Tartu Raatuse kooli inglise keele õpetajale Kadri Kosele meeldib ärgitada õpilastes fantaasiat. Hiljuti küsis ta seitsmendikelt, mida kirjutab nendest Vikipeedia aastal 2104.
Poisid kirjutasid endast kui kuulsatest jalgpalliässadest, muheleb Kadri Kosk. „Aga mõnelgi tüdrukul olid sihid juba selged; nad teadsid isegi, kuhu ülikooli lähevad. Üks neiu kirjutaski enda kohta, et oli kuulus arhitekt, kelle maju on igal pool, ja suri Itaalia villas. Ülesandes tuli nimelt kujutleda, et sured saja-aastasena.”
Kadri Kose leivanumber on ka kodulugemine. Ingliskeelseid raamatuid tuleb lugeda mitte ainult vanemates klassides, vaid ka nooremates. „Sunnin neid lugema,” ütleb Kosk. „Isegi kui ainult neli last pärast ütleb, et luges terve raamatu läbi, on väga äge. Algul on vastumeelsust. Kuid 20 lehekülge ei pea ju ühe õhtuga lugema, võib terve veerandi peale jaotada.”
Lugemise juurde saab põimida kohustuslikke ülesandeid. Näiteks tuleb kirjutada kiri autorile. Nii ei saa lapsed arugi, et õpivad.
„Olen kogu aeg püüdnud teha omamoodi, kasutada meetodeid, mis on end praktikas õigustanud,” märgib Kosk. „Nutiseadmeid ma väga ei kasuta. Algul proovisin, aga vaatasin, et lapsed kipuvad selle varjus muid asju ajama. Üritan pigem hästi palju rääkida.”
Vaikimine kuld
Õpilasi rääkima saada pole kerge. Mõnigi, kes vahetunnis jookseb karjudes ja pea laiali mööda koridori, on tunnis vait kui sukk. See-eest võib meeldida kirjutamine. Koguni nii palju, et üks kuuenda klassi poiss sattus suisa paanikasse, kui kuulis, et enam ei saa töövihikut täita. Nimelt täitis ta fanaatiliselt töövihikuid: kodus ja koolis ning isegi siis, kui ei pidanud.
„Mõnegi jaoks oli selline lünkade täitmine turvaline, n-ö mugavustsoon,” selgitab Kosk. „Kuid meie kool loobus hiljuti töövihikutest. Paljundame nüüd ise õpilastele vajalikku materjali.”
Kadri Kose hinnangul kipub õpilastes üha enam pealiskaudsust olema, ei viitsita süveneda. Võid ju öelda, et oskad keelt, kuid kui palju sa tegelikult oskad? Selleks ei pea olema geniaalne, et saada aru, mis filmis toimub.
Muret teeb seegi, et inglise keelt on kõikjal hakatud rääkima lohakamalt. Lapsed kuulevadki filmidest ja internetist ebakorrektset keelt, räägivad tunnis samamoodi ning imestavad, miks nemad ei või.
Kadri Kosel on suurepärane võimalus näha oma õpilasi teise aine tunnis – paar aastat tagasi hakkas ta andma ka kunstiõpetust. „See on nagu voolamine ühest asjast teise, ma ei suuda endale „ei” öelda. Kui tahan teha järgmist asja, siis teengi,” räägib Kosk.
Paljud lapsed teevad kõike hästi, aga juhtub ka nii, et üks aine istub, teine mitte ja mõni võtab inglise keele tunni konflikti kunstitundi kaasa.
Eelmisel aastal saabusid Raatuse kooli süüria lapsed. Kose sõnul oli see põnev kogemus. Lapsed suhtlesid vaid araabia keeles ja neile tuli inglise keelt õpetada. Ja kunstitunnis tuli suhelda ainult eesti keeles.
Tõi Gena lavale
Kadri Kosk on tähele pannud, et laste käelised oskused lähevad järjest kehvemaks. Tihtipeale ei viitsita ka mõelda.
„Teades, et lastele väga meeldib koomikseid teha, soovitasin neil täna osaleda kunstimuuseumi võistlusel teemal kunst koomiksis. Kahjuks arvati selle peale, et mis nüüd mina, ma ei ole ju kunstnik,” kirjeldab Kosk. „Kui asi võtab aega üle kahe minuti, siis enam ei viitsita. Kunstiõpetuses ei pea meie koolis õnneks hindeid panema. Kui asja läbi teed, saad „arvestatud” kätte.”
Viiendat aastat juhendab Kadri Kosk kooli näiteringi. Igal aastal käiakse teatrifestivalil. Sel õppeaastal vanemate klasside truppi pole, üheksandikud lõpetasid ja uus seltskond pole veel välja kujunenud. See-eest on algklassid tahtmist täis ja repertuaari võeti krokodill Gena lood. Lapsed polnud kunagisest menuraamatust midagi kuulnud, aga vahvad juhtumised hakkasid kohe meeldima.
Lavastuse dekoratsioonid joonistab õpetaja ise, samuti kostüümid. Taaskasutuse fännina ei kuluta ta palju raha.
„Kadri on meil õpilastega seinad ära sodinud, Supilinnaski joonistas kuuriseintele,” naljatab direktor Toomas Kink ja osutab hiidsuurele kassile, mis koridoriseina ehib. Direktoril on selle „sodimise” üle ainult hea meel. Ta kiidab Kose multiinstrumentalisti oskusi ning õpetaja enda ja õpilaste kunstinäitusi.
Kadri Kose esimene unistus pärast keskkooli oligi minna kunsti õppima, aga kunstiakadeemiasse ei saanud ta sisse. Valis siis hoopis inglise keele Tartu ülikoolis. Sai juba esimesel kursusel emaks ja õppimine venis pikemaks. Kuid õppida meeldis nii väga, et Kosk käis ka akadeemilise puhkuse ajal koolis ja võttis juurde veel aineid. „Semiootika oli tohutult äge ja õppisin ka kunstiaineid,” räägib Kosk. Magistrantuuri ajal sündis teine laps, kellele anti lasteaiakoht kodust kaugemale, teise linna otsa. Juhtumisi otsis kõrvalmajas asuv Raatuse kool samal ajal inglise keele õpetajat ja Kadri Kosk osutuski väljavalituks. „Seega pole mul olnud unistust õpetajaks saada, kuid läks niimoodi ja enam sellest tööst lahti ei saa,” on Kosk rõõmus. Ta läbis töötamise kõrvalt kaheaastase õpetajakoolituse ja mullu läks kunstiakadeemiasse kunstiõpetaja lisaeriala omandama. Juba neljas kord kõrgkoolis. Mis innustaks õpilasi veel paremini õppima!
Kergeks ei lähegi
„Esimene aasta oli raske,” meenutab Kosk. „Praegu on ka. Mitte halvas mõttes. Kas üldse ongi võimalik koolis nii mugavaks minna, et on kerge? Eriti praegusel ajal. Aga kõik on tehtav. Lapsed on kogu aeg ühesugused, aga ka erinevad. Nad on nüüd harjunud täiskasvanutega vabamalt suhtlema. Meie ei sinatanud õpetajaid, praegu seda juhtub. Ei saa muidugi öelda, et viisakus oleks kadunud. Mõnikord lihtsalt väljendatakse end kõvema häälega.”
Jälgides koolist ruttu lahkunud noori õpetajaid, on Kosk mõistnud, et kui algaja klassi ette visatakse, haistavad lapsed tema hirmu õhust. Nad tunnetavad, et sa pole enesekindel ja pelgad. Teeselda ei õnnestu. Aga hea on see, et enesekindlust tuleb kogu aeg juurde. Tekib harjumus ja vilumus.
„Pead endale aru andma, et õpetajal on lubatud eksida,” ütleb Kosk. Kui ei tea mingit asja, siis järgmiseks tunniks otsid. Ausus on kõige parem.
„Koolis on vähe hetki, kus näed valmisprodukti, aga ma naudin seda, kui lastele midagi väga meeldib,” ütleb Kadri Kosk. „Mõnikord tuleb lastel suur rõõm alles mõne aja pärast, kui nad on millegi keerulisega valmis saanud. Õpetaja peab olema piisavalt julge ja järjekindel, et nad pingutaks. Aga see rõõm on veel suurem!”
Kosk on veendunud, et töötab ka aastate pärast koolis. Aga mõnikord tahab ta vahelduseks teha midagi sellist, nagu oli suvel koduõues kuuriseintele maalimine. Vahel tahad ju näha tulemust kohe, nii nagu müüri ladudes.
KADRI KOSE CV
Sündinud 16. aprillil 1980 Tallinnas
Hariduskäik
- 2016– … Eesti kunstiakadeemia, kunstiõpetaja lisaeriala
- 2009–2011 Tartu ülikool, õpetajakoolitus
- 2005–2007 Tartu ülikool, inglise filoloogia magistrantuur
- 1999–2005 Tartu ülikool, inglise filoloogia bakalaureuseõpe
- 1996–1999 Lasnamäe üldgümnaasium
Töö
- Alates 2009. a Tartu Raatuse kooli õpetaja
KOMMENTAAR
Toomas Kink, Tartu Raatuse kooli direktor:
Aatomikul oli laul: ise olen väike, kuid mu jõud on suur. Kadri on samasugune. Nagu Duracelli jänes. Teeb hästi palju ja ka jõuab palju. Universaal. Inimene, kes ei ütle kunagi „ei”, vaid teeb ära.
Mõni ongi kooli jaoks loodud, mõni pole. Kadri on.
Koolis pead olema multiinstrumentalist, siis saadki hästi hakkama. Kui on rööbasmõtlemine ja keskendud vaid oma ainele, siis ei jää ellu.
Vaja on teha kõike!
Lisa kommentaar