Soome 2

Inga Brin: „Kaht ühesugust kõneravitundi ei ole”

27. jaan. 2017 Tiina Vapper toimetaja - Kommenteeri artiklit

Oluline osa logopeedi töös on mängul. Piiratud kõneoskustega lastes kõnesoovi tekitada, õpitut kinnistada ja suhtlusoskusi kujundada saabki kõige paremini arendava mängu kaudu, selgitab Inga Brin. Foto: Tiina Vapper

 

Mullu aasta koolilogopeediks valitud Inga Brin töötab Tartu Hiie koolis kuulmis- ja kõnepuudega õpilastega 2007. aastast. Kõige rohkem meeldib talle töö väiksemate lastega ning suurimaks väljakutseks peab ta nende laste õpetamist, kellel kõne praktiliselt puudub või on väga piiratud eneseväljendus­oskused.

 

Kui palju on Hiie koolis õpilasi ja milliste diagnoosidega nad siia tulevad?

Tartu Hiie koolis õpib sel õppeaastal 313 kuulmis- ja kõnepuudega põhikooliõpilast ja 12 koolieelikut kogu Eestist. Direktori moodustatud vastuvõtukomisjon võtab kooli vastu õpilasi, keda tavakoolis ei suudeta piisavalt aidata ja kellel lastepsühhiaater on diagnoosinud kõnepuude või kõrvaarst kuulmislanguse. Elukohajärgses koolis kogeksid need lapsed tõrjutust ja ebaedu, siin aga saavad tänu võimetekohasele õppele kenasti hakkama. Meie kooli suunamise diagnoos on kõne- või kuulmispuudest põhjustatud alakõne. Sageli ei ole laste lugemis-kirjutamisoskus kujunenud välja nii, nagu peaks. Nad ei taju häälikute pikkusi, teevad õigekirjavigu. Järjest enam on lastel raskusi teksti mõistmisega, mistõttu tekivad probleemid lisaks emakeelele ka teistes õppeainetes.

Ideaalstsenaariumi kohaselt tulevad meie kooli lapsed, kes on eelkoolieas saanud logopeedilist abi, kuid vajavad esimestel kooliaastatel veel erimetoodilist õpetust ning saavad sageli juba mõne aasta pärast jätkata õpinguid tavakoolis. Paraku tuleb esimesse klassi järjest enam ka 7–8-aastaseid lapsi, kes ei suuda end kõne abil arusaadavalt väljendada, kuna pole varem piisavalt logopeedilist abi saanud – Eestis napib nii tasandusrühmi kui ka logopeede. Eriti kurvas seisus on Lõuna-Eesti ja paljud maapiirkonnad. Üks ema näiteks rääkis, et pääses lapsega logopeedi juurde kord kahe kuu jooksul. Nüüd on poiss meie koolis ja me püüame teda aidata. Õige abi puudumise tõttu on mitu aastat lapse elust justkui vahele jäänud, kaotsi on lastud see aeg, mil kõne arendamine oleks olnud kõige tulemuslikum. Kaugemalt tulnud lapsed elavad esmaspäevast reedeni kooli õpilaskodus, aga on ka peresid, kes on elu ümber korraldanud ja Tartusse kolinud.

Kas kõik lapsed tulevad esimesse klassi või tullakse ka hiljem?

Lugemis-, kirjutamis- ja tekstimõistmisraskustega lapsed tulevadki pigem hiljem. Esimestel aastatel saab laps tavakoolis kuidagimoodi hakkama, teda suunatakse-kaasatakse-aidatakse sealsete võimaluste piires, aga mida keerukamaks muutub õppematerjal (sh õpikute tekstid), seda enam jääb ta maha, lapsel tekib ebaedutunne, võivad tekkida käitumisprobleemid. Lõpuks on pere ja kool suures mures ning hakatakse otsima lahendusi, kuigi seda oleks tulnud paljudel juhtudel teha juba varem. Meie koolis omandatakse põhiharidus põhikooli riikliku õppekava (tavaõppekava) alusel, kuid õpetamisel kasutatakse erimetoodikat. Õppetekste lihtsustatakse ning jõukohastatakse, mistõttu taastub õpitahe üsna ruttu ja õpilane tunneb, et ta saab hakkama. Koolirõõm kaob ära siis, kui koolis on raske.

Milliste klassidega teie töötate?

Olen töötanud igas vanuses lastega. Sel õppeaastal viin läbi individuaalseid kõneravitunde kahe esimese klassi õpilastega. Tunnid toimuvad paar-kolm korda nädalas, õpilastega, kellel on rehabilitatsiooniplaan, sagedamini. Lisaks olen lõpuklassi klassijuhataja. Sain nende õpetajaks, logopeediks kolmandas klassis ja sel kevadel lõpetavad nad põhikooli, valmistumegi praegu lõpueksamiteks. Nende arengut jälgida on olnud äärmiselt huvitav, olen kasvanud ja arenenud koos nendega, nad on mind hästi palju õpetanud. Lisaks oma kooli lastele käivad minu juures rehabilitatsiooniplaani alusel lapsed ka mujalt ning nende hulgas on ka lasteaiaealisi.

Kas Hiie kool on teie esimene töökoht?

Ei ole. Tartu ülikooli magistriõppe viimasel kursusel läksin tööle Tartu Nukitsamehe lasteaeda ja töötasin seal tasandusrühmas logopeedina viis aastat. Hiie kooli tulin 2007. aastal ja samal aastal tulid esimesse klassi ka mõned minu rühma lapsed lasteaiast, nemad ongi nüüd lõpuklassis. Nii et mõne lapse kasvamist ja arengut olen saanud jälgida pikalt. Üks tüdruk väljendas end viieaastaselt lasteaeda tulles üksikute silpide abi. Tema kõne kõik tasandid – hääldus, grammatika, sõnavara, lauseloome – olid kahjustunud. Kolme laste­aia-aastaga õppis ta end arusaadavalt väljendama, praegu on ta hea suhtleja ning esineja. Tema arengut vaadates tunnen suurt töörõõmu.

Kui palju on teil keeruliste kõnepuuetega lapsi ja millest te nendega tööd alustate?

Mõni väga keeruline laps on mul igal aastal. Esmalt selgitan välja, missugused probleemid lapse kõnes esinevad, ning seejärel panen paika arenduskava. Väga piiratud kõneoskustega laste puhul on esimene samm tekitada lapses kõnesoov, mida väikeste lastega saab teha kõige hõlpsamini kõne arendava mängu kaudu. Väga oluline töölõik on kõne mõistmise oskuse kujundamine, kuna kõnest arusaamine on kõnelemise alus. Alakõnega lastega tehtav kõnearendustöö on pikaajaline ning mahukas, logopeedil tuleb teha tööd kõne kõigi valdkondadega (hääldus, sõnavara, grammatika, lauseloomeoskus jne), seda nii kõne mõistmise kui ka kasutamise tasandil. Keerulistel lastel ei tule need oskused iseenesest nagu normaalse kõnearenguga lastel, kes omandavad kõneoskused n-ö lennult. Logopeedilise töö fookuses on kommunikatsioonioskuste kujundamine ehk õpitavate keeleoskuste rakendamise harjutamine praktilistes suhtlemissituatsioonides. Selleks on oma metoodika, mille puhul luuakse mänguline situatsioon, kus lapsel tekib soov ennast väljendada, logopeed suunab last sihipäraselt kasutama õpitavaid keelevahendeid (nt kindlat pöörde- või käändelõppu, lausemalli). Viin läbi ka grupitunde, kus lapsed saavad õpitavaid oskusi omavahelises suhtluses kasutada.

Kas iga laps vajab erinevat õpetust?

Kaht ühesugust tundi tõepoolest ei ole, sest laste probleemid on niivõrd erinevad. Tihti arvatakse, et logopeed on see, kes õpetab lapsi r-i või mõnd teist häälikut hääldama. Häälikuseade on vaid üks väike osa meie tööst. Sageli on laste sõnavara väga piiratud, kõne agrammatiline, lauseloome oskus puudulik, siduskõne oskused kujunemata. Mõtlen ja leiutan igaühe puhul, kuidas hõlmata tunnis kõiki arendamist vajavaid aspekte. Omamoodi on iga tund nagu lavastus, mõni rohkem, mõni vähem õnnestunud. Hästi palju tuleb teha tundide järelanalüüsi (reflekteerida) ja mõelda, mida saaks järgmine kord teisiti teha, et õpetus veelgi paremini toimiks. Klassiõpetajaga teeme tihedat koostööd, et käsitletavad teemad ja sõnavara kattuksid. Mitte nii, et mina räägin talvelõbudest, tema toitudest. Kõnearendustunnis õpitut kinnistab õpetaja tunnis. Näiteks kui oleme õpilasega õppinud ainsuse kolmanda pöörde lõppu või mõne hääliku paika saanud, jälgib õpetaja omalt poolt, et laps seda tundides kasutaks. Meie kooli suur eelis on, et kõik õpetajad on eripedagoogilise haridusega. Ka õpilaskodus töötavad valdavalt erialainimesed.

Saite te ülikoolist piisava teadmispagasi või tuli praktika käigus ka juurde õppida?

Tartu ülikool andis põhjalikud teoreetilised teadmised, samas ka väga praktilise hariduse. Olen väga tänulik Ülle Kuusikule, kes mu esimestel tööaastatel oli Nukitsamehe lasteaia juhataja ja kellelt sain ülikooliteadmisele palju lisaks. Ta juhendas, andis raskemate laste puhul nõu ja oli mulle omamoodi mentoriks. Erilise tänuga mõtlen oma õppejõududele Karl Karlepile, Marika Padrikule ja Merit Hallapile. Pean oma õpetajateks ka kõiki kolleege. Minu jaoks on hindamatu väärtusega, et keerulisemad juhtumid saame ühiselt läbi arutada ja üksteiselt nõu küsida. Nii õpibki kõige paremini, sest teised aitavad sul näha asju uue nurga alt.

Kui tihti käivad praegused tudengid teilt õppimas?

Mitu korda aastas, sest meie kool on Tartu ülikooli praktikabaas. Üritan neid suunata ja aidata nii palju, kui oskan, et neil sellest võimalikult palju kasu oleks.

Kas ja kuidas on logopeedi töö­vahendid muutunud?

Nn sonde, millega häälikuid seatakse, ja palju piltmaterjali kasutavad logopeedid endiselt. Koolis on tööks vajalikud õppematerjalid ja tehnikavahendid kõik olemas. Mul on palju ka omatehtud materjali, nii pildimaterjali, töölehti kui ka kõne arendavaid PowerPointi esitlusi, mis on koostatud konkreetse lapse vajadustest lähtuvalt. Annan neid lapsele ka koju kaasa, et ta saaks koos vanematega harjutada. Harjutamine on õpitu kinnistamiseks äärmiselt vajalik.

Millal tuleks lapsega logopeedi juurde minna?

Kui kaheaastasel lapsel on probleeme kõnest arusaamisega ning tema suhtlemis- ja kõnesoov on väike, tuleks vanemal pöörduda logopeedi poole, kes jagab soovitusi, millele lapse arendamisel tähelepanu pöörata. Nii nagu mina loon tunnis mängulisi suhtlusolukordi, peaksid vanemad, kelle lapsel on rääkima hakkamisega probleeme, saatma oma tegevust pidevalt kõnega, ja kui laps ise ei räägi, siis rääkigu vanem tema eest. Näiteks: „See on tass. Tass on suur. Tass on punane. Ma pesen tassi ära. Ma kuivatan tassi ära.” Nii hakkab laps tegutsedes kõnet matkima. Harjutada saab igal pool: poes, tänaval, bussis sõites jne. Kõnearenduse töö tuleb lapsele ainult kasuks. Kui hiljem selgub, et tegu oli kõnehilistusega, on vanem teinud seda, mida kaheaastase lapse vanem peabki tegema.

Miks on üha rohkem lapsi, kes vajavad logopeedilist sekkumist?

Põhjuseid on mitu. Kindlasti on üks põhjus see, et omavahel suheldakse vähem. Kõigil on kogu aeg kiire, ka vanavanemad käivad tööl ja lapsega kodus palju ei räägita. Õhtuti istub laps helendava ekraani ees, mis ei arenda teda samaväärselt loomuliku suhtlemisega. Lapse põlve peale võtmist, koos raamatute vaatamist, raamatute ettelugemist, jutustamist, arutlemist ning mängimist peaks olema tunduvalt rohkem, kuna on teada, et sellel kõigel on kasulik mõju lapse suhtlemisoskuste arengule ning hiljem ka lugemis- ja tekstimõistmise oskuste kujunemisele. Teine tõsine probleem on ülepaisutatud õppeprogrammid/ainekavad ja see, et õpikud pole jõukohased. Vaatasin hiljuti esimese klassi matemaatika töövihikut, kus töökorraldused on antud pikkade liitsõnadest koosnevate lausetena. Laps, kellel ema kõrval aitamas pole, jääb hätta. Õpikute koostajad peaksid rohkem arvestama laste arengutasemega ning igas õpikus võiks olla õppematerjal esitatud vähemalt kahel raskusastmel. Arvan, et kui õpetajad kasutaksid tunnis ka rohkem eripedagoogilisi töövõtteid, lihtsustaksid ja kohandaksid õppetekste, analüüsiksid tekste ja teeksid tööd sõnavaraga, oleks olukord parem.

Mida peate oma suurimateks töövõitudeks?

Need koosnevad pisikestest edusammudest: kui laps hakkab kasutama seda, mida oleme õppinud, püüab suhelda, teeb ise lihtsa lause ja lõpuks suudab hakata end kõne abil väljendama, siis need ongi minu töövõidud. Iga päev on uus ja huvitav.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!