OPL MANG

Maret Jahu: „Kogelemine on suhtlemisprobleem”

13. jaan. 2017 Tiina Vapper toimetaja - Kommenteeri artiklit

 

Maret Jahu sõnul peituvad kogeluse põhjused tõenäoliselt geenides ning selle avaldumist mõjutab suurel määral keskkond. Fotod: Tiina Vapper

Eelmise aasta lõpus ilmus eesti keeles südamlik lasteraamat „Ke-ke-kes teeb u-u-uhuu?”, mille andis välja Eesti kogelejate ühing ning toetasid Eesti logopeedide ühing ja Hooandja kaudu annetanud eraisikud.

Raamatu autor Peter Schneider, kes töötab logopeedina Aacheni ülikoolis Saksamaal, ongi spetsialiseerunud laste kogeluse ravile. Tegemist on esimese kogelust käsitleva lasteraamatuga Eestis. Tiraaž on 2000 eksemplari, millest tuhat jagatakse aasta esimestel kuudel tasuta kõigile lasteaedadele ning alg- ja põhikoolidele. Raamatu eesti keelde tõlkimise idee pakkus välja logopeed Maret Jahu, kellega rääkisime kogeluse põhjustest ja ravist.

Mis on kogelemise peamised põhjused?

Põhjusi veel täpselt ei teata, ehkki seda on palju uuritud. Arvatakse, et kogeluse põhjus võib peituda geenides. Kui suguvõsas on kogelemist ette tulnud, on selle avaldumise tõenäosus suurem. 2–4-aastaste kogelejate hulgas on tüdrukuid ja poisse võrdselt, hiljem esineb seda rohkem poistel. On leitud, et poisid kasvavad kogelusest halvemini välja. Tüdrukud omandavad sotsiaalsed käitumisoskused kiiremini: nad oskavad üksteist paremini kuulata ning on vähem intensiivsed ja võistluslikud. Poiste mängud ja omavaheline suhtlus on tormakamad. Kogelust esineb mingis vanuses umbes 4% lastest, täiskasvanute hulgas on kogelejaid 1%.

Kuidas kogelemine avaldub?

Enamikul lastest algab see sõna, silbi või hääliku kordusena: „tahan endale ka sellist pu-pu-pu-punast autot”. Järgmine aste on hääliku venitus: „miiina tahan ka”. Kuna laps saab ise aru, et ta räägib teistmoodi, või annavad talle sellest märku teised, püüab ta kordust või venitust ära hoida ja hakkab pingutama. Selle tagajärjel tekivad kõneblokid, mis tähendab, et kui ta hakkab midagi ütlema, ei saa ta pinges lihaste tõttu üldse häält tekitada ja kõne katkeb. Kui muude arenguliste kõnehäirete korral läheb vanuse kasvades lapse kõne tasapisi paremaks, siis kogelus kipub aja jooksul tugevnema. Samas on väga väikeste laste puhul küllalt suur tõenäosus, et kogelus möödub, kuni 80% lastest kasvab sellest välja.

Millised asjaolud võivad kogelemist soodustada?

Näiteks see, kui peres on mitmikud või väikese vanusevahega lapsed, millega kaasneb pidev konkurents rääkimisvõimaluse nimel. Kõik tahavad esimesena sõna saada, mistõttu lapsel on kogu aeg tunne, et ta peab ruttu-ruttu rääkima, muidu ei saagi oma mõtet lõpuni öeldud. Aga mida rohkem ta kiirustab, seda rohkem kogeleb. Soodustada võivad kogelemist lapse tavapärasest suurem tundlikkus, impulsiivsus ja kalduvus perfektsionismi. Vahel on riskifaktoriks ka mitmekeelne keskkond. Kui laps, kes kogeleb, kasutab kodus üht keelt ja lastekollektiivis peab terve päeva rääkima keeles, mida ta veel halvasti oskab, on see tema jaoks väga raske. Ka see, kui lapsel on lisaks teisi kõnearengu häireid, võib kogelemist süvendada.

Kui suur mõju on keskkonnal?

Väga suur. Piltlikult öeldes laeb relva neuroloogia, aga keskkond vajutab päästikule. Kogeluse puhul saame rääkida füsioloogiliste põhjuste ja keskkonnafaktorite kombinatsioonist. Geneetiline eelsoodumus ei pruugi kunagi avalduda, kui keskkond on väga soodne. Või kui see avaldub, saab keskkond soodustada sellest väljakasvamist. Kogelemine on suurel määral suhtlemisprobleem. Üksi olles, lauldes, sosistades, väikeste laste või loomadega rääkides keegi naljalt ei kogele. Samas on mõne autoriteetse inimesega suheldes või suure auditooriumi ees esinedes sellest keeruline hoiduda. Kõige rohkem mõjutab last pidevalt kiirustav ja ennustamatu elutempo, ebastabiilne keskkond, liiga kõrged nõudmised.

Millest tööd alustate, kui laps kogelusega teie poole pöördub?

Mida väiksem on laps, seda rohkem kasutame kõneravi esimesel etapil kaudset kõneravi ehk teisisõnu, üritame muuta lapse keskkonda. Püüame vanematega arutledes välja selgitada need faktorid, mis lapse sujuva kõne arengut ei toeta, ja need elimineerida. Näiteks kui lapsega räägitakse liiga kiiresti, kasutatakse keerulist sõnavara, ei kuulata teda lõpuni ja korrigeeritakse kriitiliselt, andmata lapsele aega oma mõtete väljendamiseks, tuleb kõigepealt seda muuta. Tähtis on, et ema ja isa leiaksid aega lapsega rääkida ja mängida. Sama kehtib lasteaias, kus on koos palju samal arengutasemel lapsi, kellest ükski ei oska veel hästi oodata ega teisi kuulata. See on õpetaja oskus, millised reeglid ta rühmas kehtestab. Väga tihti annavad juba sellised muutused lapse igapäevaelus häid tulemusi ning vastupidi, kõneravil on vähe tulemusi, kui keskkond jääb samaks. Kui kogelus keskkonna muutmisest hoolimata siiski püsib, on vaja otsest kõneravi, et õpetada lapsele võtteid, mida kasutades on kõne sujuvam ja rääkida lihtsam. Mõnikord ei õnnestu kogelusest täielikult vabaneda, sellisel juhul saab inimene logopeedi abil omandada kõnetehnikaid, mida kasutades ei sega kogelus elu ja suhtlemist ülemäära palju.

Milliseid kõnetehnikaid te õpetate?

Väikeste lastega õpime peamiselt kõnet aeglustavaid tehnikaid, mida me lastega nimetame kilpkonna­kõneks. Samuti seda, kuidas pause teha ning raskeid sõnu pehmendada. Mida enam suudab laps omandatud võtteid igapäevaelus kasutada, seda sujuvam on tema kõne.

Vanemate lastega, kes kontrollivad end rohkem, on võimalik kasutada kogeluse modifitseerimise tehnikaid, kus me keskendume kõnetakistuse hetkele ja püüame selle kontrolli alla saada. See tähendab, et laps ei hakka sõna väljaütlemiseks pingutama, vaid kasutab kõnetehnikat, et sellest kergemini välja libiseda. Kõnetehnikate omandamine ja harjutamine on tähtis, aga kõneravi väga oluline osa on ka n-ö karastamine, mille eesmärk on vähendada kogelusega kaasnevaid negatiivseid hoiakuid ja ärevust, kõne- ja olukorrahirme. Me analüüsime keerulisi olukordi, raskeid sõnu, kuuleme enda ja teiste kogelust. Sel viisil suudab inimene oma kogelust paremini aktsepteerida, see tekitab vähem hirmu. Kui me seda ei teeks, siis ükskõik kui hästi laps õpib logopeedi kabinetis kõnetehnikat valdama, ei suuda ta seda kasutada olukorras, kus teda valdab ärevus ja hirm. Mida vähem on kõne ja kogelusega seotud ärevust, seda paremini õnnestub õpitud tehnikaid rakendada ning seda sujuvam on kõne.

Milline metoodika lapsele sobib, sõltub lapse kogeluse raskusastmest, isiksusest, motivatsioonist, enesekontrolli oskustest ja paljudest muudest teguritest.

Kas võite rääkida ka mõnest eduloost?

Edulooks on kindlasti need noored, kes on saanud kõneravist julgust selliste unistuste täitmiseks, mida nad kogeluse tõttu enne võimatuks pidasid. Nad on läinud õppima eriala, mis eeldab head suhtlemist, ja on valitud erialal edukad. Edulooks võib pidada paljusid kogelejate ühingu liikmeid, kes on saavutanud väga hea kõne ning pakuvad oma tegevusega tuge ka teistele, korraldades eneseabirühmade kokkusaamisi, kus on võimalik isekeskis kõnetehnikaid harjutada.

Kas koolilogopeed ka teie tööd toetab?

Jah, on koole, kus meie koostöö sujub väga kenasti. Väga paljudes koolides logopeede pole või on nad hõivatud laste lugemis-kirjutamishäiretega ja saavad individuaalset kõneravi läbi viia üsna harva. Ei saa salata, et kogeluse teraapias tunnevad logopeedid nii meil kui ka mujal maailmas end sageli ebakindlalt. Ilmselt on üks põhjus selles, et kõneravi peetakse edukaks, kui probleem on kõrvaldatud. Kogelusega see tihti ei õnnestu. Loodan siiski, et praegused logopeediatudengid tunnevad tööle minnes end kogeluse küsimustes kindlamalt.

Millist nõu te õpetajatele annate?

Õpetaja üks tähtsamaid ülesandeid on õpetada lapsed üksteist kuulama. See on raske ega õnnestu kohe. On väga oluline, millise sisekliima õpetaja klassis või lasteaiarühmas loob, narrimine võib kogelust kiiresti tugevdada. Õnneks on meil kiusamisvaba kooli ja lasteaia programm, mida saab kasutada ka kogelusega seoses. Mõistagi tuleb kogelevat last toetada ja julgustada. Kindlasti ei tohi minna seda teed, et kogelevale lapsele ei anta osa koolinäidendis, ei lasta peol luuletust lugeda ning „säästetakse” teda hommikuringis rääkimisest. Sellega teeme talle karuteene. Lapsel on vaja esinemiskogemust ja -julgust. Koolis võiks õpetaja lapsele nelja silma all teada anda, et ta on lapse probleemi märganud ja valmis abi pakkuma. Suulist vastamist ei tohi mingil juhul välistada, see on kõige kindlam viis hirmude süvendamiseks ja kogeluse tugevdamiseks. Tugevasti kogeleval lapsel võib lubada lühemalt vastata või ette lugeda kellegi teisega koos. Kui lapsel on raske olla klassi ees tähelepanu keskpunktis, saab tema vastamise ajal panna teised õpilased ülesandeid lahendama. Õpetajatele tahaks südamele panna, et ei maksa lapse kuuldes tema kogeluse kohta hinnanguid anda. Mul on kurb kogemus ühe lapsega, kellega kõneravis saavutasime olulist edu, lapse kogelus muutus kergemaks ja ta julges varasemast enam oma arvamust välja öelda. Seni oli ta kogeluse hirmus sageli rääkimisest loobunud. Ühel päeval teatas õpetaja lasteaiapäeva lõpus emale: kuulge, teie laps kogeleb ikka, kas te ikka tegelete sellega. Kust peaks see laps võtma motivatsiooni kõneravi jätkata?

Kuidas peaks lapsevanem käituma?

See sõltub palju lapse isiksusest ja sellest, kuidas ta ise oma kogelemisele reageerib. Ajast aega on vanematele soovitatud lapse kogelemisele mitte tähelepanu pöörata. Osalt on see õige, üle reageerida ei maksa, veel vähem lapse kõnehäiresse kriitiliselt suhtuda. Aga kindlasti ei tohi teha sellest tabuteemat. Kui näeme, et laps pingutab, tal on raske rääkida ning teda häirib, kui tal sõnad välja ei tule, siis sellele reageerimata jättes teeb laps järelduse, et see on midagi nii hullu, et vanemad sellest isegi ei räägi, teevad, nagu ei märkaks. Teema mahavaikimine kasvatab lapses veel rohkem tunnet, et ta on teistsugune, mis omakorda soodustab kogeluse tugevnemist. Kui laps on õnnetu, tuleb teda lohutada ja talle tuge pakkuda. Kindlasti tuleb anda lapsele kõnelemisel piisavalt aega. Minu kõige tähtsam soovitus vanemale ongi olla hea kuulaja.

Kuidas on ühiskonna suhtumine kogelejatesse muutunud?

Täiskasvanud kogelejad on öelnud, et klienditeenindajad oskavad üha paremini suhelda ja kogeleja eripäradega arvestada. Tahaks loota, et tolerantsust on juurde tulnud, aga pikk tee on veel käia. Peame endiselt harima nii õpetajaid, lapsevanemaid kui ka kogu ühiskonda. Uurimused näitavad, et umbes 80% kogelejatest on mingil eluperioodil narritud. Lasteaiaealisele lapsele, kellel on toetav kodu, ei avalda see nii suurt mõju, kuna tema jaoks on kõige olulisemad inimesed vanemad. Koolieas, kus eakaaslaste arvamus muutub väga oluliseks, on laps kõige haavatavam. Samas on õige aeg narrimist ja kiusamist ennetada just lasteaias. Kui lapse küsimustele õigel ajal vastata ja talle asjad arusaadavas keeles ära seletada, siis kiusamist loodetavasti ei tekigi. Üks lapsevanem rääkis, kuidas lasteaias tuli lapse rühmakaaslane temalt küsima, miks tema laps nii imelikult räägib: „mi-mi-mina”. Kuna teema oli tundlik, reageeris vanem veidi hukkamõistvalt ja sai ise hiljem aru, et laps oli küsinud vaid uudishimust. Rahulik ja lapsele arusaadav vastus suurendab mõistmist, negatiivne segadust, mis on soodne alus narrimisele.

Kellele on mõeldud raamat „Ke-ke-kes teeb u-u-uhuu?”?

Seda tasub lugeda nii lastel, kes kogelevad, kui ka kõigil teistel. Meie hulgas elab mitmesuguseid inimesi, osal neist on mõni kõnehäire või füüsiline puue. Selle raamatu abil saab käsitleda mis tahes erinevust ja muuta lapsi sallivamaks. Lapsed on targad ja suudavad mõelda ka ilma näpuga näitamata. Võikski lasta lastel rääkida, mille poolest selle raamatu peategelane Siilipoiss ja tema sõbrad on erilised ja kui toredad kaaslased nad sellest hoolimata on. Moraali lugemisest tasub pigem hoiduda.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!