Kaido Ole loovusest ja kunsti õppimisest

13. jaan. 2017 Triinu Soikmets galerist - 2 kommentaari

Kaido Ole loomepuhangu vilju saab maitsta Tallinna kunstihoones näitusel „Nogank Hoparniis”. Fotol lõpetab ta maali „Umbra korjajad”. Foto: Kaido Ole

 

Kõik vähegi loovat mõtlemist sisaldavad kursused peaksid ideaalis lõppema üsna ootamatute ja prognoosimatute tulemustega ehk konkreetsele tulemusele sihitud õppekava seisukohalt läbikukkumisega,” räägib kunstnik ja kunagine kunstiakadeemia õppejõud Kaido Ole, kuidas koolipink võib loovust nii toetada kui ka takistada. Inspiratsioonilaineks tuleks olla valmis igal ajal ja igas kohas.

 

Kuidas ja kas üldse saab kunstnikuks õppida?

Mina tegin oma esmased valikud ammuste seitsmekümnendate küllalt piiratud põhimõtete alusel, nagu näiteks tollal nõutud ja üsna kitsalt mõistetud hea joonistusoskus, aga ka hilisemad hoopis olemuslikumad võimalused, mis kunsti kaudu avanesid, sobisid mulle hästi. Kunst, tuleb välja, lihtsalt sobib mulle.

Oma mina saab vormida loomulikult igasuguse tegevuse kaudu, see on meie kõigi paratamatu elutöö, kuid selle ülesande vältimatus ilmneb ehk kõige selgemalt loovaladel. Sul ei ole võimalik midagi tekitada, kui sa esmalt iseendaga tuttavaks ei saa. Kahjuks pole see koolide õppekavades sugugi nii olulisel kohal välja toodud, kui üldse. Õpitakse aineid ja hiljem erialasid, mitte ei vormita ennast inimesena.

Ka kunsti on võimalik lihtsalt õppida ja hiljem teha kui üht teatud eriala, ning usun, et nii võib jõuda isegi tubli keskmise tasemeni, aga selline variant on ikkagi õnnetus, mitte õnn, kuigi paraku üsna levinud.

Kui ma mõni hea aasta tagasi kunstiakadeemiast töölt lahkusin, siis ühe viimase ja paraku ebameeldiva asjana mäletan üha detailsemaks muutuvaid õppekavasid, kus järjest konkreetsemalt nõuti mitte ainult teavet selle kohta, mida mingil kursusel plaanitakse teha, vaid ka seda, mida nimelt tudengid pärast seda kursust paremini oskavad, milles nad muutuvad kompetentsemaks.

Hiljem on mulle pooljuhuslikult kõrva ja silma jäänud, et sama loogikaga kavu kasutatakse vist ka mujal, alates huviringidest kuni põhikoolini – millist oskust me selles tunnis või kursusel konkreetselt omandame? Tundub igati aus ja loogiline. Õppima asujatel on selge info laual, mille järgi kursuseid valida, vajadusel on lihtne kontrollida, kas lubatu ka saadi, ning maksumaksjal ja nende volitatud esindajatel on selge, mida avaliku raha eest tehakse.

Mis siis halvasti on? Tihti mitte midagi, sest teatud asju saab ja kindlasti ka peab selliste selgete sammudega omandama, kuid tekib tõsiseid küsitavusi, kui loovat mõtlemist püütakse sama sirgjooneliselt õpetada või omandada. Loov mõtlemine eeldab viga ehk hälbimist, aga vigu ei saa planeerida, sest siis poleks need enam vead.

Kui nüüd tahta asja veel segasemaks ajada, siis on loovus üldinimlik omadus, mitte mingi vähemuse kiiks, ehk selleks peavad valmis olema kõik, alati ja igal pool. Kunsti, muusikat ja kirjandust teevad elukutse mõistes vähesed, kuid oma isiksust voolime kõik ja see on täpselt samasugust loovust ja avatust nõudev tegevus.

Seega võib loovust tutvustada ja nii-öelda harjutada spetsiaalsetel kursustel, kuid oleks naiivne arvata, et seal eelkõige ja ainult sellega tegeletakse. Vastupidi, selleks tuleb valmis olla alati ja igal pool, ning kui hoida end avatuna, siis tihti leitakse väga lihtsa ja loogilise (ameti)tegevuse käigus vastus hoopis millelegi keerulisemale ja abstraktsemale.

Sestap olen väga skeptiline (õpi)tegevuste selge määratlemise suhtes, eriti loovatel erialadel. Paradoksaalsel kombel on sellise ahistava konkreetsuse taga vist demokraatliku ühiskonna surve, kus kõigil on õigus teada ja kontrollida, kas ja kuidas asju aetakse ning elu korraldatakse – läbipaistvus. Paraku inimene ei paista lõpuni läbi ja seda tuleb tunnistada. Kui läbipaistvust vägisi taga ajada, on tulemuseks pärssiv lihtsustamine.

Kuidas olete õppejõuna hinnanud oma õpilaste edusamme?

Pärast enda lõpetamist toonases kunstiinstituudis tundus mulle, et meile räägiti kõigest muust kunsti ümber, eelkõige igasugu tehnilistest tarkustest ja minevikust, kuid pea üldse mitte kunstist endast siin ja praegu. See tundus väga kuradist ja ma püüdsin oma tollaste võimete piires vastupidist – hoolimata kooli paratamatust kasvuhoone ehk kunstlikust olemusest – juba seal „päris” asju sõnastada ja teha.

Õppimist ja arengut on väga huvitav vaadata suurte nimede näitel, kuid mitte tuntud suurteoste, vaid varaste katsetuste ja esimeste arglike õnnestumiste perioodil. Meie õnneks ja arvata suurmeistrite meelehärmiks tuuakse ju nende karjäärist varem või hiljem absoluutselt kõik lagedale ja seatakse ritta. Minu silma järgi on päris algus kõigil suvaline ja vahet pole, kellest tuli hiljem kunstnik ja kellest mitte. Viimased võisid tihti teha veel palju põnevamaltki, puudu jäi aga … huvist ja järjekindlusest?

Seejärel tuleb selsamal hilisemal klassikul aga veelgi huvitavam loomeperiood ehk niinimetatud hall ala, nagu mulle seda kutsuda meeldib. See on aeg, mil töödesse on juba ilmunud esimesed märgid hiljem suureks osutunud ideedest. Teades järgnevat, näivad need esimesed kohmakad ilmumised meile ootuspärased ja hilisem progress ainuvõimalik. Kahtlen selles sügavalt. Usun, et esiteks on siis kõik veel nii habras ja sõna otseses mõttes käpardlik (vähemalt hilisemaga võrreldes), et see, mis ilmus, võiks sama lihtsalt ka kaduda ja väga paljudel kaobki.

Veelgi enam, ma usun, et enamik algajaid, akadeemia joonlaua järgi palju magistri-, aga ka osa bakalaureusetaseme tudengeid, jõuab juba sinna halli alasse või vähemalt selle piirile. Alasse, kus neil kõigil on juba õrna varjuna olemas see „suur idee”, kuid kuna meil kellelgi pole edasise arengu nägemiseks tulevikku näitavaid tarku prille ninal, ei suuda me neid algeid näha ja kõik jääbki sinnapaika. See on kütkestav ja lõputu inimlik draama, kus järgmine ja nii ilmne käik on meil käeulatuses, kuid me ei suuda seda näha! See on nagu hea peitepilt, kust isegi vihje peale otsitavat üles ei leia.

Millised on teie uue näituse tagamaad ja eesmärgid?

Arvan, et üksnes keskpärane kunst räägib vaid sellest, millest autor plaanis rääkida või mida ta sinna sisse arvas panevat. Väga hea kunsti põhitunnus on pigem see, et ta väljub alati etteantud piiridest ning omandab või on võimeline välja kandma väga paljusid, tihti üksteist välistavaid tähendusi, millest enamik ei tulnud autorile tegemise ajal mõttessegi.

Sestap tundub mulle viimastel aastatel üsna mõttetu oma teostega konkreetseid punkte sihtida, mingis teemas püsida vms. Võtan teost pigem lõiguna pikemas protsessis; lõiguna, millele midagi eelnes ja millele kindlasti veel paljutki järgneb. Teos on tegu, mis rajaneb teatud eeldustel ja loob omakorda eeldusi.

See on paljuski mateeria paratamatu nõue, et pead andma materjalile väga konkreetse füüsilise vormi. Abstraktne maal – kujutav maal – sellel skaalal sa pendeldad ja kui juba kujutis mängu tuleb, siis on ka lugu ning lool alati mingi suund või mõte. Targem on see siis endale parajasti vastuvõetavas helistikus ära teha ja jääda ootama, mis juhtub edasi. „Edasi”, mis iganes see ei ole, ongi pigem see point ja väärtus.


2 kommentaari teemale “Kaido Ole loovusest ja kunsti õppimisest”

  1. Aime Piirsalu ütleb:

    TÄNAN! OLULINE ÖELDUD,MILLEGA NÕUSTUN JA PALUN ALANA,MIS AITAKS INIMHINGE VÄLJA TUUA LOODUST KASUTADES JA OMANDADES,ILU,TÕE JA HEADUSE ASPEKTE,MITTE AGA KORRATES LOODUST ENNAST…I K E B A N A T ÕPETADES,SEST SELLES ALAS ON SEES KÕIK KUNSTILE OLULISEMAD OMADUSEDLUGUPIDAMISEGA .ELUAEGNE ÕPETAJA,KES SUUTIS FILMIKUNSTI PAREMATE NÄIDETE VARAL KUJUNDI NÄGEMIST ÕPILASTES ARENDADA NII,ET PALJUDEST SAID FILIMIREZISSÖÖRID JA VAIMSUST SELGITADES ..PASTORID,KUID ISE TEAN,ET KÕIGE PAREMAID RESULTAATE ANDIS 2 AASTANE TEHNIKA ÕPETAMINE IKEBANAS…

  2. Aime Piirsalu ütleb:

    SOOVIN LÄBI MURDA LOOMINGUSSE JUBA LAPSENA.SEE ON VÕIMALIK IGAÜHEL,TULEB LIHTSALT VARAKULT SUUNATA JA ELU ON KOHE PÕNEVAM JA HUVITAVAM!

Leave a Reply to Aime Piirsalu

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!