OPL MANG

Kursusejuhendaja Katrin Vaher hoiab oma poistele pöialt

20. jaan. 2017 Tiina Vapper toimetaja - Kommenteeri artiklit

Katrin Vaheri kabineti seinal ripub suur stend, kus on reas fotod kõigist tema kursustest. Töölaual aga leidub toredaid omatehtud asju, mis poisid on talle kinkinud: kingalusikad, kruvikeerajate komplekt, värvusi vahetav elektriline roos, pudeliavaja, käevõrud, metallist treitud mehaaniline lood ja palju muud. Foto: Tiina Vapper

 

Arvasin, et lähen kutseharidusse tööle aastaks, aga olen jäänud kahekümne kaheks,” ütleb Tartu kutsehariduskeskuse tööstustehnoloogia osakonna kursusejuhendaja ja asendusõpetaja Katrin Vaher, kes valiti eelmisel aastal Tartu linna klassijuhatajaks.

Kursusejuhendaja töö kutsekoolis ongi sisuliselt sama mis klassijuhatajal, aga tal on õpilasi rohkem, tõdeb Katrin Vaher, kes juhendab sel õppeaastal 12 kursust, kokku 173 õpilast, kes kõik on poisid.

Palamuse keskkoolist 1979. aastal lõputunnistusega kaasa saadud iseloomustuses ongi muuhulgas kirjas, et Kat­rin sobib hästi õpetajaks. Pere vanima lapsena pidi tüdruk tihti nooremat venda ja onulapsi hoidma ja oli suviti lastelaagris kasvataja. Õpetajaametist ta siiski ei unistanud. „Läksin hoopis Tallinna kergetööstustehnikumi õmblustehnoloogiks õppima. Mulle meeldib hästi riides käia ja kuna tol ajal oli kauplustes rõivavalik pea olematu, õmblesin endale kõik ise, teen seda vahel praegugi.”

Esimene vasikas või pääsuke?

Esimene töökoht oli õmblusvabriku Sangar juurdelõikuse osakond, kus hakkaja neiu pandi peagi uusi töötajaid välja õpetama ning n-ö reservtöölisena inimesi vajaduse korral mis tahes töölõigus asendama. „Olin Sangaris ametis olnud 16 aastat, kui mind o­otamatult kutsuti Tartu ehitus- ja kergetööstuskooli õmblusõpetajaks, keda kool kiiresti vajas. Vabrikust ei tahetud mind hästi ära lasta, kuid lubasin, et lähen ainult üheks õppeaastaks,” meenutab Katrin Vaher. „Läks nii, et olin selles koolis kutseõpetaja kümme aastat ja lõpetasin sel perioodil ise Tallinna pedagoogikaülikooli kutsepedagoogika erialal.” Edasi tuli aeg, mil üha rohkem õmblusettevõtteid hakkas oma tootmismahte vähendama ja algas taaskasutuse võidukäik, mistõttu vähenes nõudlus toodangule ning koolis kahanes õpilaste arv.

Kuuldes, et haridusministeerium otsib kutsehariduse järelevalve peainspektorit, otsustas Katrin Vaher kandideerida. „2005. aasta sügisel asusin ametisse, aga sain üsna ruttu aru, et kontrollija amet mulle ei sobi, olen hingelt pigem kooliinimene,” räägib ta. Kui mitme kooli ühinemisel loodud Tartu kutsehariduskeskus kuulutas välja konkursi kursusejuhataja-asendusõpetaja ametikohale, tundus see põnev väljakutse. Nimelt võttis just Tartu kutsehariduskeskus taasiseseisvunud Eestis esimese kutsekoolina ametisse inimese, kelle ülesanne oli teha õppekasvatustööd, hoida silm peal õppetulemustel ning suhelda lapsevanematega eesmärgiga vähendada õpilaste koolist väljalangust. Praeguseks on kursusejuhendajad pea igas kutsekoolis, suuremates koguni mitu. Esimene tööpäev 24. augustil 2006 on Katrin Vaheril praeguseni hästi meeles. „Kuna olin selles ametis pioneer, mõtlesin, et saab näha, kumb ma siis olen, kas esimene pääsuke või hoopis esimene vasikas.”

Nime- ja nägupidi tuttavad

Praegu on Katrin Vaheri juhendada valdavalt need kursused, kuhu tullakse eriala õppima põhihariduse baasil – tulevased elektrikud, keevitajad, koostelukksepad, metallilõikepinkide töötajad ehk endise nimega treialid. Traditsioonilised erialad, keda tööturg väga vajab.

Et kutsekooliellu sujuvalt sisse elada ning töö- ja elukorraldusega tuttavaks saada, on kõigile põhiharidusega sisseastujaile esimesel kursusel ette nähtud õpioskuste ainekursus, mida annab neile ka kursusejuhendaja. Eriala ning sellega seotud nõudmisi ja reegleid tutvustavad noortele kutseõpetajad. Lisaks hakkavad põhikoolist tulnud õppima üldharidusaineid, et omandada keskharidus, mis võimaldab neil soovi korral edasi õppida – kas siis kõrgkoolis või mõnel keskharidust nõudval erialal kutsekoolis. Eelmisel aastal lõpetanutest õpib kogu kooli peale edasi 12%. Kõigi kutse- ja üldharidusainete õpetajatega on kursusejuhendajal tihe koostöö, õpilastest rääkimata. Vaatamata sellele, et õpilasi on Katrin Vaheril igal õppeaastal ligi kakssada – ühed lõpetavad, teised alustavad –, tunneb ta kõiki nägu- ja nimepidi ning suudab olla kõigi nende tegemistega kursis. „Meil on kursusejuhendaja tunnid, ja kui vaja, kohtume ka muul ajal. Minu kabineti uks on neile alati avatud,“ kinnitab Katrin Vaher.

Ole see, kes sa olla tahad

Kaasav haridus on Katrin Vaheri sõnul toonud kaasa olukorra, et kutsekooli satub väga erinevate võimete ja taustaga õpilasi. „On ebakindlaid lapsi, kes on kogu aeg olnud klassis viimaste hulgas ning keda alati kõigis pahategudes süüdistatakse. Noored on tundlikud – need, keda on põhikoolis pidevalt tümitatud, võtavad ka siin sisse kaitseasendi. Esimese aasta jooksul see enamasti kaob. „Siin ei anna me hinnanguid, ei küsi kelleltki iseloomustust ega taha teada, milliseid eksimusi või probleeme tal varem on olnud. Võtamegi õpilast puhta lehena ja anname nõu, et ole nüüd see mees, kes sa olla tahad. Kui endal on tahtmine ja soov kellekski saada, on kõik hästi.”

Katrin Vaher räägib, et kümme aastat tagasi kursusejuhendaja tööd alustades tuli tal sobivad kasvatusmeetodid ja viisid ise leida. Et õpilaste enesehinnangut tõsta ja neid tööle innustada, hakkas ta hea õppeedukuse eest kevad- ja sügissemestri järel kiituskirju jagama. Poisse, kelle hinded olid kesised, kuid kes käisid korralikult koolis, premeeris ta kiituskirjaga koolikohustuse tubli täitmise eest. „Õpilastes, kes polnud kunagi varem kiita saanud, tekitas see alguses suurt kohmetust,” tunnistab Katrin Vaher. „Aga asi päädis sellega, et nad hakkasid neid kiituskirju ­ootama. Kui poisid on põhikoolist kaasa saadud kompleksid läbi põdenud, enesekindluse tagasi saanud ja eriala neile sobib, saavad neist väga toredad ja tublid noored.”

Huumor aitab alati

Koolis tuleb igasuguseid asju ette. Näiteks peab kursusejuhendaja aeg-ajalt käima poisse ühiselamus üles äratamas. Hommikuti käib ta klassid läbi, vaatab, kes on kohal, kes mitte, ja hakkab siis puudujaid läbi helistama. „Meie prioriteet on kutseõpe,” rõhutab Katrin Vaher. „Nad on tulnud ametit õppima. Kõige tähtsam on olla kohal õppetöökoja praktikal, mida ei saa kodus iseseisvalt järele teha.”

Juhtub ka naljakaid seiku. Kord helises õpetajal pool kolm öösel telefon: „ Kats, kus sa oled? Küsisin vastu, et kes sina oled. Klõps, vajutati telefon kinni. Järgmisel päeval valisin klassis öise helistaja numbri. Poiss vaatab mulle imestunult otsa: õpetaja, ma olen ju siin, miks te mulle helistate? Küsisin vastu, miks tema mulle öösel helistas. Terve klass sai hea tuju ja kõigile jäi meelde, et Vaherile ei tohi öösel helistada ega Katrineid segi ajada.

Huumor aitab alati, ka kriisiolukorras. On olukordi, kui pean lugema kümneni, enne kui üldse midagi ütlen. Mõnikord tuleb ka häält tõsta, et panna nad kaasa mõtlema. Olen teinud iseendaga kokkuleppe, et kõik kasvuraskustest tingitud konfliktid unustan kiiresti ära. Tõsisemate probleemide puhul kaasame lapsevanemad ja tugispetsialistid ning üritame koos lahenduse leida.”

Lõputöö väljalangusest

Õppimisel hoiab kursusejuhendaja pidevalt silma peal. Nendega, kellel on tekkinud mitu õppevõlgnevust, võtab kohe ühendust. „Paljude jaoks on raske aine matemaatika,” räägib Katrin Vaher. „Kui poisil on käed töö peale lahti ja eriala paneb tal silmad särama, toetame teda üldainetes nii palju, kui saame. Kui selgub, et ta on valinud vale eriala, pakume karjäärinõustamist ja peame koos nõu, milline ala noorele paremini sobiks. Lapsevanemad teevad Katrin Vaheri sõnul kooliga meelsasti koostööd. „Kui nad just välismaal ei tööta, pole ma kohanud kedagi, kes koostööst keelduks. Mul on neile ainult üks palve: saatke oma laps kooli, siis saame teda aidata. Kui õpilane aga ise ei taha abi vastu võtta, siis vägisi ei tee midagi.”

Eelmisel kevadel lõpetas Katrin Vaher Lääne-Virumaa rakenduskõrgkoolis lisaks sotsiaaltöö eriala ja uuris oma lõputöös kutsekoolist väljalanguse põhjusi. Paljude muude tegurite kõrval, nagu eriala sobivus, koolikeskkond, läbisaamine vanematega, toetus ja aeg, mida vanemad oma järeltulijaile pühendavad, noorte omavahelised suhteprobleemid, tuli olulise mõjurina välja interneti ja nutitelefoni liigne kasutamine. Katrin Vaheri sõnul peaks maailma terviseorganisatsioon WHO tänavu valmis saama täiendatud sõltuvuste klassifikatsiooni RHK-11, kus psühholoogiliste ja keemiliste sõltuvushäirete kõrval tuuakse välja ka arvuti- ja internetisõltuvus. „Tänaseid õpilasi on pisikesest peale suurel määral kasvatanud arvuti. Häda on selles, et arvutis ollakse tihti uneaja arvelt, mistõttu ei jaksata hommikul tõusta. Kui õpilane jõuaks kooli, saaks kool tema õpetamisega hakkama.”

Kolm tähtsat põhimõtet

Õppekasvatustöös lähtub Katrin Vaher eeskätt kolmest tähtsast põhimõttest. „„Tulin siia, et õppida. Lasen õpetajal õpetada ja kaasõpilastel õppida. Ma ei keela abikätt oma kursusekaaslasele, kui ta minu abi ja tuge vajab.” Veel olen õpilastele öelnud, et kui ta tahab, et teda koheldaks nagu täiskasvanut, käitugu selle vääriliselt. Kursusel on kõik tulevased ametikaaslased. Kui hakkad oma firmat looma ja vaja on töötajaid, siis keda sa esimesena meenutad? Eks ikka oma kursusevendi, kes on sama valdkonna inimesed. Kui poisid sellistest asjadest hakkavad aru saama ja meil on vastastikune usaldus, ei tekigi üksteisest möödarääkimisi, mis on põhiline konfliktide allikas.”

Kursust aitab tema sõnul liita ühine tegutsemine. Koos on käidud nii praktikaettevõtetes kui ka kunstinäitustel ja RMK matkaradadel. Märtsis, kui toimuvad traditsioonilised „Aasta tegija” kutsevõistlused ning hakatakse valima eriala kolme parimat, hoiab ta kõigile oma poistele pöialt.

Oma ala tublid tegijad

Oma õpilasi iseloomustab Katrin Vaher kui praktikuid, kellele meeldib teha reaalseid asju, paljud neist käivadki juba kooli kõrvalt tööl. „Kui nad ettevõtte praktikalt tulevad, on nendega toimunud muutust kaugele näha – nad on enesekindlamad, sirgema rühiga ja sõna otseses mõttes pikemaks kasvanud. Seda seepärast, et nad on võetud vastu täiskasvanute maailma, kus neisse suhtutakse kui võrdsetesse. See pole enam kooli tööõpetuse tund, kus midagi meisterdatakse, vaid päris töö tegemine. Kolmanda kursuse praktika kaitsmisi kuulates mõtlen endamisi alati, et nüüd on neist saamas oma valdkonnas peaaegu arvestatavad tegijad ja minu osa selles on olnud aidata neil lendu tõusta.”

Liigutavad hetked kursusejuhendaja jaoks on lõpuaktused, kus ta kogeb poiste, kuid veel rohkem lapsevanemate rõõmu ja tänu. „Poisid väljendavad oma tundeid harva,” teab ta oma kogemusest. „Seda väärtuslikumad on hetked, kui nad mulle mõne omatehtud toreda asjakese kingivad, on nõus minuga oma muret ja rõõmu jagama või sõjaväest tulles otsivad mu üles, et mind tagantjärele tänada. Mina olen neile tänulik selle eest, et nad on hoidnud mu vaimu erksa.”

Katrin Vaher ütleb, et on tihti mõelnud, miks peetakse koolide edukuse näitajaks üksnes seda, kui palju noori läheb põhikoolist keskkooli ja sealt edasi ülikooli. Muude tähtsate pingeridade kõrval võiks olla ka üks selline, kus on kirjas nende koolide nimed, kes on saatnud tublisid noori õppima kutsekoolidesse, kus neist saavad oma ala spetsialistid, keda on ühiskonnal vaja. Siis oleks noortel kutsekooli hoopis teine tunne tulla.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!