MATEMAATIKA

Millist kooli me tegelikult soovime?

27. jaan. 2017 Tarvo Siilaberg Eesti kristlike erakoolide liidu juhatuse liige - Kommenteeri artiklit

Tarvo Siilaberg

Haridus- ja teadusministeerium avaldas äsja 2016. aasta kokkuvõttes analüüsi „Võrdne ligipääs kvaliteetsele haridusele ja tõhus hariduskorraldus. Koolivõrk ja erakoolide rahastamine”. Analüüs lähtub eeldusest, et Eesti koolivõrk on jäänud siinse hariduse vajadustele suureks, demograafiliste muutuste tõttu ei ole senist koolivõrku majanduslikult võimalik ülal pidada ning see ei taga võrdset ligipääsu kvaliteetsele haridusele.

See analüüs lähtub peamiselt OECD 2016. aasta kevadel avalikustatud ülevaatest haridussüsteemi ressurssidest. Viidatakse Eesti haridussüsteemi probleemkohtadele: vastutuse jagunemise ebaselgus, kohalike omavalitsuste puudulik koostöö ja võimekus ning koolivõrgu korrastamise ajendite vähesus. Uuringu autorid toetavad OECD seisukohta, et koolivõrgu kiiremaks ja süsteemsemaks korrastamiseks on vajalik riigi senisest jõulisem sekkumine, sest omavalitsuste võimekus koolivõrku juhtida on madal. Nenditakse, et vastutus koolivõrku korrastada lasub omavalitsustel, võimekus seda teha aga pigem keskvalitsusel.

Šabloonkoolide oht

Koolivõrgu peamiseks probleemiks on uuringu autorite (Serbak ja Valk) hinnangul väikesed klassid ja koolid, kus on tekkinud tõsised raskused õpilastele nüüdisaegse õpikeskkonna ja kvaliteetse õppe pakkumisega. Survestamaks väikseid koole ja klasse pidavaid koolipidajaid, pakuvad Serbak ja Valk võimaluse vähendada nende haridustoetust ja/või kehtestada õpilaste miinimum­arv, alates millest „kool koolivõrku arvatakse”, näiteks 1.–9. klassis keskmiselt 20 õpilast ja 10.–12. klassis keskmiselt 25 õpilast.

Klassi keskmise suuruse piisavalt kõrge lävi koolide koolivõrku arvamise alusena pidurdaks autorite arvates ka uute, samuti väikeste erakoolide teket. Lisaks oleks riigi ehk haridus- ja teadusministeeriumi sellekohane otsus argumendiks, mis lõpetaks kohalike poliitikute ja kogukonna esindajate „pigem emotsionaalsed kui ratsionaalsed” arutelud koolivõrgu üle.

Seega lahendaks analüüsi autorite hinnangul demograafiliste protsesside tuules triiviva koolivõrgu probleemid riikliku võimuvertikaali ülevalt alla otsus, mis defineeriks üheselt n-ö šabloonkooli. Mida siis enam vaielda ja arvata, kui riik on juba otsustanud, kui suur kool või klass on kõigile ja kõikjal kasvamiseks ning õppimiseks paras!

Kuid, kas on arvestatud, kui kiiresti hakkaksid sellised šabloonkoolid suuremate linnade suunas taanduma?

Eesti paratamatus on olnud ja on ka tulevikus hajaasustus. Vähemalt sõnades väärtustatakse ka riigi tasandil maapiirkondade jätkusuutlikkust ning noorte maale naasmist. Selles kontekstis on vaja mõtestada ka kodulähedast põhikooli.

Valdades, mis asuvad suurtest keskustest eemal (hajaasustuse aladel), peab klassi ja kooli normatiivset suurust käsitlema oluliselt teistmoodi kui linnades ja linnalähedastes piirkondades (tiheasustuse aladel). Kui seetõttu kulub maakooli pidamiseks enam maksumaksja raha, siis säärane eelisrahastus ongi maapiirkondade arengu toetamise üks meede.

Eesti kool pole ministeeriumi ega OECD jaoks, see on meie laste jaoks, kõikjal Eestis. Kas soovime õpilasekeskset ja kodulähedast kooli või odavat ja kuluefektiivset? Meid, eestlasi, on nii vähe, et haridusküsimusi, mis puudutavad otseselt meie tulevikku rahvuse ja riigina, ei saa tõmmata joonlauale, mille skaalaks on pelgalt rahanumbrid.

Kool olgu vabakondlik

Kuidas on võimalik järeldada, et klassis, kus õpib näiteks 10−15 õpilast, pole tagatud kvaliteetset õpet? Koolijuhina kinnitan vastupidist. Väikses klassis on enam võimalusi õpilaste erinevate vajaduste märkamiseks ning neile adekvaatselt regeerimiseks.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus seab eesmärgiks kaasava hariduse, mille kohaselt õpib haridusliku erivajadusega õpilane üldjuhul kooli tavaklassis. Ka seda eesmärki on võimalik sisulisemalt täita väiksemates klassides.

Käsitledes erakoole, rõhutavad Serbak ja Valk, et erakoolide „helde rahastamine” avalikest vahenditest töötab vastu koolivõrgu korrastamise eesmärkidele – koole tekib juurde! – ja soodustab ebavõrdsust, koondades nii sotsiaalse kui ka rahalise kapitali; uutes erakoolides on valdavalt väikesed klassid, mis muudab hariduse kulukamaks.

Kuid vabakondliku kooli rajamiseks vajalik kogukondlik ettevõtlikkus tähendabki sotsiaalse ja majandusliku kapitali koondamist, sealhulgas lugematul hulgal vabatahtlikku tööd. Mil moel soodustab kodanike sotsiaalne ettevõtlikkus ebavõrdsust?

Tõsi on ka see, et uutes erakoolides on väiksed klassid. Vabakondliku kooli algus erinebki ses osas riigigümnaasiumi omast, mis „luuakse” seniste koolide reorganiseerimisel. Vabakondlik kool kasvab orgaaniliselt, alates esimesest õpilasest, ja saab suuremaks üksnes lapsevanemate usalduse tõttu.

Kogu analüüsi kõige drastilisem väide ongi, et praegune olukord on praktikas võrdeline jõukamate majapidamiste subsideerimisega, makstes teenuste eest, mille eest nad muidu peaksid rohkem maksma, ning andes neile võimaluse koolivaliku egiidi all soodsatel tingimustel avalikust haridusest loobuda.

Põhiseadusest (§ 37) lähtuvalt on laste hariduse valikul otsustav sõna vanematel. Nimetatud valik väljendub vabakondlike koolide loomises ja nende kasuks otsustamises. Oma eripäradest hoolimata on kõik erakoolid pidanud koolitusloa saamiseks täitma riigi kehtestatud üldised nõuded õppekava, kooliruumide ja personali kvalifikatisooni osas ning on vastutavad riikliku (perioodilise) haridusjärelevalve ees, mida teostavad maavalitsused ja HTM.

Hoiatavalt kõnekas on ka HTM-i tellitud Praxise uuring „Põhikoolivõrgu prognoos aastaks 2020” (2014), mis ei arvesta sisuliselt lapsevanema põhiseadusliku otsustusõigusega lapse haridustee valikul, mis väljenduks erakooli või koduks oleva kohaliku omavalitsuse piiridest väljaspool asuva kooli valimises.

Tänapäeva Eesti erakoolid on vabakondlikud koolid, kogukonna- ja maailmavaatekesksed haridusasutused, mille pidajaks on lapsevanemate ja õpetajate osalusel loodud MTÜ või SA. Neis koolides õpivad tavaliste Eesti kodanike lapsed, kelle pere on selleks – näitlikult väljendudes – ohverdanud autoliisingu või iga-aastase päikesereisi. Kas need lapsevanemad lakkavad ainuüksi oma koolivaliku tõttu olemast kodanikud ja maksumaksjad ning muutuvad nendeks „teisteks”, kelle lapsed õpivad erakoolis, mille kasvamine on probleem?

Kuidas me teame, kui palju maksab õppimine munitsipaal- või riigikoolis, et väita, et erakoolide rahastamine on võrreldes nendega „helde” või „eelisseisus”? 2016. aasta suvel avaldas poliitikauuringute keskus Praxis Ekspress Meedia tellimusel uurimuse „Üldharidustoetuste ja -kulude analüüs”, mille esimene põhijäreldus on, et hariduskulude andmed ei ole koolitüüpide lõikes võrreldavad, st koolide rahastamises puudub selgus ja läbipaistvus. Arvestades maksumaksja huvi hariduse kui ühe olulisema avaliku teenuse pakkumise ja sellega seotud kulude vastu, soovitab Praxise uuringu kokkuvõte tulevikus täiendada riigi infosüsteeme ka tsentraliseeritud hariduskulude infoga koolide lõikes, nt koolide eelarved ja nende täitmine. Avalikuks peab saama koolide eelarve ehk see raha, mis tegelikult kooli jõuab – nii maja remondiks, õppematerjalide ostmiseks kui ka inimeste palkadeks.

Kes otsustab, see vastutab

Olgugi et analüüsi autorid tunnistavad, et „omavalitsuste võimekus koolivõrku juhtida on madal”, väidavad nad, et kohalike omavalitsuste suhtes pole olnud õiglane, et neil ei ole olnud täielikku otsustusõigust oma territooriumil aset leidvate koolivõrgu muutuste üle. Selle parandamiseks soovitatakse pakkuda koolitusprogramme, mille eesmärk on parandada omavalitsuste personali oskusi hinnata hariduse kvaliteeti.

On igati mõistlik eeldada, et poliitikud, ametnikud ja kohalikud kogukonnad teevad koostööd. Iga haridusuuenduslik kodanikualgatus, mis panustab kohaliku elukeskkonna paremaks muutmisse, väljendab otseselt kogukonnaliikmete tahet ehk hääletamist tegude kaudu. Üldjuhul peavad vabakondlikke koole need, kes seda tahavad ja oskavad, mitte need, kes seda seadusest lähtuvalt peavad. Seetõttu on vabakondliku kooli pidamise vastutus ka selgemini tajutav.

Eraõiguslike juriidiliste isikute liikmed vastutavad oma otsuste eest mitte üksnes moraalselt, vaid kohustuse mittetäitmisel ka materiaalselt – kes otsustab, see vastutab. Just selle peremehetunde tõttu on vabakondlikul koolil eeldused olla munitsipaalkoolist efektiivsem ka ressursikasutust silmas pidades. Peremehetunde puudumise peamine tunnus on lohakus ja minnalaskmine, seda võib esineda nii era-, munitsipaal- kui riigikoolis.

Analüüsi autorite järeldustes ja ettepanekutes kordub riikliku kõva käe ihalus koolivõrgu korrastamiseks. Siinjuures ei nähta puude taga metsa. Vabakondlike koolide kasvamise näol käib Eestis tegelik kooliuuendus, mida projektiraha kulutamise vajaduse asemel juhib haridussüsteemist ja kodanikuühiskonnast lähtuv sisuline püüdlus usaldusväärsema, väärtuspõhisema ja lapsekesksema kooli poole.

Tänapäeva ühiskonnas pole teadmised ja oskused koondunud võimuasutustesse, üha enam on tegemist nn võrgustikuühiskonnaga. Uue meedia kaasabil on loodud eeldused tavaliste kodanike igakülgseks koostööks, ühiselt teadlikumaks saamiseks ja oma hääle kogukonnana kuuldavaks tegemiseks haridust puudutavates küsimustes.

Valdkondlik võimekus koondub üha enam (praktikute) kogukondadesse. Seda mõistmata on paratamatu, et aegunud hierarhilised ja bürokraatlikud „lahendused” viivad võõrandumise ja konfliktideni.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!