Küberohtudest aitab üle õppimine

20. jaan. 2017 Raivo Juurak toimetaja - Kommenteeri artiklit

Birgy Lorenz

Birgy Lorenzi doktoritöö aitab digiohtusid analüüsida ja juba ette ära hoida.

TLÜ doktorant ja Pelgulinna gümnaasiumi IT-arendusjuht Birgy Lorenz kaitses 18. jaanuaril oma doktoritööd „Digitaalse ohutuse mudel mõistmaks teismelise internetikasutaja vajadusi”. Tööst selgub, et õpilasi on internetis valitsevate ohtude eest kergem kaitsta, kui võtta appi uurimuse autori väljatöötatud seitsmeastmeline mudel, millega saab täpsemalt välja selgitada õpilaste küberoskuste taseme ja tekkinud probleemide laadi. Doktoritöö valmimisele aitasid kaas TLÜ digiturbelabor ja Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutuse programm „Tiigriülikool”.

Millele teie doktoritöö peamiselt keskendub?

Birgy Lorenz: Teatavasti peetakse suureks probleemiks seda, et õpilased on liiga palju internetis ja postitavad sinna delikaatseid isikuandmeid. See on toonud kaasa küberkiusamist, pettumust, isegi meeleheidet. Seepärast uuri­sin oma doktoritöös, kui palju aitavad täiskasvanud (lapsevanemad, õpetajad jt) ning igat liitki teavitusprogrammid, koolitused, ka seadused ja muu asjasse puutuv 10–14-aastastel internetiga seotud ohte vältida ning nendest üle saada.

Mida uut avastasite?

Teatava üllatusega seda, et kahjuks ei suuda täiskasvanud paljudel juhtudel õpilasi digiküsimustes aidata. Kui lastel tekib internetis probleeme, siis nad algul räägivad sellest täiskasvanutele, kuid need kuulevad seda, mida nad kuulda tahavad,  ja edaspidi räägib laps oma digimuredest ainult sõpradele või neilegi mitte.

Probleem pole seega interneti ohtlikkuses, vaid selles, et lapsevanemad ja ka õpetajad ei ole laste parimad partnerid. Samasugune vastastikuse mõistmatuse barjäär on ka teadlaste, ekspertide ning seaduseloojate ja digiohutuse programmide vahel. Kõik räägivad nagu ühest asjast, kuid täiesti erinevas keeles ning head mõtted ja võimalused jõuavad vaid piiskhaaval sihtrühmani, kui üldse.

Kas tooksite ka mõne piltliku näite?

Klassikaaslased jagasid Snapchatis salaja filmitud videot ühest klassiõest. Kuna keskkond kustutab video pärast vaatamist ära, siis diskuteeriti nähtu üle Facebookis. Selle mõttevahetuse sai klassifitseerida klassikiusamiseks. Lapsevanem aga ei uskunud, et teised tema lapsest video veebi panid, sest tema kooliajal poleks keegi niimoodi teinud. Õpetajad ei uskunud juhtunut põhjusel, et video ülespanemisest tõendeid polnud. Kannataja olekski jäänud abita, kui asi poleks jõudnud veebikonstaabliteni.

Mis on digiohutuse suurim probleem?

Ikka see, et täiskasvanud ei oska lapsi aidata. Siin oleks abi koolitustest. Meie küberohutuse koolitused keskenduvad paraku enamasti parima parooli leidmisele ja manitsemisele, et ära postita delikaatseid asju sotsiaalmeediasse. Postitavad nad ikkagi, sest nad on ju lapsed! Probleem pole selles, et nad ei tea, kuidas peab käituma, vaid muus.

Milles nimelt siis?

Lapsed ei võta küberohte tõsiselt. Ühel koolitusel öeldi, et lastele oleks vaja küberkuriteo ohvri laipa näidata – muidu nad ohtu ei taju. Võtame näiteks maailmas populaarse väljakutsete mängu. Noor inimene avab Facebookis oma live-video ja tema sõbrad-tuttavad soovitavad tal midagi teha: puu otsa ronida, kaljult alla hüpata, kinnisilmi üle tänava minna, kolme minutiga liiter viina ära juua, noaga oma põsele haakrist graveerida vms. Lapsed ei taju siin ohtu, sest kui fännid õhutavad, pole mahti kainelt mõtelda.

Samas noored teavad, et isegi parima parooli kasutamise juures võib saada saatuslikuks kasutatava teenuse enda turvatase. Noored teavad ka seda, et 80% nende fotodest panevad üles sõbrad ja tuttavad, mitte nemad ise. Mida teha, kui suurim oht on meile meie oma sõbrad?

Missuguseid lahendusi välja pakute?

Olukorda saab parandada paremini läbimõeldud koolitustega. Täna on need veel liiga üldised, interneti kasutajad jaotatakse kõigest kolme rühma: algajad, oskajad ja eksperdid. Tegelikult on neid astmeid palju rohkem. Näiteks mis tasemele kuuluvad need, kes enda kohta ei taha kuulda ühtki kommentaari, kuid teiste kohta annavad internetis põhjalikke kriitilisi hinnanguid? Ka mõni õpetaja ahastab sotsiaalmeedias põhjalikult oma kooli ja kolleegide pärast, kuid tema enda kohta ei tohi midagi kriitilist öelda. Kas see sihtrühm kuulub algajate, oskajate või ekspertide lahtrisse? Neile ju lahtrit polegi.

Ja nii sündiski seitsmeastmeline mudel?

Töötasin välja mudeli, mis aitab digiohte senisest paremini lahterdada, lahendada, ennetada. Teen sellest väikse ülevaate.

  • Mudeli esimesel astmel jaotatakse probleem avalikuks või privaatseks. Kui õpilane kurdab õpetajale, et pereliikmed postitavad Instagrami tema lapsepõlvepilte, mis talle ei meeldi, siis tuleb sellest pereliikmetega privaatselt rääkida ning pole mõistlik probleemi andmekaitse inspektsiooni või kohtu kaasamisega eskaleerida.
  • Mudeli teisel astmel uuritakse, millisel oskustasemel on probleemist teataja. Näiteks algajale valmistab muret pigem spämm kui telefoni kõrgemal tasemel ülevõtmine. Algaja mure on ka liigne kopeeri-liimi kasutamine, mitte välisriikidest tulev sotsiaalne manipulatsioon, mis muudaks õpilaste väärtushinnanguid ja Eesti riiki suhtumist.
  • Kolmandal astmel selgub, kas probleem on tehnilist või käitumuslikku laadi. Kui internetiühendust ei ole, siis on vaja tehnilist lahendust, aga kui keegi kasutab internetti liiga palju, peame tegelema juba tema mentaalse tugevuse arendamisega ehk pedagoogikaga.
  • Neljandal astmel selgitatakse, kas probleem on juba tekkinud või soovitakse seda ette ära hoida. Kui lapse delikaatsed isikuandmed on juba postitatud avalikku foorumisse, on vaja need sealt eemaldada. Kui aga sõber teatab, et kavatseb panna su delikaatseid andmeid internetti, tuleb temaga tõsine vestlus maha pidada. Mõlemal juhul on tegemist riskiga privaatsusele, aga lahendused on erinevad.

See mudel aitab digiohtusid analüüsida ja tõsta küberhügieeni taset. Mudelit võib kasutada ka sellise veebiroboti loomiseks, mis kuulab inimese  mure ära ja ütleb, mida teha.

Kui hullult ohtlik on internet Eesti 10–14-aastasele lapsele?

Võrreldes muu maailmaga ei ole Eestis olukord halb. Meie lapsed on suhteliselt täiskasvanulikud. Samal ajal tahavad näiteks paljud USA ja Suurbritannia noored nii väga kuulsustega tuttavaks saada, et lähevad õnge, kui mõni pettur internetis kuulsust mängib. Need libakuulsused lasevad lähema tutvuse sobitamiseks alaealistel endast pornograafilisi videoid jms teha. USA politsei menetleb juhtumit, kus libakuulsus käskis noorel koguni kedagi kaamera ees ära tappa.

Eesti noored tüdrukud armastavad internetis flirtida, kuni võõras onu on oma BMW-ga lapsel maja ees ja too ei julge siis enam abi küsida. Mäletame ka Tartu juhtumit, kus veebilehel teatati, et homme lõhkeb ühes koolis pomm. Internetis on jagatud oma enesetapumõtteid. Õnneks arutame Eestis selliseid ohumärke avalikkuses ning õpime oma käitumist korrigeerima ning üksteist hädas märkama ja aitama. Lahendus ongi järjepidev harimis- ja teavitustöö. Paraku pole meil digimänge ega animatsioone, millega kompleksseid elulisi situatsioone läbi mängida ning nendest õppida.

Kas mingis valdkonnas on küber­ohtude vähenemist ka märgata?

Kui varem peeti loomulikuks, et laps peab küberkiusamisega leppima, sest „küll see neil üle läheb”, siis nüüd võetakse kiusajad vastutusele. Ei tohi aga üle reageerida. Kui laps on rumalusest üksainus kord midagi lubamatut internetti postitanud, tuleb anda talle võimalus ise oma probleem lahendada. Ülereageerimine on lapse teise kooli viimine, kui klassikaaslased on küberruumis midagi ebameeldivat korraldanud. Sellised juhtumid tuleb õpilaste ja lapsevanematega läbi arutada ning neist õppida.

Millised on teie üldisemad soovitused?

Eestis tuleks teha rohkem uuringuid digitaalse ohutuse vallas nii laste kui ka täiskasvanutega. Siis saame võimaluse ennast teiste maadega võrrelda ning näeme oma probleeme ja edusammegi selgemalt.

Teiseks on vaja kokku korjata küberruumis ette tulnud konfliktide ja probleemide parimad lahendused, et nendest saaks õppida ühiskond, kool, kodu.

Kolmandaks koolitused – vaja on tõsta ühiskonna oskustaset nii probleemide märkamisel kui ka lahendamisel. Ning viimaseks vajavad meie digiohutuse õppe- ja töökavad ikka ja jälle nüüdisajastamist. Digiturvise aruandes on kirjas, kui kehv on olukord meie õppekavades: http://bit.do/digiturvis.

 



Tõkked teaduse, strateegiate, eeskirjade ja praktikute vahel.
Punktiirjoon tähistab nõrgemat, pidev joon tugevamat tõket



Digitaalse ohutuse intsidentide tüübid ja nende olulisus eri sihtrühmadele


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!