Puidusektor ootab õpipoisse

13. jaan. 2017 Raivo Juurak toimetaja - 1 Kommentaar

Tanel Linnus: „Töökohapõhisel õppel on muuhulgas ka see hea omadus, et see tõstab hariduse mainet.” Foto: Raivo Juurak

 

Ettevõte ja kutsekool peavad olema nagu Siiami kaksikud.

Kuidas vähendada töökäte puudust Kagu-Eesti puidusektori ettevõtetes? Seda teemat on korduvalt arutatud Võrumaa kutsehariduskeskuse, puidutöötlemise ja mööblitootmise kompetentsikeskuse Tsenter ning mööblifirma AS Wermo esindajate ühistel nõupidamistel. Kokkuvõtteks on leitud, et kutsekool ja ettevõtted peaksid tegema senisest põhjalikumat koostööd, ja selles suunas ongi edasi mindud. Millest täpsemalt juttu on olnud, sellest räägib lähemalt Võrumaa kutsehariduskeskuse direktor Tanel Linnus.

Kas ettevõtted on koostööst huvitatud?

Tanel Linnus: Praegu juba on, kutsekool ja ettevõte teineteiseta enam läbi ei saa. Kui 15 aastat tagasi uskusid ettevõtete juhid veel tõsimeeli, et kutsekool peab neile häid töötajaid andma ja nemad ise ei pea selleks midagi tegema, siis nüüd arutab kutsekool koos oma piirkonna ettevõtetega pidevalt, kuidas üht või teist tööjõuga seotud probleemi paremini lahendada. Ettevõtted tunnevad huvi, kas me neile praktikante ikka saadame, leiavad praktikantidele häid juhendajaid jne. Olen öelnud, et ideaalis peaksid kutsekool ja ettevõtted olema nagu Siiami kaksikud.

Missuguseid kitsaskohti selles koostöös on?

Puidusektoris on suur tööjõupuudus, aga kutsekoolid ei suuda piisavalt uusi töötajaid välja lasta – see on kitsaskoht. Näiteks puiduerialal õpib meil Väimelas 60–70 õpilast, Valgas poole vähem, lisaks natuke ka Tartus. Samal ajal on tervelt 40 protsenti piirkonna ettevõtetest seotud puidusektoriga. Eestis tervikuna on pool tuhat mööbliettevõtet. Kutsekooli ühe aasta lõpetajatest ei jagu igasse ettevõttesse ühte õpilastki.

Teine probleem on, et ettevõtted on spetsialiseerunud väga kitsale toodangule – et olla ekspordis tugev. Kui meie lõpetanu läheb tööle näiteks Wermosse, kus valmistatakse laudu, toole, voodeid, kappe ja muud mööblit, siis oodatakse seal temalt ühtmoodi oskusi. Kui ta suundub aga Barrusesse, kus toodetakse akna- ja ukselenge, treppide detaile, põrandaliiste jms, siis seal oodatakse temalt hoopis teistsuguseid oskusi. Ühesõnaga, kutsekool ei suuda valmistada ette töötajaid, kes oleksid võrdselt tugevad nii Wermo kui ka Barruse moodi puiduettevõttes. Tööjõudefitsiit on selle tõttu veelgi suurem. Väga spetsiifilise tootmisega ettevõtjad on maininud, et paar-kolm aastat peab kutsekoolist tulnud noor enne ühes ja samas ettevõttes töötama, kuni kõike oskab. Muidugi on ka neid, kes saavad asjad kiiremini selgeks.

Kompetentsikeskuses Tsenter tutvuvad Võrumaa kutsehariduskeskuse puidueriala noored uute seadmetega, mida kohtab Eesti puiduettevõtetes täna veel harva.
Foto: Raivo Juurak

Kas töökohapõhine õpe oleks siin hea lahendus?

Tundub küll nii. Kui inimene õpib ametit otse töökohal, õpib ta täpselt seda, mida on sellele ettevõttele vaja. Wermos õpib ta valmistama mööblit, Barruses liiste jne. Täiskasvanud õppijate puhul olemegi läinud seda teed, et enamik neist õpib töökohal. Näiteks Wermos on neid mitmeid. Töökohapõhises õppes on ka töötukassa suunatud täiskasvanuid. Pingutame selle nimel, et nad kõik saaksid töökohal ameti selgeks, suudaksid teha ka kutseeksami ning jääksid samasse ettevõttesse päriselt tööle. Üldse õpetame aastas projektide raames pea 2000 täiskasvanut.

Kuid see arv võiks olla veel palju suurem. Kui vaatame oma regioonis, Põlva-, Võru- ja Valgamaal ringi, siis igas maakonnas on ca 600 inimest, kes ei õpi ega tööta. Nad kõik võiksid tulla õpipoisiõppesse ümber- või täiendusõppele. Seega on 1800 inimest, kes oleksid võimelised tööturule sisenema ja puidusektoris töökäte puudust leevendama. Mitte ühelegi neist ei tohi kriipsu peale tõmmata. Siin on taas vaja kutsekooli ja ettevõtete tihedat koostööd, lisaks kohalike omavalitsuste toetust.

Töökohapõhine õpe tõstab muuhulgas ka hariduse mainet. Kui sa ettevõttes õpipoisina korralikult õpid, saad selle töökoha endale. Väga selge õppimise, töö ja palga seos. Kui õpid juurde, saavutad kõrgema taseme. Kes teeb kutse­eksami ära, saab Soomeski hea palgaga tööd. Õppimine tasub ära.

Kuidas minna edasi? Loodetavasti hakkavad Eesti ettevõtted looma endale töökohapõhise õppe töökohti, nagu Nõukogude ajal olid ettevõtetel oma õppetsehhid ja -klassid. Need tsehhid tekkisid põhjusel, et töökäte puudus oli suur. Praegu oleme samasuguses olukorras ja igas suuremas ettevõttes võiks olla 4–5 õpipoisi jaoks väike õppeklass. Saksamaal tunnevad ettevõtted ennast ühtlasi koolidena, nad kõik koolitavad koostöös kutsekoolidega endale töötajaid oma tsehhides ise välja.

Kas siin on samuti kitsaskohti?

On üks suur probleem – Eesti ettevõtted on liiga väikesed ega suuda töökohapõhist õpet korraldada. Nad ei saa endal õppetsehhi lubada. Väikse ettevõtte juht on hommikust õhtuni rakkes, tal pole aega õpipoisse õpetada, tal on nii palju igapäevaseid muresid, et ta suudab mõtelda vaid paar-kolm kuud ette. Võib-olla peaksid väiksed ettevõtted üheskoos midagi välja mõtlema?

Teine probleem on, et põhikoolist kutsekooli tulnud on töökohapõhiseks õppeks liiga noored. Kui vaadata, kes seni on kutsekoolides õpipoisiõppes käinud, on need olnud enamasti täiskasvanud või siis pärast gümnaasiumi kutsekooli astunud noored.

Mul on raske ette kujutada ka seda, et ettevõtja võtab endale õpipoisiks 15-aastase poisi või tüdruku ja lubab tal kallite ja ohtlike seadmete peal harjutada. Tänapäeval ei raiuta ju puiduettevõtetes kirvega palke, vaid tegeldakse algoritmide ja programmeerimisega, kuid 15-aastane laps ei tunne programmeerimiseks piisavalt matemaatika põhialuseidki. Matemaatika pärast ei saa talle mehhatroonikat töökohapõhiselt õpetada. Tal ei ole ka tööharjumusi.

Meile tuuakse eeskujuks Saksamaad, kus töökohane õpe on laialt levinud. Aga Saksamaal on suured ettevõtted, kuhu võetakse paar-kolmkümmend õpipoissi korraga tööle. Suures firmas on lihtne õpipoistele juhendajaid leida. Kui meiegi 15-aastased saaksid töökohal õppida rühmana, siis ma probleemi ei näeks. Paraku on meil valdavalt väikeettevõtted ja rühma liikmed tuleb saata õpipoisteks ükshaaval, igaüks eri ettevõttesse.

Minu mõte on, et praegustes tingimustes tuleks töökohasesse õppesse võtta ikkagi küpsemaid ehk siis keskkoolist tulnud noori, 15-aastane on töökohas õppimiseks veel liiga noor. Muidugi on alati erandeid.

Aga kui alustada juba põhikoolis?

Me tegelemegi põhikoolide ja ka gümnaasiumidega. Põhikool on just kõige õigem aeg ja koht kutsekooli ja ettevõtteid tutvustada. Näiteks on Wermo võtnud vastu terve meie esimese kursuse, et näidata, kuidas neil töö käib ja kui kõrge kvaliteediga tooteid nad valmistavad. Kui öelda õpilastele veel, et mööblisektor on olnud viimastel aastatel meie majanduskasvu vedur, siis jääb ehk mõnigi noor mõtlema, kas just see ettevõte pole kõige õigem valik. Aasta jooksul käime niimoodi tutvumas viie-kuue ettevõttega.

Käime ka põhikoolides. Näiteks Põlva ja Võrumaa põhikoolides teeme robootikaringi, et lapsed juba varakult tehniliselt mõtlema harjuksid. Osa ringe rahastavad vallavalitsused. Puiga põhikoolile ja Parksepa keskkooli keskastmele viime läbi ettevõtluskoolitusi. Toome põhikooliõpilasi ka Väimelasse vaatama, kui nüüdisaegne on meie masinapark, kui hea on õppekeskkond ja töötingimused.

Kindlasti on vaja kutsekoolil suhelda õpilaste isade ja emadega, vanaisade ja vanaemadega, sest tihti soovitavad just nemad kutsekooli õppima minna, kuna „see on hea kool”. Kahjuks tundub paljudele vanematele veel, et kutsekoolist minnakse kogu eluks ühe ja sama tööpingi taha rutiinselt töötama. See müüt on vaja murda, siis saame puidutöö alale uusi inimesi juurde.

Väidetavalt muutub kutseõpe individuaalõppeks.

Kutseõpe, kus klassis istub 36 inimest, on minevik. Tänapäeva kutseõpe muutub taas individuaalõppeks, õpipoisi- ja selliõppeks. Aga ka igale ettevõttele hakatakse lähenema individuaalselt. See tähendab, et kutsekooliõpetajad lähevad teatud ettevõttesse kohale ja õpetavad seal just seda, mida selle ettevõtte töötajatele vaja on. Meil õpetab igal nädalal paar õpetajat mõnes ettevõttes kohapeal.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Puidusektor ootab õpipoisse”

  1. gunnar ütleb:

    niikaua kui Võrumaa juhid lasevad Kaido Mäesalu-l endale pähe istuda, on Tsentri näol tegemist silmakirjaliku teatriga. Alates sellest kuidas töötukassa lehel tehti näitemängu meeskonna komplekteerimisega …edu.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!