Teadusharidus
TEADUS

Mis takistab andekatel noortel kiiresti tippu jõuda?

20. jaan. 2017 Priit Pärnapuu TÜ ajakirjandustudeng - 1 Kommentaar

Cambridge’i ülikooli doktorandi Kadi-Liis Saare sõnul vastab tõele see ettekujutus, et tippülikooli lähevad vaid parimad ja sealne õppimine nõuab tohutut tööd: töö ei käi mitte ainult hommikust õhtuni, vaid ka öösel kell neli ja seda ilma nädalavahetusteta ja pühadeta. Foto: Andres Tennus / Tartu ülikool

 

Kõige rohkem tunnevad noored vajadust võimaluse järele oma võimeid ja kirge avastada. Seda võimalust tuleb pakkuda ülikoolis – ülikool on koht, kus kogeda maailma ja avastada enda huvid ja võimed.

Pealkirjas märgitud teemal toimus 5. jaanuaril TÜ teaduskooli noortefoorum. Foorumi avanud teaduskooli direktor Mihkel Kree lubas sadakonnale kohal viibinud noorele, et teaduskool kuulab ära ettepanekud Eesti haridussüsteemi muutmiseks, sõelub ja kaalub neid ning väärtuslikud neist viiakse ellu või esitatakse ettepanekutena asjakohastele institutsioonidele. Järgnevalt valik kõrvu jäänud ideedest.

Välismaale ülikooli

Noortefoorumi kõige säravama ettekande tegi Harvardi ülikooli kolmanda aasta arvutiteaduste üliõpilane ja 2012. aasta „Rakett 69” võitja Timothy Henry Charles Tamm. Ta kiitis välisülikoolis õppimist, lõpetades oma esinemise loosungiga: „Igas maailma ülikoolis peaks olema vähemalt kaks eestlast!”

Timothy Tamme sõnul on gümnaasiumi lõpetamine aeg, mil noorel tuleb langetada oma elus esimene suur iseseisev otsus. Seda otsust on välisülikoolis parem teha kui Eestis: kui Eestis saadakse sisse erialale, siis välismaal astutakse ülikooli. Ülikool on koht, kus kogeda maailma ja avastada enda tõelised huvid ja võimed.

Harvardis olevat üliõpilasel esimese pooleteise aasta jooksul piiramatud võimalused proovida ja otsida endale sobivat väljundit. Kui oled omal nahal järele proovinud, saad langetada teadliku ja eelarvamustest sõltumatu valiku.

Timothy avastas otsingute käigus oma kire arvutiteaduste vastu. Eesti ülikoolidele iseloomulikku suurt katkestajate hulka seostab ta asjaoluga, et noored ei tea ülikooli astudes, mis neid tõeliselt huvitab, ning ülikoolid ei võimalda oma õppekavade rangete raamidega seda ka teada saada.

Ta möönis, et Harvardis õppida on tõesti kallis – kuni veerand miljonit dollarit bakalaureuseõpingute eest! –, kuid samas on palju ka võimalusi saada toetust ja stipendiumi. Timothy väitis koguni, et isiklikku raha kulub tal Harvardis vähem, kui kuluks Tartu ülikoolis.

Kui raha üldse probleem on, siis vaid sisseastumiskulude maksmisel ja siin võiks Eesti riik Timothy meelest andekatele noortele appi tulla. Ei ole põhjust karta, et noored välismaal oma rahvusliku tausta unustaksid. Seda on välisülikoolis raske kaotada, sest sõpradeks on eelkõige teised välisüliõpilased – keegi ei ole läbi ja lõhki ühe kultuuri mõju all. Timothy sõnul on temaga läinud pigem vastupidi: välismaal tuleb tal eestlaseks olemine iga päev meelde, kodus meenus see üksnes rahvuslike suurürituste ajal.

Tagasi Eestisse

Cambridge’i ülikooli biofüüsika doktorant Kadi-Liis Saar, kes Tallinna reaalkooli gümnasistina esindas Eestit korduvalt rahvusvahelistel olümpiaadidel, rääkis oma teadmiste ja oskuste rakendamisvõimalustest Eestis. Ta on käinud juba seitse aasta maailma tippülikoolis. Sellesse aega mahub koostööd mõne Eesti ülikooliga üsna napilt.

Ettekujutus, et tippülikooli lähevad vaid parimad ja seal õppimine nõuab tohutut tööd, vastab Kadi-Liisi sõnul tõele: töö ei käi mitte ainult hommikust õhtuni, vaid ka öösel kell neli, ja seda ilma nädalavahetusteta ja pühadeta. Tippülikooli voorusi loendades nimetas ta näiteks, et teaduspublikatsioone ei ole vaja lugeda, sest nende autorite käest saad kohapeal ise küsida; kui sinu katse on vähegi mõistlik, leidub selle jaoks alati raha. Sellises keskkonnas teadlaseks saamise loogiline jätk on mõne tippülikooli dotsendi ametikoht, mitte naasmine Eestisse, kus ei ole võrdväärseid võimalusi ega inimesi. Tagasitulek Eestisse tähendaks oma võimaluste ja andekuse piiramist.

Ratsionaalsete põhjuste puudumisest hoolimata tahab Kadi-Liis luua oma uurimisrühma Eestis. Tema sõnul saab Eestis kutsuda esile palju märkimisväärsema muutuse kui tippülikoolis: seal oleks andekas noor lihtsalt üks paljudest, Eestis aga üks vähestest. Andekas noor kaotab Eestisse tagasitulekust, kuid Eestil on temast väga palju võita.

Aeg maksab

Cambridge’i ülikoolis teoreetilist füüsikat õppiv ja rahvusvahelistel olümpiaadidel edukalt esinenud Tallinna reaalkooli endine õpilane Jaan Toots võrdles seda, kuidas ta nooremana mõtles olümpiaadidest ja tulevikust, sellega, kuidas ta tagantjärele tahab, et oleks noorena mõelnud. Noorena olnud tema lähtekoht just huvi olümpiaadidel võistlemise ja mitte konkreetsete ainete vastu. Alles pärast häid tulemusi olümpiaadidel tuli mõte Cambridge’ist ja füüsikast.

Tagantjärele tarkusena ütleb ta, et puudu jäi strateegilisest mõtlemisest. Keskpäraseid teadlasi on palju, parimaid väga vähe. Need vähesed suudavad igaüks anda rohkem kui suur hulk keskpäraseid kokku. Tema sõnul tuleks kiiresti aru saada, kui palju on kellelgi potentsiaali, ja panustada just nende arendamisse, kellelt on lootust kõige rohkem tagasi saada. Andekate tuvastamise kiirus on oluline, sest meil on kogu elu jaoks üksnes umbkaudu 80 000 töötundi. Kui oma andekuse taipamine viibib, jääb neid tunde paratamatult vähemaks.

Jaan Tootsi sõnul tasub mõelda, mida oma potentsiaaliga peale hakata. Kelleks saada, et omada võimalikult suurt sotsiaalset mõju? Ta soovitab selles küsimuses pöörduda veebilehele 80000hours.org. Superman oleks pidanud pigem energiat tootma, kui kuritegevusega võitlema. Kui keegi soovib võimalikult paljude elu päästa, ei pruugi tal olla kõige mõistlikum hakata arstiks. Mõttekam on töötada IT-firmas ja annetada 10% oma sissetulekutest heategevuseks.

Moraalset tuge

Tartu ülikooli rektori Volli Kalmu sõnul on noorte edukaks toimetuleks vaja äratada neis eelkõige huvi õppimise vastu, õpetada neile loodusteaduslikke alusteadmisi ja üldiseid oskusi, kuidas eri valdkondade teadmisi omavahel kombineerida.

Rektori kinnitusel on Tartu ülikool oma arengus liikunud eri valdkondade kombineerimise ja üldiste akadeemiliste pädevuste väärtustamise suunas. Näiteks on käesolevast õppeaastast senisest kolmest õppekavast saanud üks füüsika, keemia ja materjaliteaduse õppekava ning tulevast aastast saab iga tudengikandidaat, kes saab akadeemilises testis vähemalt 65 punkti, astuda ükskõik millisele Tartu ülikooli õppekavale.

Tartu ülikooli füüsika, keemia ja materjaliteaduse õppekava esimese aasta üliõpilane Kadri-Ann Valdur esindas Tallinna reaalkooli gümnasistina Eestit rahvusvahelisel geograafiaolümpiaadil. Ühelt erialalt teisele üleminek on tema sõnul igati võimalik – olümpiaad ei seo kedagi ühe eriala külge. Olümpiaade ei võtnud Kadri-Ann kui võistlemise kohta, vaid kui võimalust saada teada, kas ja kuidas üks valdkond talle sobib ja meeldib, ning koguda oskusi elus toimetulekuks.

Teise teemana jäi Kadri-Anni ettekandest kõlama õpetajate roll andekate noorte avastamisel ja abistamisel. Ehkki õpetajaamet ei ole popp ega hästi makstud, saavad isegi tagasihoidlikud õpetajad suurema vaevata noore inimese eluteed mõjutada. Tema enda jõudmine rahvusvahelisele geograafiaolümpiaadile saanud alguse õpetaja möödaminnes tehtud märkusest „Kadri-Ann, sul oli veerand viis, mine olümpiaadile!”. Selliseks tühiseks lauseks on igal õpetajal aega ja oskusi. Andekal noorel on vaja pigem moraalset tuge kui imeasju tegevat õpetajat.

Lõpetage aja raiskamine!

Kõige radikaalsemate ideedega esinesid noortefoorumil mitmetel rahvusvahelistel olümpiaadidel silma paistnud Tallinna reaalkooli gümnasistid Kaarel Hänni ja Carel Kuusk. Haridusametnikel on nende revolutsioonilistele ideedele ilmselt mustmiljon vastuväidet – liiga kallis, pole õpetajaid, eeldused on vigased … −, kuid vaieldamatult olid gümnasistide ettepanekud läbimõeldud, selgelt sõnastatud ja hingestatult kaitstud.

Tänane kool on noormeeste sõnul eksamiteks valmistumine, mis tähendab lõputut kordamist. Andekatele on samade asjade üha uuesti tegemine aga aja raiskamine. Andekatele tuleb pakkuda võimalust kohustuslik õppetöö kiirelt ära teha, et nad saaksid millegi arendavamaga tegelda. Kaarel rääkis, et tema praegune ja varasem kool olnud vastutulelik ja lubanud tal teha kaheksanda ja üheksanda klassi ühe aastaga ning kümnenda klassi kõigest mõne kuuga. Sarnast võimalust tuleb pakkuda laiemalt.

Noormeeste teine idee puudutas eliitkoole. Eestis suhtutakse neisse pigem taunivalt. Gümnasistide sõnul soovivad andekad olla teiste andekate seas ja eliitkoolid on selleks just sobivad kohad. Seega tuleb eliitkoole igati soosida.

Kolmandana tuleks noormeeste arvates vanuse järgi moodustunud klassid asendada tasemepõhiste rühmadega, kus üks andekas 15-aastane saaks õppida koos endast vanemate, kuid aeglasemalt arenenud õpilastastega. Ning kui kõik kursused läbitud, peaks saama liikuda järgmisse haridusastmesse ehk ülikooli. Praeguses koolis kulutatakse aega mahajäänute järeleaitamisele. Neljandana väitsid noormehed, et kui vene koolid läksid üle eestikeelsele õppele, siis vene koolide olümpiaaditulemused langesid. Siit järeldub nende meelest, et õppekavade ühtlustamine ei olnud hea.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Mis takistab andekatel noortel kiiresti tippu jõuda?”

  1. inseneR ütleb:

    Inimene on see, mida ta suudab perega kestes ehk piisavat hulka 3 järglasi kasvatades. Inimene pole see, mille saavutamiseks on ta olnud sunnitud kasutama laste mittemuretsemise dopingut ja seetõttu iibepuudesse hääbuma.
    Spordis me ei aktsepteeri dopingu kasutamist. Kas muudel aladel peaks aktsepteerima? Kas me oleme noore suhtes omakasupüüdmatud, kui me ootame talt sooritust iga hinna eest ja hinna sees on ka muretsemata lapsed?
    Ka siinsed talendid teaduse vallas ei viidanud selle, kuidas nad kavatsevad ühildada teadlaskarjääri ja kestva 3+ pereelu. Rahvusele oleks ikka saatuslik küll, kui akadeemilist karjääri tegevate noorte geenid ei kanduks järglastega koos järgmistesse põlvedesse ja rahvus muutuks iga põlvkonnaga ikka vähem intelligentsust tagavate geenidega isendite koosluseks.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!