Soome 2

Õppejõud abiõpetaja rollis

20. jaan. 2017 Marika Padrik TÜ haridusteaduste instituudi eripedagoogika osakonna juhataja ja lektor - Kommenteeri artiklit

Igale õpetajale oleks kasulik praktiseerida mingi aja jooksul HEV-lastega ning kõigil eripedagoogidel oleks vahepeal vaja töötada ka tavaklassis, arvavad Merle Taimalu (vasakul) ja Marika Padrik. Foto: erakogu

 

Tartu ülikooli haridusteaduste instituudi pedagoogika­­­osakonna juhataja dotsent Merle Taimalu pidas terve sügissemestri erivajadustega laste klassis abiõpetaja ametit ning teeb seda praeguseni. Millised on tema mõtted ja kogemused, küsis Marika Padrik.

 

Marika Padrik: 2010. aastal seadustati PGS-iga kaasava hariduse põhimõte. Viimasel ajal ei möödu pea päevagi, ilma et meedias kerkiks erivajadustega laste hariduse teema. Kas sellest saab teha järelduse, et seadus on rakendunud? Värske PISA testi kõrged tulemused näitasid muuhulgas Eesti põhikooliõpilaste küllaltki ühtlast taset. Küsimusele, milline osakaal selles on geenidel, kodul ja koolil, ei ole ühest vastust. Õpetaja on õpikeskkonna loomisel koolis võtmeisik. Koolikeskkond aga mängib tasakaalustavat rolli just erivajadustega õpilaste puhul. Meie sinuga töötame iga päev selle nimel, et tulevased õpetajad oleksid professionaalsed ja tuleksid toime neis oludes, mis praegu koolis on. Kas ja mis on õpetajakoolituse õppejõu töös muutunud, arvestades jõuliselt rakendunud kaasava hariduse kontseptsiooni Eesti hariduses?

Merle Taimalu: Palju on muutunud. HEV-temaatika sisaldub juba neljandat aastat Tartu ülikooli õpetaja kutseõpingute alusmoodulis. Varem käsitleti seda üksikute ainete ja õppekavade raames muust pedagoogikast eraldi. Nii nagu õpetajad koolis, tunnevad ka õppejõud end selles vallas ebakindlalt. Võid omandada teoreetilisi teadmisi kursuste käigus, lugeda raamatuid, aga see teadmine on teoreetiline.

Marika Padrik: Olin üllatunud, kuuldes, et oled sügisest kord nädalas käinud ühe erivajadustega laste kooli teises klassis ja üritanud sisse elada abiõpetaja rolli. Mis pani sind seda tegema?

Merle Taimalu: Minu soov oli minna kooli, reaalsesse ellu. Tundsin, et mul on raske õpetada tulevasi klassiõpetajaid, kui endal ei ole tunnetust, mis koolis toimub. Olen töötanud ühe aasta abiõpetajana ka tavakoolis. Sattusin kõnelema eripedagoogika õppejõu Kaja Pastarusega, kes paralleelselt õppejõutööga õpetab erivajadustega laste klassis. Minu soovist kuuldes pakkus ta välja, et võiksin minna tema juurde abiõpetajaks. Praegu olen selle otsuse üle väga õnnelik.

Marika Padrik: Töötad klassis, kus õpivad kerge intellektipuudega õpilased põhikooli lihtsustatud riikliku õppekava alusel. Räägi oma muljetest ja sellest, mis sind kõige rohkem üllatas?

Merle Taimalu: Lastega kohtudes sain aru, et üritan neid alateadlikult mingi HEV-tüübi alla paigutada. Tegelikkuses kohtab puhtaid tüüpe harva. Enamasti on lapsel mitu probleemi ja diagnoos ei ütle tema kohta kuigi palju. Alguses kartsin, kuidas lapsed võõrast inimest tajuvad-taluvad, ning vaatlesin ja õppisin neid tundma kõrvalt. Jälgisin, mida õpetaja teeb, kuid tasapisi hakkasin ise rohkem tegutsema. Üllatas, et lapsed on kõik nii erinevad. Sageli räägitakse mingist tüüpilisest HEV-lapsest, keda pole olemas. Kõik kaheksa õpilast õpivad LÕK-i alusel (lihtsustatud õppetasemel), kuid nende hulgas on selliseid, kellele kohati valmistab ka selles klassis teadmiste ja oskuste omandamine raskusi. Alguses jälgisin lihtsalt, et lapsed võtaksid raamatu õigest kohast lahti, nüüd olen hakanud rohkem kord tugevamate, kord nõrgemate grupiga tööd tegema. Matemaatikatunnis käis minuga samal ajal ka üks asendusteenistust läbiv noormees, seega oli tunnis kolm inimest kaheksa lapse peale. Muul ajal tegutseb õpetaja üksinda. Üllatus oli minu jaoks seegi, kui palju need lapsed abi vajavad. Nende tähelepanu on äärmiselt hajuv ja mälu maht väga väike.

Marika Padrik: Aasta varem olid abiõpetaja tavakooli teises klassis. Kuidas võrdleksid õpetaja tööd samas vanuses lastega tava- ja eriklassis?

Merle Taimalu: Tavaklassi on kergem hallata. Lisaks sellele, et erivajadustega lapsed on hästi erinevad, on neil, nagu lastel ikka, igaühel omad tõusud ja mõõnad. Üllatusin, kui erinevat metoodikat kasutavad tavaklassi õpetaja ja eripedagoog. Tavakoolis ei tulnud kuigi tihti ette, et õpetaja pidi midagi metoodiliselt eraldi õpetama. Lapsed õppisid kiiremini ja kergemini. HEV-laste klassis kasutatakse palju materialiseerimisvahendeid, nt pulki ja nööpe. Teises klassis õpiti asju, mis omandatakse harilikult lasteaias ja mida enamik lapsi kooli minnes juba oskab. Sain aru, et aktiivõppe­meetodeid, näiteks rühmatööd nende lastega rakendada ei saa. Need lapsed ei ole ka n-ö ennast juhtivad õppijad, vähemalt selles vanuses mitte. Õpetaja roll õppimise suunamisel on oluliselt suurem, tund on väga struktureeritud. Sõnaga – neid lapsi tuleb tõesti õpetada. Nad ei õpi ise. Tavaklassis nägin, et seal jäidki sellised lapsed kõrvale, n-ö vaeslaste ossa. HEV-laste eripära on ka nende avatus ja siirus. Ühel päeval ajavad nad sind enda juurest ära, teisel päeval kallistavad. Nende enesekontroll on õhuke. Samas väljaspool klassiruumi on nad lapsed nagu lapsed ikka: kes võtab vahetunnis välja nutitelefoni või tahvli, kes mürgeldab ringi. Aga kuna klassid on väiksemad, on lärmi vähem.

Marika Padrik: Meie hariduspoliitikas on võetud suund õpetada suuremat osa HEV-lapsi abiõpetajate toel tavakooli tavaklassis või tavakooli eriklassis. Mida sina värske õpetajakogemuse põhjal sellest arvad?

Merle Taimalu: Tavakoolis peaks nende laste õpetamiseks olema loodud tingimused. Tugiisikud ja väiksemad klassid on minu arvates hädavajalikud. Laps võib väsida ka lihtsalt lärmist. Kui klassis on rohkem õpetajaid või abilisi, peab nende vahel olema hea koostöö. Õpetaja peab oskama ja julgema õppekava paindlikult rakendada, mingeid tegevusi võiksid kõik lapsed teha koos, mingeid eraldi.

Marika Padrik: Eestis abiõpetajaid süsteemselt veel ei koolitata. Mida sa abiõpetajana õpetajalt ootaksid?

Merle Taimalu: Eelkõige seda, et lepiksime eelnevalt kokku reeglites ning et õpetajaga oleks tihe koostöö. Kindlasti vajaksin enda tegevusele tagasisidet. See nõuab õpetajalt muidugi täiendavat aega.

Marika Padrik: Mida see kogemus sulle kui õppejõule on andnud?

Merle Taimalu: Tänu sellele tunnen end õppejõuna kindlamalt. Saan tuua loengutes näiteid reaalsest elust, mõistan, kui keeruline erivajadustega laste õpetamine on. Kuigi esimesed kogemused mul nüüd on, siis seda, kuidas neile lastele läheneda, tuleb veel edasi ­uurida. Alles õpetamise käigus hakkad aru saama, mis töötab ja mis mitte.

Marika Padrik: Sama kehtib professionaalse eripedagoogi töö kohta. Õpetamine on nagu uurimistöö, heas mõttes eksperimenteerimine, mida tuleb teha lapsele turvalistes piirides ja n-ö korraliku tööriistakohvriga. Algus on alati kõige raskem: kust alustada, kuidas saada kontakti, kuidas ehitada üles koostöö. Mingi aja pärast juba tead, mida teha. Pidevalt tuleb püstitada uusi hüpoteese, eesmärke ja neid kontrollida. Iga laps on omaette väljakutse, probleem, mida lahendama hakata. Sellist katsetamis- ja mõtlemisaega ei ole, kui klassis on 24 last. Keegi jääb paratamatult natuke unarusse – kas siis õpiraskustega, andekas või keskmiste võimetega laps. Igale õpetajale oleks kasulik praktiseerida mingi aja jooksul HEV-lastega, et õppida paremini toetama kõiki lapsi tavaklassis. Aga ka vastupidi – kõigil eripedagoogidel oleks vahepeal vaja töötada tavaliste lastega, et säiliks n-ö normitunnetus. Kas soovitaksid kogemust teistsuguste lastega ka oma kolleegidele?

Merle Taimalu: Kindlasti, aga siin on takistuseks õppejõudude koormus. Olen mõelnud, et õppejõudude mobiilsusnõue ei peaks olema seotud ainult välismaal õpetamise või töötamisega, vaid see võiks olla ka taoline praktiseerimine, nagu mina seda tegin ja teen. Koolide külastamine peaks olema õppejõududele kohustuslik. Kõik õpetajaks õppijad peaksid saama töökogemuse erivajadustega lastega.

Marika Padrik: Eripedagoogika osakonnas töötab osa õppejõude osakoormusega just sel põhjusel, et nad tahavad säilitada oma praktilist kogemust. Auditooriumi ette minnes on see väärtus ja varandus. Enamasti peegeldub see ka üliõpilaste või täienduskoolituste kursuslaste kiitvas tagasisides. Praeguses abiõpetajate puuduses kuluks õppejõudude abi vägagi ära: õpetajad oleksid rahul ja õppejõud saaksid häid kogemusi, kasu oleks mõlemapoolne. Raske on mõista, mis on eripedagoogika, kui endal puudub intellektipuudega või õpiraskustega laste õpetamise kogemus. Kokkupuuteid selliste lastega õpetajatel ju on, aga tõeline arusaamine tuleb enamasti alles töö käigus. Neid lapsi ei ole võimalik kuskile ära saata, õpetaja peab tagama ka nende arengu. Kahjuks lepitakse sageli n-ö formaalsete lahendustega – à la kui tervet ei jõua, tee pool; tugiisikud, abiõpetajad, ümarlauad, formaalse IÕK koostamine. Õpetamise sisu klassis aga ei muutu.

Eripedagoogidel on mantra, mida ikka ja jälle korratakse: „Kui õpilane ei õpi nii, nagu õpetaja õpetab, siis tuleb õpetajal õpetada nii, nagu õpilane õpib.” See ongi ju nüüdisaegse õpikäsituse oluline osa. Eripedagoogikas on seda põhimõtet rakendatud aegade algusest, see on klassika.

 


KOMMENTAAR

Mitu õpetajat klassis

Kaja Pastarus, Tartu Kroonuaia kooli õpetaja, TÜ eripedagoogika osakonna assistent:

Mul on väga hea meel, et Merle Taimalu võttis ettepaneku vastu ja tuli minu klassi vabatahtlikuks abiõpetajaks. Mulle on ta sel päeval suureks abiks.

Merle osalemine on pannud mind rohkem mõtlema abiõpetaja ja õpetaja koostöö eeldustele, tingimustele ja korraldusele klassiruumis.

Väidetakse, et hariduslike erivajadustega õpilaste õpetajatel pole piisavalt teadmisi ja kogemusi. Enda ja paljude oma kolleegide kogemuste põhjal väidan, et enamasti õpetaja teab ja oskab õpilasi toetada, kuid lihtsalt ei jõua kõigega järjepidevalt tegeleda: arendada tugevamaid ja kiiremaid, andes neile arendavaid lisaülesandeid, ning aidata aeglasemaid ja õpiraskustega õppijaid neile individuaalseid abivahendeid pakkudes. Tähelepanu ja tunnustust vajavad kõik, eriti emotsionaalsete ning tunde- ja tahteprobleemidega lapsed. Teadmine, et kõike ei jõua, on õpetaja jaoks piinav ning enamasti ka üks läbipõlemise põhjusi.

Õpetajakoolituse oluline teema on õpetajate koostöö ehk kaks õpetajat klassis (kas mõlemad põhiõpetaja või üks põhi-, teine abiõpetaja rollis). Abiõpetajal peavad olema pedagoogilised teadmised ja oskused. Eriklassis on oluline, et abiõpetaja kasutaks õpilaste individuaalseks toetamiseks eripedagoogist õpetajaga samu võtteid. Kuna sageli on vaja õpetust muuta, peab abiõpetaja suutma mõista ja rakendada õpetaja (eripedagoogi) juhendamisel saadud teadmisi. Eriti häid eripedagoogilisi teadmisi-oskusi vajab tavaklassi abiõpetaja, sest tema ülesanne on õpetada HEV-õpilast iseseisvalt. See kõik eeldab õpetajate väga head üksteisemõistmist ning tihedat koostööd (arutelusid, kavandamist jms enne ja pärast õppetegevust). Praeguses koolisüsteemis ei saa õpetajad paraku keskenduda vaid ühe klassi õpilaste õpetamisele, neil on pidevalt vaja liikuda ühe klassi juurest teise juurde. See raskendab õpetajate tõhusat koostööd (ajanappus piirab!). Siin on mõtlemiskohti koolimeeskonnale, kuid eelkõige kogu meie haridussüsteemi korralduse ja toimimise eest vastutajatele.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!