisel 2013 loobuti riiklikult kehtestatud kontakttundide arvust töökoormuse arvestamisel ning õpetaja ametijärkudest koos nendega seotud töötasu alammääradega. Et saada õpetajate tööaja kasutuse ja tasustamise kohta aja- ja asjakohast infot, tellis haridus- ja teadusministeerium 2016. aastal Ernst & Young Baltic AS-ilt laiaulatusliku uuringu, kus osales ligi 1700 õpetajat ja 251 koolijuhti.
Selgus, et kontakttundide arvust ja ametijärkudest loobumise sisu mõistab üle 90% direktoreist, kuid vaid kolmveerand õpetajaist. Töökoormust arvestatakse koolides märkimisväärselt erinevalt. Üle poole õpetajatest sedastas, et nende töökoormust arvestatakse jätkuvalt kontakttundide arvu järgi ja üldtööaega pole kokku lepitud.
Direktorite hinnangul on õpetajate üldtööajapõhine arvestus siiski rohkem levinud. 59% direktoreist vastas, et kindlaksmääratud üldtööaja sees on kokku lepitud kontakttundide arv, ja 12% teatas, et üldtööaja sisse pole kontakttunde arvestatud. 28% direktorite sõnul käib arvestus õpetajaga kokku lepitud kontakttundide arvu järgi, 20% koolides on juhtkond kontakttundide arvu ette määranud.
Kolmandiku õpetajate tööajast moodustab õppetundide andmine. Koos ettevalmistamise ja tööde hindamisega moodustab see õpetaja tööajast 60%. Muu tegevus, nagu dokumentatsiooni täitmine, enesetäiendamine, klassijuhatajatöö, koostöö kolleegidega, suhtlemine lastevanematega ja ürituste korraldamine, moodustab tööajast umbes kolmandiku.
Ületunnitöö
Nii varasemad kui ka käesoleva tööaja kirjelduse tulemused viitavad, et õpetajad töötavad sageli suurema koormusega kui 35 tundi töönädalas.
Ligi pooled õpetajatest ei lepi suuremas töötundide mahus eelnevalt juhtkonnaga kokku ega saa ka kompensatsiooni. Iga kümnes õpetaja lepib ületundide mahus küll kokku, kuid neid ei kompenseerita.
Uuringust ilmnesid ka lahkhelid direktorite ja õpetajate kujutluses ületunnitöö tegemise levikus. Kui peaaegu iga teine õpetaja märkis, et töötab kokkuleppeta ja kompensatsiooni küsimata kauem, kui tööleping ette näeb, siis vaid 5% direktoritest arvas, et nende koolis on selline käitumine levinud. Ligi 90% direktorite sõnul lepitakse eelnevalt kokku nii ületunnitöö mahus kui ka kompensatsioonis.
Uuringust selgus, et levinud pole ka töötasu diferentseerimine. Vaid veerandi õpetajate põhipalk on diferentseeritud. Kolm neljandikku saab põhipalgana töötasu alammäära. Töötasu süsteemiga on rohkem rahul aga just need, kelle põhipalk on diferentseeritud. Umbes 70% õpetajatest ei pea oma praegust töötasu süsteemi (mitte töötasu suurust) motiveerivaks.
Direktorid peavad kõige õiglasemaks töötasu diferentseerimise aluseks õpetajate töö tulemuslikkust. Õpetajad eelistavad vähem subjektiivseid aluseid, nagu haridustase. Pikaajalisema kogemusega õpetajad peavad diferentseerimise kõige õiglasemaks aluseks staaži.
Põhi- või lisaülesanne?
Uuringu kõige segadust tekitavamaks küsimuseks osutus töö põhi- ja lisaülesannete määratlemine. Koolide vahel on siin suured erinevused.
Õpetajate hinnangul ei ole põhi- ja lisaülesanded ametlikes dokumentides määratletud, seega ei ole ka ühest arusaama. Direktorite arvates on olukord selgem, sest tööülesanded on sätestatud ametijuhendis, aga õpetajad ei pööra töö käigus sellele piisavalt tähelepanu. Ametijuhendites kasutatakse ka ebamääraseid sõnastusi, mis võimaldavad ülesandeid mitmeti tõlgendada.
61% õpetajatest märkis, et nende palk koosneb põhipalgast koos lisatasude ja/või tulemustasu võimalusega. 39% õpetajatest saab enda sõnul ainult lepingus sätestatud põhipalka. Peaaegu pooled õpetajatest leidsid, et nende koolis ei ole lisaülesannete tasustamise kord läbipaistev.
Direktorid vastasid, et kõige sagedamini makstakse õpetajatele lisaülesannete eest lisatasu, kuid vaid 21% direktoritest märkis, et õpetajate tasuks on ainult põhipalk. Ilmnes, et isegi kui tegevus on lisatasuna ametlikult sätestatud, ei pruugi selle eest tasu saada. Kõige sagedamini on nii õpetajate kui ka direktorite sõnul lisatasustatud klassijuhatamine ja ringijuhitöö.
43% õpetajatest saab lisatasu asendustundide andmise ja 47% praktikantide juhendamise eest – juhul kui tegevused on ametlikult lisaülesandena sätestatud. Ülejäänud lisaülesannete täitmise eest saab lisatasu iga kolmas õpetaja või veelgi vähem. Näiteks õpilaste olümpiaadideks ettevalmistamise eest saab lisatasu vaid 2% õpetajatest!
Direktorid märkisid, et lisaülesannete eest ei olegi alati võimalik lisatasu maksta, sest riiklik palgatoetus ei ole selleks piisav. Sel juhul kompenseeritakse õpetaja tööd vaba ajaga, eelkõige koolivaheajal.
Saime kinnitust, et õpetaja on ülekoormatud
Reemo Voltri
Reemo Voltri, Eesti haridustöötajate liidu juhatuse esimees:
Olen seda meelt, et uuringut oli vaja, sest see andis objektiivse pildi õpetajate tööajast ja tasustamise alustest. Kahjuks ei kaasatud õpetajate esindusorganisatsiooni EHL-i ja sellest ka ilmselged valed tõlgendused kontakttundide arvestuse kohta. Loodan, et tendentslik arvestus tuleneb koolitöö spetsiifika mittetundmisest ja ükski koolijuht ei arvuta tegelikkuses õpetajate kontakttunni tööaega selliselt, nagu on tehtud uuringus. Vigadest hoolimata saime kinnitust, et õpetajad on ülekoormatud.
Uuringus on välja toodud, et õpetajate tööajast on suur osa seotud vahetu õpetamise ja selleks ettevalmistamisega. Eesti õpetaja kulutab nädalas tundide andmisele ja ettevalmistamisele rohkem aega kui lähiriikide õpetajad ning rohkem, kui on OECD keskmine. See on kindlasti üks põhjuseid, miks Eesti õpetaja ei ole väga aldis koostööd tegema, nagu näitavad rahvusvahelised uuringud (PISA) ja ka käesolev uuring. Aega ei ole! Rahvusvahelises võrdluses on näha, et Eesti õpetaja annab keskmiselt 21 konttakttundi ja kulutab ettevalmistamiseks seitse tundi.
Kuna uuringust tuli välja, et keskmiselt 35% tööajast kulub tundide andmisele, saame hinnata, et kogu tööaeg on ca 60 tundi, mis on oluliselt rohkem kui seaduses kirjeldatud 35 tundi. Tulemus on ikka väga suur ja arvestades, et läbiviija on rahvusvaheliselt tunnustatud firma, ei saa selles ka kahelda. Paraku ei lepi suur osa õpetajatest eelnevalt ületunnitöös ja selle tasustamises kokku ning seega loetakse seda vabatahtlikuks tööks tööandja kasuks.
Uuringus on väidetud, et tööandja võib määrata õpetaja konttakttundide hulga nädalas. See väide ei ole kindlasti pädev, sest õpetajatööst on väga oluline osa just tundide andmine ja sellega seotu ning seda ei saa üks osapool teisele ette kirjutada. Kontakttunnid kui töölepingu olulise osa (tööülesanded ja nende mahu) peavad pooled omavahel kokku leppima. Õpetajate esindusorganisatsioon on jätkuvalt seisukohal, et töö sellised olulised osad nagu vahetu õppetöö maht, klassijuhatamine jne tuleb töölepingus ja/või kollektiivlepingus kokku leppida ja kirjalikult fikseerida. Väga paljudel juhtudel pole õpetajatel selge, kust jookseb põhi- ja lisaülesannete piir, millised tööülesanded kuuluvad põhipalga sisse ja millised peaksid olema lisatasustatud. See on koht, kus peaks ja oleks mõistlik kokkulepped sõlmida kollektiivlepingu tasandil.
Uuringust on näha, et paraku on kolmveerandil õpetajatest põhipalgaks riiklikult kehtestatud miinimum. Õnneks on osa küsitletutest märkinud, et neil on võimalus saada lisatasu, kuid ca 40%-l õpetajatest ongi kogu töötasu võrdne riikliku miinimumiga.
Uuring tõi ka välja, et õpetajate meelest ei ole praegune töötasustamise süsteem motiveeriv, seda just pärast ametijärkude kaotamist, ning selle asemel pole ühtset läbipaistvat süsteemi tekkinud. Enamik õpetajaid leiab, et töötasu diferentseerimise kõige olulisemad komponendid peaks olema tööstaaž, haridustase ja klassijuhatamine. Paljud õpetajad ei näe praeguses süsteemis ka motivatsiooni ennast arendada.
Eraldi punktina käsitleti koostööd. Seda takistava asjaoluna toodi välja just ajapuudus ning vastava töökultuuri puudumine, kuid oli ka õpetajaid, kes ei pidanud koostööd vajalikuks. Kui koostööd oleks praegusest rohkem, aitaks see kindlasti aega kokku hoida.
EHL-i meelest on hädatarvilik vähendada õpetajate töökoormust.
Selleks peame suurendama õpetajate ja koolijuhtide üldist teadlikkust. Teadlikkust on vaja tõsta tööajast ja selle kasutamisest, tööülesannetest ja nende reguleerimisest, tasustamisest ja lisatasustamisest, koostöö vajalikkusest ja võimalikkusest. Seda kõike me teemegi juba aastaid EHL-is ning sellel aastal on meil samuti plaanis koolitused oma usaldusisikutele, kes teadmist ka koolidesse viivad.
Et teadlikkus aina suureneks, peaksid õpetajad koonduma oma esindusorganisatsiooni. Nii saaksime ühiselt panustada õpetajatöö normaliseerimisse. Lisaks tuleb suurendada eri osapoolte – EHL-i, HTM-i ja koolijuhtide organisatsiooni – koostööd, et kõik mõistaksid õpetajatöö olulisust ja vastutust. Koostöö kaudu saame leida lahendusi, kuidas probleeme lahendada.
Nüüd on selge: palju on ikka segadust!
Margit Timakov
Margit Timakov, Eesti õpetajate liidu juhatuse esimees:
Uuring on samm õiges suunas. Meil on vaja infot ja andmeid, kui hästi haridusreformid Eestis rakenduvad. Samas tekitas tutvumine lõpparuandega palju küsimusi.
Kuigi statistilises mõttes on andmed usaldusväärsed, ei anna need selget pilti, kui paljudes koolides uut õpetajate tööaja mõistet rakendatud on, kuna valimi tulemusi ei saa üldvalimile üle kanda. Piirkonniti ja kooliti on praktikad selleks tihtipeale lihtsalt liiga erinevad. Oleks soovinud näha ülevaadet ka sellest, millistest piirkondadest olid vastanud.
Mõlemal fookusgrupil oleks võinud olla nii sisendi andmise kui ka tulemuste tõlgendamise roll, sest siis oleks veelgi selgemini välja tulnud olulised erinevused, mida on vaja tulemuslike lahenduste saavutamiseks mõista. Vastasel korral jäävadki koolijuhid ja õpetajad rääkima samadest asjadest – kas siis eri nimedega või samade nimede, kuid erineva sisuga. Samuti tuginevad paljud kommentaarid ja järeldused uuringus ennekõike direktori vaatele.
Murettekitav ongi see, et liiga palju on pinget tekitavat segadust, direktorite ja õpetajate lahkhelisid samade teemade mõistmisel, arusaamatust ja ebamäärasust. Kui isegi tööajas ja -ülesannetes ei suudeta teineteist üheselt mõista, tekib küsimus, kas siht on ikka selge ja eesmärk üks.
Maksumaksjana huvitab mind, kas iga kool ikka täidab endale seatud eesmärki ja kas ollakse sellest üheselt teadlikud.
Uuringus anti tööajast ülevaade õppeaasta alguses ja lõpus, aga miks mitte pisteliselt ka õppeaasta keskel, mil töö täie võimsusega käib? Kahjuks ei olnud seetõttu järeldustes välja toodud, et õpetajatöö intensiivsus aasta lõikes on äärmiselt ebaühtlane, ning see tundub olevat üks peamisi tegureid, millega tuleb arvestada. Õpetajatöö olemuse mõistmiseks ei saa aasta peale keskmist tundide arvu arvutada, sest meie koolides ei tööta statistilised robotid, vaid inimvõimetega piiratud õpetajad.
Kui uuringu läbiviija sõnul on töökoormuse arvestamisel aastast 2013 loobutud „riiklikult kehtestatud kontakttundide arvust”, siis kuigi poliitiliselt korrektne, ei kajasta see väide täielikku tõde, sest riikliku rahastamise alus on õppekava täitmise mõttes ikkagi 21 tundi. Riiklik suundumus on üldtööajajärgseks tööarvestuseks loodud, kuid on palju tegureid, mis selle mõtteviisi rakendamist takistavad. Kahjuks ei anna uuring ülevaadet, miks arvestatakse koolides töötasu niivõrd erinevalt. Kas seepärast, et teadlikkus on madal, ei osata uut ootust ellu rakendada või hoopis sellepärast, et reaalsed vahendid muutuste toetamiseks puuduvad?
Positiivne on muidugi see, et direktorid on toimunud muudatustest väga teadlikud. Samas, kui juhtide teadlikkus on kõrge, kuid õpetajate oma pole, kas see tähendab siis, et teadmisi ei rakendata või sattusid valimisse õpetajad, kes töötavad koolides, kus neid põhimõtteid ei rakendata ja koolijuhtide teadlikkus on madalam? Vastuseta on ka küsimus, et kui 60% koolijuhtidest on saanud muudatustest teada HTM-i teabepäeval, kuid õpetajatest on sel moel info saanuid vaid 6%, siis kas see tähendab, et õpetajad teabepäevadel ei käi, neil ei ole võimalust seal käia või selliseid teabepäevi õpetajatele väga ei korraldatagi?
Pigem tundub, et direktorite ja õpetajate erinev teadlikkus muutustest kuvab hästi meie koolide praegust juhtimiskultuuri: muudatusi ei selgitada õpetajatele, juhtkond on harjunud autoritaarse juhtimisstiiliga ega kaasa õpetajaid ka seadusega ette nähtud aruteludesse. Kui räägitakse üldtööaja kontseptsioonist, kuid igapäevane praktika näitab midagi muud, on teavitustöö vaid teooria, kuigi praktikasse viidud muudatus oleks parim info levitamine. Järelikult ei oota ka koolipidaja vajalikku muudatust, mis tekitab järgmise küsimuse: kui teadlik on koolipidaja muudatustest ning mida tehakse sellel tasandil teadlikkuse tõstmiseks?
Uuringust oleks oodanud häid näiteid töötasu diferentseerimisest, kuid kahjuks piirdutakse vaid tõdemusega, et selline praktika ei ole väga levinud. Kuna puuduvad ühine arusaam ja kokkulepped koolijuhiga, mida tähendab siis töö tulemuslikkus?
Olulise nõrga kohana tuli uuringust välja koolides tehtav ja tegemata jääv koostöö. Koostööd võib loomulikult jäädagi vaid õpetajatelt ootama, kuid siis on see pigem juhuslik ning inimfaktorist väga sõltuv.
Kurb, et vastuseid lugedes jääb kõlama, et koolis valitseb paljude õpetajate seas motivatsioonipuudus. Kindlasti on palju õpetajaid, kellel jagub nii motivatsiooni kui ka karjäärivalmidust, kuid nende lood selles uuringus kahjuks kuigi selgelt ei avaldu.
Sellepärast ootan uuringut teemal, mis kõik takistab õpetajal neid 21. sajandi ootusi (koostöö, professionaalne enda töö planeerimine jne) ellu viimast, et õpetajatöö oleks realistlik ehk teostatav. Õpetajate liidul on aasta alguses plaanis õpetajate enesekindlust ning rahulolu ka omalt poolt koolikultuuri võtmes uurida. Loodame anda peagi oma panuse õpetajatöö sisu paremaks selgitamiseks.
Mõttelaad on visa muutuma
Kuidas tõsta õpetajate teadlikkust tööõigusest?
Toomas Kruusimägi
Eesti koolijuhtide ühenduse juhatuse esimees Toomas Kruusimägi: Mõttelaad on visa muutuma, eriti kui kogemus eelmise süsteemiga on pikk. Palgaarvestus eelnevatel aasta(kümne)tel on põlistanud arvamise, et palk = õppetundide arv nädalas, st mida rohkem tunde anda, seda suurem töötasu. Kahjuks ei soodusta ka kehtiv HTM-i õpetaja ametikohtade arvu määratlemise loogika arusaama muutumist, kuivõrd õppetundide arv on arvestuslikult aluseks ametikohtade arvule ja seeläbi ka palgafondile.
Üle poole õpetajaist väitis, et töökoormust arvestatakse kontakttundide arvu järgi. Direktorite sõnul on levinud üldtööajapõhine arvestus.
Ilmselt on omajagu õigus mõlemal. Riiklikult on ametikohtade arvu määratlemise ja seega õpetajate palgafondi aluseks arvestuslikult 21 õppetundi nädalas. Üldtööaeg on 35 tundi nädalas, mille jooksul peaksid vajalikud tööülesanded tehtud saama. Iseküsimus, kas see ka reaalne on. Milline on aga kuskil koolis töökorraldus, sõltub juba kohalikest oludest, võimalustest ja kokkulepetest.
Kuidas peaks põhi- ja lisaülesannete määratlemist reguleerima?
Töökorraldus on asutuse siseküsimus. Ma pole kindel, kas seda reguleerima peaks. Eriti veel riigi tasandil. Et koolid saaksid reaalselt soodustada näiteks suuremat koostööd ning individuaalset lähenemist, tuleks arvestuslikku õppetundide arvu vähendada 15 tunnile nädalas. Nii suureneks õpetajatel tundide arv üldtööaja sees (20-le praeguse 14 asemel), mida kasutada tundide ühisplaneerimiseks, tagasisidestamiseks, õppematerjalide (ühis)loomiseks, uurimistööde juhendamiseks. Loomulikult ei tähendaks see reaalpalga vähenemist, vaid muutunud tööülesannete kajastumist töötasus.
Kas erinevused küsimuste tõlgendustes viitavad sellele, et õpetajaile oleks vaja teha rohkem selgitustööd?
Selgitusi pole kunagi liiga palju. Probleemi olemus on pigem asjaolus, et õpetaja töö on muutunud, aga riiklikud rahastamispõhimõtted pole ajaga kaasas käinud.
Sirje Pärismaa
Peame tõstma õpetajate teadlikkust tööõigusest
Mis HTM-i uuringu tulemustes enim hämmastas?
Kristi Mikiver
HTM-i õpetajaosakonna juhataja Kristi Mikiver: Toon välja kaks asja. Esiteks, töötatakse rohkem, aga sellele ei eelne kokkulepet rohkem tehtava töö mahu ja kompensatsiooni kohta. Kui kokkulepet eelnevalt ei ole, siis sellist tööd ületunnitööks ei loeta. Nii kujunebki rohkem töötamine sujuvalt töö osaks. Sellega ei tohi leppida. Koostöös EHL-iga oleme arutanud, mida teha, kuidas õpetajate teadlikkust tööõigusest tõsta.
Teisena tooksin välja asjaolu, et paljuski arvestatakse õpetajate töökoormust jätkuvalt kontakttundide põhjal. Õpetaja üldtööaja mõttes on oluline, et töökoormust määratledes võetaks arvesse töö kõik komponendid. See on ka üks põhjuseid, miks tegelik tööaeg alati 35 tunni sisse ei mahu. Oluline on, et asjad räägitaks omavahel ausalt ja avatult selgeks ning lepitaks kokku – kas kõik töövõtted on efektiivsed, mida saaks vähem teha ja mida selle arvelt rohkem.
Mida arvate sellest, et nii suurele hulgale õpetajaile pole muudatused selged, kuid direktorid teavad kõike?
Tulemused on värsked ja me ei ole jõudnud koolijuhtide ja õpetajate esindajatega arutada, mis selle taga võib olla.
Kas võib järeldada, et juhtkonnad ei selgita muudatusi töötajaile?
Sellel võib olla osaline mõju, kuid see ei ole nii ühene. Ei saa unustada, et töötajal endal on ka kohustus hoida end kursis tema tööd puudutavate muudatustega.
Uuringu järgi pole töötasu diferentseerimine väga levinud. Kas riik peaks sekkuma?
Kooli juhib direktor ja tema kujundab ka oma organisatsiooni personalipoliitika. Üks juhtimishoobasid on motivatsioonisüsteem, töötasu on selle osa ning seda hooba ei tohi juhilt ära võtta. Riik saab toetada, aidates mõista diferentseerimise vajalikkust ning töötada koolidel koos välja töötasu diferentseerimise aluseid, et igaüks ei peaks omaette leiutama. Keskselt sekkumist ja kohustusliku mudelit kavas rakendada ei ole.
Sirje Pärismaa
Tutvu õpetajate tööaja kasutuse ja töö lisatasustamise praktikate uuringuga
On ikka pudru ja kapsad. Meie koolis räägib direktor nüüd kogu aeg üldtööajast ja mul on senini jäänud mulje, et see tähendab, et põhimõtteliselt peab siis õpetaja tegema kontakttunde + veel midagi veel kooli heaks, et mingi konkreetne koormus kätte saada.
Ja saab vihaseks, kui rääkida talle koormusest kontakttundide kaudu.
Siit saan (lõpuks) selgeks (kuna pole õpetaja väga pikalt olnud), mida see “uus” süsteem tegelikult tahab saavutada: seda, et 21-kontakttunniga koormus ei kasvaks suuremaks kui 35 tundi nädalas. St, et kui on palju tööde kontrollimist ja ettevalmistamist, siis sisuliselt peaks täiskoormuse andma ka väiksem kui 21 kontakttundi, kui aine spetsiifika seda sätestab.
Loll süsteem ausalt öelda, kui puudub veel vähem selgust, kui varem. Õpetatavatel ainetel võiks olla oma koefitsentide süsteem: vastavalt, palju on tööde kontrollimist ja spetsiifilist ettevalmistamist. Kehaline kasvatus ja eesti keel on ses mõttes ju täiesti erinevad asjad. Ja teine eristav osa peaks olema see, mis motiveerib jätkuvalt end arendama ning edasi õppima. Lisaks kasvõi staaž vms.
Koolis tehti uurimus ametühingu liinis õpetajate tööaja kulu osas. Mul tuli töönädala pikkus 54 tundi ja seda väga ausalt. Kõik on ikka nii, kui üle 10 aasta tagasi. Selge ometi (siililegi) see, et erinevate õppeainete ja vanuseastmete laste õpetamisel on kulutatud aeg, energia ja raskusaste oluliselt erinevad: gümnaasiumi lõpuklassides läheneb kooliõpetaja tasemenõudluselt juba kõrgkooli bakalauruse astmele.Ei eita siiski seda, et eri vanuseastmetes on omad raskused ja karid. Aga, kellele seda ikka rääkida? Samas gümnaasiumi lõpetajad olevat oma vaimses võimekuses peaaegu tipul. Olen seda uurimustest teada saanud, kui neidki usaldada saab.Jagatakse küpsustunnistusi.