Milline ruum soosib õppimist, milline lõõgastumist?

27. jaan. 2017 Grete Arro Tallinna ülikooli psühholoogia instituudi teadur - Kommenteeri artiklit

Kui isiklik virtuaalruum ühildub vahetunni ajal õppija vajadustega kõige paremini, siis sinna ka minnakse. Kooli väljakutse on olla mõnusam kui nutiseade, et aidata õppimiseks taastuda. Pilt on illustratiivne. Illustratsioon: Alice Berens

 

Kooli renoveerimisel ja kooliruumi muudatuste kavandamisel on oluline lähtuda sellest, millises keskkonnas ja kuidas lapse aju kõige paremini uut informatsiooni talletab. On oluline, et koolid lähtuksid õppekeskkonna kujundamisel õpilase vajadustest ja looksid ruumi, mis arendab, innustab ja toetab õppimist ning õpetamist.

Õppimise ruumi ehk sotsiaalse, füüsilise, intellektuaalse ja emotsionaalse keskkonna teemal arutlemine on tõsine väljakutse koolidele, lapsevanematele, haridus- ja kasvatusteadlastele ning arhitektidele. Ruumist räägitakse kooli kontekstis küll, ent sageli jääb selgusetuks, kuidas ruum ja õppimine omavahel ikkagi seotud on: millist probleemi ruumimuudatus lahendab ja kust on teada, et just see lahendus aitab, ning keda see aitab?

Tibukollastest kott-toolidest, disainlampidest ja klaasseintest seal, kus enne oli tellistest sein, on ju tore rääkida, kuid märksa raskem, ehkki vajalikum, on leida nende seosed õppimise tulemuslikkusega. Seega peaks ka õppimise ruumi käsitlemisel olema esimene küsimus „miks?”. Miks me ühte või teist ruumimuudatust teeme, mis probleemi püüame selle abil lahendada või millist uut võimalust luua?

Õppimise ruum

Kuna teadmiste „andmine” pole neuroloogiliselt võimalik – võimalik on luua keskkond, kus õppijal on hõlpsam teadmisi omandada –, siis võiks õpetamisest mõelda kui õppimiseks soodsa keskkonna loomisest. Selleks on vaja mõista keskkonda õppija perspektiivist.

Iga tegutseja, sh laps, tegutseb lähtuvalt sellest, kuidas ta keskkonda tajub. Seetõttu ei pruugi õpetaja ja laps liikuda samas keskkonnas – kool tähendab nende jaoks erinevat paika. Õpikeskkonna looja võiks esmalt katsuda mõista, mismoodi laps keskkonda tunnetab ja tõlgendab – kas see on tema jaoks turvaline, avastama ja vaeva nägema tõmbav paik või tuleb seal pigem aeg-ajalt häbi ja stressi kogeda ning lohutavas nutiseadme virtuaalruumis päev õhtuni veeretada.

Mis oleks, kui astuks sammu tagasi ja mõtleks õppimise ruumist teisiti: kus siis õppimine õieti toimub? Õppimise ruum on ju aju. Teadmised on olemuselt neuronite ühendused-võrgustikud ning õppimine on nende kujunemine-ümberkujunemine keskkonnaga vastasmõjus.

Õppiv psüühika

Kuidas luua õpikeskkonda, kus mainitud neuronite võrgustikud saaksid tekkida-tugevneda nii, et see protsess oleks optimaalne? Õpilased on erinevad. Kuidas igaühe õppimist toetavat ruumilist mitmekesisust luua?

Kui tahame, et õppimine toimuks, tuleb lähtuda õppija vajadustest, st tema psüühika toimimise seaduspärasustest, ning sellele vastavalt luua ruum.

Millist ruumi õppiv psüühika vajab? Elementaarne on, et eri ülesanded eeldavad erinevaid kognitiivseid protsesse ja tegevust – ruum, mis toetab küsimuste küsimist, arutelu ja koostööd, ei pruugi olla sama, mis võimaldab keskenduda, pusida, seoseid leida, probleeme läbi mõelda.

Teame, et edukaks toimetulekuks on väga oluline täidesaatev funktsioneerimine. Lisaks õppimisele võib seda edendada mõtestatud liikumine – sport-mängud-tantsud-hullamine –, mis paneb proovile tähelepanu, ümberlülituvuse, planeerimise ja töömälu ning aitab neid protsesse paremaks muuta. Loomulikult juhtub see ainult siis, kui lapsed koos tegutsedes end rõõmsalt ja turvaliselt tunnevad.

Aju väsib õppimisest. Milline ruum aitaks vahetundides lõõgastuda? Taas võib mõelda nii liikumistegevusele kui ka lõdvestumisele ja keskendumisele – viimast saavad pakkuda vaikuseoaasid õpikeskkonnas.

Ma ei ole kindel, et just nutiseade ajul puhata aitab – ehkki nutiseadmes saab teha nii mõndagi –, aga kui isiklik virtuaalruum ühildub vahetunni ajal õppija vajadustega kõige paremini, siis sinna ka minnakse. Kooli väljakutse on olla mõnusam kui nutiseade, et aidata õppimiseks taastuda.

Lõõgastavalt mõjuvad head emotsioonid – õppija silmis mõnusad ruumid, kus sõpradega lobiseda ja naerda. Väsimus, magamatus ja halb füüsiline vorm viskavad kaika õpivõime kodarasse. Kas koolikorraldus aitab neid probleeme leevendada?

Nii õpiedukuse kui ka motivatsiooniga on seotud negatiivsed tunded: ebaturvalisus, mure, ärevus, üksildus ja hirm. Keskkond, mis pole sotsiaalselt mõnus – kus õppija ei tunne end pereliikmena, võib langeda sarkasmi- või pilkenoolte alla, kus teda kiusatakse kas õpetajate või kaasõpilaste poolt või kus ta tunneb end üksi –, ei ole õppimiseks optimaalne. Siit koorub üks (õpi)motivatsiooni alustalasid – seotusetunne. Kas koolikeskkond pakub seotust ja häid emotsioone ning elimineerib halbu?

Heade emotsioonide vajalikkuse all ei pea ma silmas, et õppija ei peaks sugugi pingutama. Nii jõuamegi motivatsiooni toetava teise vajaduse juurde. Õppija mõtestatud tegevuse teine eeldus on, et ta tunneks end kompetentsena, kogeks hakkamasaamist ülesannete ja väljakutsetega, aga mõistaks ka keskkonna reegleid ja korda. Kolmas motivatsiooni toetav tegur keskkonnas on sisukad ja tähendusrikkad valikuvariandid, et võimalus oma huviga kokku põrgata või oma huvi millegi harjutamise kaudu üles leida oleks võimalikult suur.

Motivatsioon

Koolid, lapsevanemad, teadlased ning arhitektid arutlesid õppimist toetava kooliruumi loomise üle novembris Huvitava Kooli konverentsil „Õppimise ruum”. Kahe päeva jooksul läheneti teemale väga erinevate nurkade alt.

Konverentsil räägitu põhjal näib, et enim pööratakse ruumi puhul tähelepanu motivatsiooni toetamisele, pakkudes selleks valikuvariante. Enamasti tähendab valikuvõimaluse pakkumine ruumipaigutuse muutusi ja nutivahendite kasutamist. Võiks arvata, et teistmoodi istumine toob kaasa ka uut moodi mõtlemise, kuid teadaolevalt jaotatakse valikute pakkumise strateegiad korralduslikeks (nt istekohtade paigutus), protseduurilisteks (nt materjali valimine) ning kognitiivseteks.

Viimasteks on näiteks võimalused arutleda probleemilahendamise strateegiate üle, neid põhjendada, leida lahendusi, arutleda ideede üle, sõnastada oma mõtteid, küsida küsimusi, lahendada probleeme iseseisvalt, saada selgust oma vigades, et neid parandada, saada lahendamiseks piisavalt aega jms.

Praegusel ajal pakutakse õppimiseks küll ruumilisi-protseduurilisi valikuvariante, kuid motivatsiooni tõstmiseks on nendest veelgi olulisemad mõtlemist ennast puudutavad valikud, ja toredal kombel on neid märksa odavam teostada kui ruumi ringi projekteerida.

Liikuv kool

Lisaks õpimotivatsiooni toetamisele valikute pakkumise kaudu mõeldi ruumiga seoses palju õppeainete lõimimisele ning aineõpetuse ja eluliste väljakutsete sidumisele. Kõikvõimalik klassiruumist väljaminek eesmärgiga märgata „tavaelu” probleeme ning nende aineõppest tuletatavaid lahendusi, võib väga hästi luua eelduse süvitsi õppimiseks. Muidugi juhul, kui arvestatakse õppija arengu- ja eelteadmiste taset.

Täidesaatvad funktsioonid saavad edeneda ka siis, kui inimene liigub, ning selles võtmes saab tunnustada paljusid koole, kus on tekitatud mõtestatult liikumise, enese proovilepanemise, mugavustsoonist välja minemise kohti – kus saab seejuures midagi õppida.

Sise- ja väliruumides olevad tervise- ja õpperajad, tervisepargid, väliõpikeskused, mängutsoonid, liumäed, mitmekesisele tegevusele suunavad digivahendid, aga ka nutivabad alad suunavad ideaalis õpilasi mängulises, liikumist sisaldavas ja sotsiaalses vormis kognitiivseid ülesandeid lahendama. Loodetavasti ei muutu sedalaadi keskkonnad formaalseks „õueminekuks” ning neid aitab kasutada õppimist mõistev täiskasvanu, jälgides, et õuesõpe ei muutuks pelgaks vahendiks vahendi pärast õppijale palju juurde andmata.

Usutavasti aitab õppimisele kaasa ka see, kui vahepeal veidi puhata – tähelepanu kipub päeva jooksul kõigil hajuma, seega on rõõm näha, et „juhtme hetkeks seinast väljatõmbamisele” on mõeldud mitmes koolis. Lugemistoad, tukkumise, puhkamise ja vedelemise alad võiksid aidata taastada õppijate tähelepanu teravust õppimise jaoks.

Ääretult sümpaatne on mõne kooli tähelepanelikkus tunnete reguleerimises – nad on taibanud luua keskkondi, mis aitaks halbade tunnetega toime tulla – teades, et stressis aju ei õpi (ega õpeta) optimaalselt. Stressi leevendavat keraamikaringi või õpetajate toa loomapesasid jälgivaid live-ekraane võib pidada just halbade emotsioonidega võitlevateks vahenditeks.

Trajektoor tulevikku

Ruum saab õpetada lapsi ka ressursse õiglaselt jagama, oma järjekorda ootama (raamatu, töövahendi, mängujärjekorra puhul), st toetada enesekontrolli, mida on elus igal sammul tarvis.

Väga selge ei ole, kuidas on koolides reguleeritud vaikus, nt lõõgastumiseks mõeldud kohtades või keskendumist eeldavas tegevuses. Mõni hästi mõeldud ruum võib ebaõnnestuda, kui vaikus olulise tegurina on jäänud tähelepanuta.

Vähem räägitakse ruumi kontekstis sellistest õppimisega seotud teguritest nagu püsivuse ja meisterlikkuse toetamine. Silma on jäänud koole, kus räägitakse huvi ehitamisest ja hoidmisest ning arengut toetava tagasiside andmisest. Edasi mõtlemise koht on, kuidas koolikeskkond saab veel paremini oma inimestele märku anda, et „me teame, et meie kõigi kõik võimed on arendatavad ning areng eeldab püsivust ja eri lahendusteede katsetamist”. Äkki on arengule suunatuse piduriks siin-seal kooliseintel silma torkavad paremusjärjestused, mis vaikimisi ütlevad, et oluline on ranking, mitte tingimata igaühe paremaks saamine?


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!