KULTUUR
Matemaatika

Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid?

13. jaan. 2017 Maie Tuulik kasvatusteadlane - 11 kommentaari

Maie Tuulik

Michael Winterhoffi raamatu „Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid?” (eesti keeles 2010) uuesti ülelugemisel mõistsin, et autori sõnumi kohalejõudmiseks tuleks nii mõndagi seisukohta kommenteerida. Alustan sellest, kui pöörati pea peale meie senised kasvatuspõhimõtted.

20. sajandil algas pedagoogikas revolutsioon. Selle avalöögiks sai Ellen Key bestseller „Lapse sajand”, mis tõlgiti kiiresti peaaegu kõigisse Euroopa keeltesse. Inimene, kes polnud päevagi koolis käinud (tal olid koduõpetajad), kellel endal polnud lapsi ja kes oli ajakirjanik, mitte pedagoog, pööras pea peale kõik senised arusaamad lapsest ja lapse kasvatamisest.

Laps on loodusolend, kes instinktiivselt teab, mis on talle vajalik. Kasvatus on võimalik vaid siis, kui vanemad ise lapseks muutuvad, kui nad lasevad loodusel oma tööd teha ega püüagi vahele segada.”

Ellen Key oli lasteaedade vastu, kui aga olude sunnil on hädatarvilik laps lasteaeda panna, siis peaksid lapsed seal tema arvates mängima kui kassipojad ja koerakutsikad − kasvataja peaks jälgima olukorda täiesti passiivselt. Ka ei olnud ta rahul traditsioonilise kooliga, kus on õnnestunud see, „mis loodusseaduste järgi näib võimatu olevat − hävitada olemasolev aine. Tahtmine teada saada, iseseisvus, vaatlusvõime, mille lapsed kooli kaasa tõid, on kadunud, muutumata teadmisteks või huvideks.”

Ellen Key kutsus suure revolutsiooniga purustama kogu olemasolevat süsteemi, nii et kivi kivi peale ei jääks. Nn pedagoogilise veeuputuse korral võiks päästvasse Noa laeva lubada vaid Montaigne’i , Rousseau, Spenceri ja uue lapsepsühholoogiaalase kirjanduse. Kui see kogum pääseks kuivale maale, ei tuleks mitte koole ehitada, vaid rajada viinamarjaaedu, „kus õpetajate ülesanne oleks vaid viinamarjade asetamine laste huulte kõrgusele, selle asemel et nad nüüd saavad kultuurimahlu sajakordselt lahjendatuna”.

Koolis ei tohi domineerida õpetajapoolne materjalide esitamine, vaid laste iseseisev töö. Igale lapsele peab võimaldama oma tempo materjali iseseisvaks läbitöötamiseks ja õppida tuleks vaid seda, mis lapsi huvitab. Koduseid ülesandeid ei tohi anda, samuti ärgu olgu koolis suulist ülesütlemist. Kaotada tuleks eksamid ja tunnistused.

Laps on püha, keskne olend kogu kasvatusprotsessis. Teda ei tule kasvatada, küll aga kõrvaldada teelt kõik takistused ja lasta loodusel toimida” – selline oli Ellen Key kreedo

Uus suund − vabakasvatus − alustas siitpeale oma tormilist arenemislugu. Kõik, mis seostus traditsioonilise, klassikalise pedagoogikaga, sai juurde sildi „vana”, st oma aja ära elanud. Täiskasvanu võimule tuginevad ja autoriteedil põhinevad kasvatusviisid varisesid kriitikatule all põrmuks. Tuule sai tiibadesse idealiseeritud liialduste aeg: ühel pool oli laps oma süütuses ja headuses, teisel ühiskond oma kurjuses ja valskuses.

Kasvatus on elava tagakiusamine

Musta kasvatuse (black education) mõiste jõudis meieni Alice Milleri, Saksamaal elava psühhoanalüütiku kirjutistega. Igasugune kasvatus on must ja lapsele kahjulik, oli autor veendunud. Ärge segage vahele, laske lastel kasvada nende enda loomulikus rütmis ja küpsemises! Kasvatusega, ükskõik mis head me selle all ka ei mõtle, teeme lapsele alati vaid halba.

Karmi ja ebausutavat teksti neile, kes on kogenud oma vanemate hoolitsust ja armastust, jätkub Alice Milleri raamatus küllaga. Näiteks kirjutab ta, et hästikasvatatud inimese tragöödia on selles, et ta ei tea, mida talle lapsepõlves tehti, kuna tal ei lubatud seda märgata, ning nii ei märka ta sedagi, mida ta ise oma lastele teeb. Elava allasurumiseks „seavad lapsevanemad lõkse, valetavad, kavaldavad, varjavad, manipuleerivad, hirmutavad, jätavad ilma armastusest, isoleerivad, umbusaldavad, alandavad, jätavad tähelepanuta, pilkavad, häbistavad ja kasutavad vägivalda”.

Samamoodi arutles ka terve hulk teisi autoreid. Nii Ameerika Ühendriikides, Inglismaal, Saksamaal kui ka Põhjamaades ilmus palju seniseid kasvatusarusaamu kritiseerivaid kirjutisi (E. Braunmühl, L. Mause, K. Rutschky, K. Zimmer). Nende arvates ei olnud kasvatuse lähtemõtted mitte kunagi õiged, sest kasvatus teeb lapse sõltuvaks vanematest, samal ajal kui isiksuslik areng nõuab vanematest eemaldumist. Lapsepõlv on unikaalse väärtusega ning praegust hetke ei tohi loovutada tulevikule − võimalus elada nüüd ja praegu on tõeliselt suur väärtus.

Kasvatus on alati must

Alice Miller puutus oma igapäevatöös kokku haigete lastega. Lastega, keda täiskasvanud olid kas vaimselt või füüsiliselt kuritarvitanud. Oma raamatus kirjeldab Miller psühhoanalüüsile toetuvalt kolme koletist: Hitlerit, narkosõltlast ja sarimõrtsukat. Nende tegude kirjeldused on hirmuäratavalt jubedad. Psühhoanalüütilisele teooriale ülesehitatut on raske kritiseerida, tõdesid musta kasvatuse kriitikud Oelkers ja Lehmann. Nende arvates on Alice Milleri arutluste empiirilised alused haprad ja ainevalik subjektiivne, järeldused aga lennukad ja põhjapanevad: pedagoogikat vajavad kasvatajad, mitte lapsed!

Alice Milleri antipedagoogiline hoiak ei olnud suunatud mitte ainult ühe kindla kasvatusviisi, autoritaarse kasvatuse vastu, vaid kasvatuse vastu üldse. Kasvatus on tema hinnangul alati must ja kahjulik, sest täiskasvanud elavad oma laste peal välja seda, mida neile endile lapsepõlves tehti, ilma et nad saanuks vastu hakata. Ta kirjutas, et oleme üles kasvanud tabude ja reeglitega, milles ei tohtinud kahelda.

Näitena tõi ta neljanda käsu − austa oma ema ja isa, et su käsi hästi käiks − ning küsib: „Kas ei tuleks see teistpidi keerata: vanemad, austage oma lapsi!” Tema arvates kasutavad vanemad neljandat käsku selleks, et tõkestada lapse loomulikke agressiivseid väljendusi, nii et lapse ainuke võimalus on anda need edasi järgmisele põlvkonnale. „Selle tabu murdmine oleks suur samm edasi,” oli musta kasvatuse ideoloog veendunud.

Indigo- ja kristall-lapsed

1980. aastate alguses hakkasid USA väikelaste vanemad pöörduma psühhiaatrite poole, sest neil tekkisid oma lastega mõistmis- ja suhtlemisprobleemid. Tuntud Ameerika sensitiiv Nancy Ann Tappe nägi laste auras tumesinist ehk indigovärvi, sellest siis nimetus − indigo­lapsed. Alates aastast 2004. väidavad sensitiivid, et nad näevad kristall­energia ja indigoenergia lõimumist − siit uus nimetus.

Indigolapsi iseloomustavad jooned rändasid raamatust raamatusse. Carrolli ja Toberi raamatust „Indigolapsed. Uus põlvkond on saabunud” (2008) võime näiteks lugeda, et need lapsed esindavad uut ja ebatavalist psühholoogilist käitumismustrit, mida pole varasematel aegadel laiemalt täheldatud ega dokumenteeritud. Seda „mustrit” iseloomustavad unikaalsed omadused, mille tõttu kõigil, kes satuvad nende laste mõjuvälja (eriti lapsevanematel), on tasakaalu säilitamiseks soovitav muuta nii omaenda käitumist kui ka kasvatusmeetodeid.

Pange nüüd tähele: kõik täiskasvanud peavad ennast muutma. Mitte noorem põlvkond ei pea kohanema ühiskonnas kehtivate normide ja tavadega, vaid vanem generatsioon peab ennast sobitama laste nõudmiste ja käitumisega. Täpselt sama nõudsid musta kasvatuse eestkõnelejad 1970. aastatel .

Missugune on siis indigode ebatavaline käitumismuster (Carrolli ja Toberi järgi)?

  • Nad tunnetavad enese kuninglikkust ja käituvad vastavalt.
  • Enese väärtustamine pole neile mingi probleem.
  • Neil on raskusi alluda vastuvaidlematult autoriteetidele, kes ei tunnista valikuvabadust ega põhjenda oma nõudmisi.
  • Teatud asju nad lihtsalt ei tee.
  • Nad ei lepi konservatiivsete süsteemidega, kus loova mõtte avaldamise asemel järgitakse kindlaks kujunenud rituaale ja traditsioone.
  • Nad ei suuda kohaneda ühegi süsteemiga, mõjudes sageli süsteemipurustajatena.
  • Sotsiaalsete suhete loomine koolis on raske, sest neid ei mõista need, kellel pole sarnane maailmatunnetus.
  • Nad ei reageeri korralekutsumistele, kui neid ähvardatakse.
  • Oma vajadusi teavitades ei ole nad tagasihoidlikud.

Kokkuvõtvalt nenditi, et neil lastel on tugev tahe ja kõrge eneseteadlikkus, st nende puhul ei kehti loodusseadused, iseregulatiivsed arenguseadused. Tahe ja eneseteadlikkus, mis ei ole sünnipärane antus, olevat neil kaasas valmiskujul.

Arenguseadused on nagu loodusseadused

Inimese arenguteooriad nii filosoofias kui ka psühholoogias näitavad, et kogu jutt indigo- ja kristall-lastest on puhas bluff. Areng toimub teatud kindlate seaduste alusel, kus muutused järgnevad üksteisele kindlas järjekorras. Inimese arengu loogika oli ja on üks − enesetunnetuslikule ehk kõlbelisele tasemele jõudmine eeldab, et läbitud on pikk tee: nii psühhomotoorika kui ka intellekt on baas, mis aitab sisemist väärtusmaailma vormida.

Ükskõik, missuguse tuntud arengumudeli järgi me neid lapsi ei vaatleks, saame ühesuguse tulemuse: tahe ja eneseteadlikkus iseloomustavad küpset inimest, kes on bioloogilise paratamatuse maailmast jõudnud vaimse vabaduse maailma. Eneseteadvus ei ole sünnipärane antus, vaid pikaajalise arengu tulemus.

Winterhoff väidab oma raamatus, et meie lapsed on psüühiliste funktsioonide arengus jäänud toppama väikelapse tasemele. Ja meie süü on selles, et me oleme kohelnud neid kui omasuguseid, mitte kui lapsi.


11 kommentaari teemale “Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid?”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Tänan taas, Maie TUULIK!

    Oma loengute algul küsin õpetajatelt tavaliselt – kes oskab seletada ära, kuidas toimub TEADUSE (psühholoogia), mitte selle, selle ja selle autori) vaatevinklist näiteks OMANDAMISPROTSESS, siis on vastuseks küsivad pilgud. Kuis te siis saate õpetada? – küsin veits irooniliselt.

    Meie õnnetus on selles, et just kaasajal levivad KIIRESTI igasugused konkreetse “autoriga” seotud nn originaalsed (köitvad) teooriad-meetodid, mil pole teadusega midagi pistmist (vastuolus isegi loodusseadustega!). A.Elango mõistis seda juba 1961.a. pakkudes välja tee – viia õpetaja TEADUSE (uurimistöö) juurde s.t. deduktiivse lähenemise juurde töös LASTE-alaealistega…

    Mõne õpetaja küsimusele – kuidas ühes või teises olukorras käituda? – vastan seetõttu ikka – seda ei saa öelda mina -!? Vastavalt antud olukorrale, tuleb ÕPETAJAL ENDAL alati ISE leida pedagoogikale toetuv lahendus. Just seepärast ongi meie elukutse ülimalt keerukas. Kardan, et nii on ka Teie sisuka artikli mõte enamusele raskesti mõistetav…

    • Peep Leppik ütleb:

      P.S.
      Sain äsja e-kirja ühelt noorelt kolleegilt, kes pärib – mida õieti tähendab minu poolt pidevalt rõhutatav TEADUSE rakendamine õpetaja töös? Vastan – see on põhimõtteline küsimus 21.sajandi koolis… Kuna probleem on ülimalt keeruline, mida ei ava kommentaariga (kahjuks ei tea ka, millises kõrgkoolis kolleeg on hariduse saanud), siis –

      1) soovitan tal lugeda minu raamatuid alates 2003.aastast (ca 10 tk) või –
      2) kuulata veebis minu lühiloengut – lüüa Googlesse – ÕPPEJÕULT ÕPPEJÕULE 20.märtsil 2014.

      Alles pärast seda võiks isegi diskussiooni arendada…

      • Anne ütleb:

        Härra Peep Leppiku kahes kommentaaris on minu arvates üleolevat ja alavääristavat suhtumist õpetajatesse ja ilmselt ka lahterdamispüüet kõrgkooli järgi, kus õpetaja on õppinud. Küsin “veits irooniliselt”, millisele uurimusele selline suhtumine põhineb.
        Arvan ka, et kui inimene/õpetaja midagi küsib, on lugupidamatus ja (pedagoogilisest) vastutusest kõrvalehiilimine vastata talle, et seda pead sa ISE teadma, MINA ei või sulle seda öelda. Võin kihla vedada, et pärast sellist vastust ei küsi keegi enam midagi.
        Kui iseenesest huvitavad asjad serveeritakse õppijale (seda me kõik ju oleme) “ülimalt keerukana” ja “probleemina” , on see pigem motivatsiooni pärssiv kui lisav.

        • Peep Leppik ütleb:

          Lp. ANNE ??? !

          Ma ei suuda ise üle 50 aasta õpetajana töötanuna alavääristada ÕPETAJAT. Lugege tähelepanelikult – ma ironiseerin RUMALUSE üle… Kui 5 aastat on kõrgkoolis õetajaks õpitud ja seejuures ei osata 21.sajandil seletada, kuidas toimub (psühholoogia vaatevinklist) teadmiste-oskuste omandamine, siis see on ju imelik. Kui noor õpetaja veel väidab, et ta valdab selle asemel suurepäraselt arvutit ja nutiseadmeid, siis tulebki tal minna tööle IT-firmasse, kuid – taeva pärast – mitte KOOLI.

          Aga minu uurimistöödega saate tutvuda P.S-s märgitud 1) ja 2) kaudu…

        • Luule ütleb:

          Õpetaja/inimene on piisavalt arukas, et ise otsida vastuseid juba osutatud ja salvestatud tarkuseraamatutest, selle asemel et “veits irooniliselt” endale sellist teenet nõutada.Seda ütleksin Teile, itinaine, saate hakkama!

    • marge ütleb:

      selline arvamus on liialdatud ja lihtsustatud käsitlus, õpetajad läbivad ju psühholoogiakursuse ja on õppeprotsessidega kursis. ka on neil pidevalt täienduskoolitusi. Edaspidiste mitte-kasvatamise soovituste kohta…täielik nonsens

  2. Luule ütleb:

    Tänu Maie Tuulikule!
    Ehk pikkamööda hakkab selginema pedagoogilise maailma mõtteviis. Käesoleva aastasaja algus oli vägagi pöördeline, et mitte ütelda – pöörane. Suurimaks moeks oli “laste hulka kükitamine”, et nad saaksid õpsile pai teha (muidugi ülekantud mõttes) ja autoriteediks olemine oli vaat et võimatu. Öeldi siis, et paha ja kuri, nõuab tulemusi ka veel. Julm on asi siis, kui selguse saamiseks kulub mitukümmend aastat. õpetajate eneseteadvus sai ka palju kahjustatud. Nüüd loodame paremat!

  3. urveläänemets ütleb:

    Suurepärane artikkel, mis näitab järjekordselt, et senist pedagoogika ajalugu – nii selle edusamme kui eksirännakuid on vaja TEADA ja mõista, miks midagi osutus õigeks ja kasulikuks ning mis tõi kaasa soovimatuid tagajärgi. Kõlblusõpetus – normide tundmaõppimine ja nende austamine loob aluse nii insiviidi sotsialiseerumiseks kui ka kultuuri järjepidevuseks. Ja ilmselt võiks nn Eesti uus õpikäsitus lähtuda sellest paljust väärtuslikust,mis meil juba olemas ja mis vajaks taasavastamist – eelkõige sellest, kuidas korraldada arusaamisega õppimist ning kõlbeliste väärtuste ja autoriteetide austamist. Praegu on tegemist tohutu deintellektualiseerumisega, aga seda ju ei soovita tunnistada.Räägitakse küll teadmistekesksest ühiskonnast, aga teadmist ennast ju pole- on vaid loosungid ja viljatud imemetoodika otsingud, samas, kui õppesisu valik ja organiseeritus pole isegi mitte teema. Loomulikult on vaja kursis olla ka uusimate uuringute tulemustega ning hoolega kaaluda, mida meil annaks rakendada. Paraku pole enam ei PTUId ega muid, kes vajalikku infot koguks ja vahendaks. Praegune eklektilisus ja hädad on praegu veel ületatavad, kuid selleks on vaja tarka TÖÖD.

  4. Oinas ütleb:

    Kui mingi teooria kuulutaja ei suuda. ei taha või ei oska kuulajate täpsustavatele küsimustele sisuliselt vastata ja püüab kõrvale põigelda väitega “Seda peate ise taipama!” siis on ilmselt kogu tema teooria üks ilus muinasjutt ehk puhas jama ja kes veerand usub saab poole petta.
    See käib ka teooriate kohta, et lapsi ei tohi karistada. Head lapsed kasvavad vitsata. Halbadest aga ei räägita….

  5. ülle ütleb:

    Olen lasteaias töötanud juba 30 aastat ja see töö meeldib mulle ikka veel.Laps on väga imeline väike inimene ja ta vajab kindlasti piire,et end turvaiselt tunda.Kindlasti vajab ta õpetajat,kes temaga räägib,suhtleb,õpetab,juhendab,annab nõu,kutsub korrale,kui vaja,on sõber ja mängib temaga lauamänge.Igasugu pedagoogilised voolud tulevad ja lähevad,olgu laps pealegi andekas ja isekas,olgu ta või indigolaps,ta vajab suunamist ja korralekutsumist,kui vajadus tekib. Kui me jätame lapsele liiga suure vabaduse ainult ise otsustada ja valikuid teha,on tema elu raske,sest ta peab tegema täiskasvanu eest otsuseid ja sellist elukogemust tal ju pole,kui täiskasvanutel. Väga tervitatav on Reggio Emilia pedagoogika,kuid ka seal on täiskasvanu lapse toetaja,abistaja,sõber ja õpetaja.

  6. Elmar ütleb:

    Selles kirjutises pole midagi muud kui üks moonutatud käsitlus ja kirjatöös tuleb selgelt välja autori vähene lugemus klassikalise psühhoanalüüsi ja pedagoogika ajaloo tekstide osas.
    Alice Milleri puhul on samuti kirjutise hinnagu alused samuti haprad ja teose kommenteerimise valik subjektiivne, järeldused aga lennukad ja äärmiselt väärad. A. Milleri kontseptsioon uurib autoritaarsuse, kuulekuse mehhanisme, samuti religiooni hävitavad mõju koolis- ja kasvatuse puhul, kui see saab suurema võimu kui peaks. Samuti on A. Milleri puhul tegemist klassikaline positivistlik kasvatuse vastase lähenemisega, mis seab subjekti juhtumianalüüsi esiplaanile, mida ei te empiiriline positivistlik pedagoogika, mille jaoks pole õpilane kunagi väärtus, vaid alati mingi numbriline ühik. Nn tõenduspõhine empiiriline pedagoogika on ananüümne vägivallavorm, just see lähenemine kasutab välise kontrolli mehhanisme kooli, hariduse ja õpilase hindamiseks. Samuti on empiiriline teadus ise samuti ideoloogia, subjektiivne ja vähe sisu arvestav. Teiseks, kuidas on seotud mitte koolikäimine haridusega? Paljud Euroopa olulisemad filosoofid said oma hariduse koduõpetuse vormis, kas nende teosed ja mõtted on valed, kuna nad ei käinud koolisüsteemis?
    A. Miller jätkab Foucaulti, Adorno käsitlusi tehes seda pedagoogika kontekstis.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!