Sada aastat Kasvatuse ja Hariduse ilmumisest
Jaanuaris 1917 hakkas Tartus Peeter Põllu toimetamisel ilmuma esimene eestikeelne pedagoogikaajakiri Kasvatus ja Haridus, väljaandja Jaan Tõnissoni volitusel Eesti Noorsoo Kasvatuse Selts. „Kasvatusteadlise” kuukirjana kavandatud ajakirjast ilmus 1917. aastal 1., 2., 3/4. ja 5/6. number, 1918. aasta algul valminud 7. number enamlaste sekkumise ja Saksa okupatsiooni tõttu alles 1920. aasta alguses.
Pöördeline 1917. aasta Eesti haridusloos
Suunamuutus eesti hariduspoliitilises ja pedagoogilises mõtlemises ja tegevuses toimus seega juba varem kui Veebruarirevolutsioon. Eesti kooli ajaloo 2010. aastal ilmunud 2. köite lõppsõnast („Tsaariaja pärand Eesti Vabariigile”) on lugeda, et pärandiks oli saadud nii Lääne-Euroopa kui ka Vene mõjusid ja traditsioone kandev haridustegelikkus, mida iseloomustas mentaalses ja ainelises mõttes iganenud ja kriisis olev haridussüsteem koos tsentraliseeritud ja kohalikke olusid mittearvestava hariduskorraldusega. Olulisteks lahendamata probleemideks oli jäänud õigus emakeelsele haridusele, üldise koolikohustuse kehtestamine, õpetajakoolituse taseme parandamine ja kutsehariduse muutmine süsteemsemaks. Tollases ajaloolises situatsioonis nähti võimalust teha otsustav pööre võitluses emakeelse Eesti koolihariduse eest. Kuigi autonoomia või omariiklus ei olnud veel avaliku arutluse teemaks, võis selleks saada oluline muutus senises hariduspoliitilises ja pedagoogilises mõtlemises.
Selle pöörde keskse mõtte pani Peeter Põld kirja Kasvatuse ja Hariduse esimese numbri toimetuse pöördumises: „Teisiti öeldes, peab meil oma Eesti haridusline mõte, oma Eesti p ä d a g o g i k a välja arenema, mille algete juures meie juba ligemalt poolaastasada seisame, ilma et meie palju oleks edasi jõudnud. Meie eest on teised mõtelnud …”. „Oma” ja „ise” rõhutamine näib kujunevat Peeter Põllu sõnumites põhimotiiviks. Esimese rahvahariduse kongressi avakõnes hoiatab ta, et Eesti koolil on ees palju võitlust kooliõpetajate ja haridustegelaste eneste loidusega, lastevanemate orjameelsusega, vene rahvusluse valitsushimuga, mis mitte ainult tõsivenelastele omane, vaid ka kadettidele ja sotsiaaldemokraatidele. Meie hüüdsõnaks olgu: i s e o n m e e s! Ja sellepärast olgu oma tugevus ja sisemine jõud, oma mõtted ja teod meie kooli põhi.
Sellises sõnastuses kirjapandut on põhjust pidada uue ajajärgu alguseks eesti haridus- ja pedagoogilises mõtteloos. Mille alguseks omakorda võib pidada rahvuslikku ärkamisaega nii Aleksandrikooli liikumise kui ka Eesti Kirjameeste Seltsi asutamisega. Sellest ajast pärineb ka Jakob Hurda välja öeldud eesti rahvusluse kategooriline imperatiiv – peame saama suureks oma vaimult ja kultuurilt. Peeter Põllu teksti taga oli aga Jaan Tõnissoni juhitud Eesti Rahvameelse Eduerakonna 1905. a programm, mis kuulus tüvitekstina eesti haridusideoloogiasse riikliku iseseisvumiseni. Sellesse kätketud „rahvuslik iseolemine” ja „rahvuslik iseteadvus” näitasid suunda Jaan Tõnissoni ümber koondunud „Tartu renessansi” põlvkonnale, kuhu kuulus ka Peeter Põld.
Esimesed sammud
Toonases ühiskondlikus ja poliitilises elus olid ajalehetoimetused, nende mõju all olevad seltsid ja ajakirjanduslikud väljaanded kõige mõjukamad ühiskondliku mõtte suunajad ja rahva organiseerijad. Üks mõjukamaid ja organiseeritumaid oli Eesti Noorsoo Kasvatuse Selts, kelle tegevust iseloomustas sihikindlus ja plaanipärasus. Poole aastaga suudeti oma haridusmõtte rahvani viimiseks luua vajalik meedia ja organisatsioon. Leidsid aset sündmused, mille kohta saab öelda, et need olid Eestis esimesed.
7.–9. aprillini toimus Tartus umbes 300 osavõtjaga esimene rahvahariduse kongress, mille korraldamise idee pärines jällegi ENKS-ilt ning korraldajaks oli Tartu linna ja ümbruskonna õpetajatest toimkond. Kongressil peeti „tungivalt tarvilikuks”, et Eesti kooliõpetajad ühineksid „Eesti kooliõpetajate Maaliiduks” ja selleks kutsutaks kokku Maaliidu asemikkudekogu esimene koosolek 14. mail Rakveres. Nii sündis Eesti Kooliõpetajate Keskliit asukohaga Tartus. Liidu valitud juhatuse esimeheks sai ENKS-i tütarlaste eragümnaasiumi direktor Peeter Põld.
Eesti Kooliõpetajate Keskliidu korraldusel toimus 20.–23. juunini Tartus 400 osavõtjaga II rahvahariduse kongress. Järgmine oluline daatum on kirja pandud Kasvatuses ja Hariduses järgmiselt: „1. juulil astus Eesti ajutine maanõukogu (maapäev) kokku. Maavalitsuse haridusosakonna juhatajaks valis maapäev Eesti Tütarlaste kooli juhataja P. Põld’i.”
Oma haridusmõtte selgitamine
Kasvatuse ja Hariduse esimesest numbrist hakatakse avaldama Peeter Põllu pikemat artiklit „Rahvaharidus ja rahvakeel”. Luuakse käsitlus sellest, mis on eesti oma haridusmõte. P. Põld alustab väitega, et kasvatusteadus on ammu lahendanud probleemi sellest, et ainult emakeelne haridus ja kool saavad olla edukad – eesti haridus saab olla ainult eesti rahvuslik haridus ja rahvuslik haridus on eesti rahva kultuuri ja ajalooga ning Eesti kui kodumaaga seotud haridus. Kool peab olema kättesaadav kõigile lastele, kõigile sunduslik ja maksuta kättesaadav; kool peab lapse iselaadi ja omapäraga arvestama ning koduga käsikäes käima.
Oleks paradoksaalne üleüldise rahvahariduse mõtet teostada võõrkeelsena; lapse seisukohalt on rahvakeelne kool puhtpedagoogiliselt ainumõeldav; kool peab olema isetegevuse ja enesekasvatuse, loova võimise äratamise kool; mitte raamatu- ja tähe-, vaid töökool. Emakeel on võimalus kodu ja kooli üksteisele lähendada.
Kolm hariduslikku paleust
Peeter Põld pidas I rahvahariduse kongressil 7. aprillil 1917. aastal kõne „Meie hariduslikud paleused ja nende teostamine”. Kõne tekst ilmus ka Kasvatuses ja Hariduses. Selles leidis eesti haridusmõte oma väljenduse, mis sai lähtekohaks hilisema hariduspoliitika ja pedagoogiliste põhimõtete väljatöötamisele Eesti Vabariigis. Kõne keskmes oli kolm hariduslikku paleust, mille teostamist pidas ta riigipöördega tekkinud olukorras rahvuslikult aateliseks küsimuseks, sest venestamise ajal oli selles osas paljugi maha mängitud: 1) meie hariduse täielik natsionaliseerimine, 2) hariduse demokratiseerimine, 3) hariduse intensiivistamine.
Esimesena esitatud paleuse (tänapäevases tähenduses ideaali) eeldus on, et eesti keel peab alates algkoolist ülikoolini õppekeelena kehtima ja oma teadus, oma kirjandus ja kunst, oma usuelu, oma tööstus ja kaubandus, oma tehnika, oma õiguslik kord moodustama aluspinna, milles meie noorsugu kasvab.
Teine paleus: haridus peab kõige täielikumal kujul kättesaadavaks tehtama kõikidele rahva lastele. Selleks peab haridus kõigil astmetel maksuta olema. Koolivõrk peab olema selline, et üleminek koolist kooli oleks kergendatud. Siin oli esialgsel kujul edasi antud see ideestik, mis sai peagi ühtluskooli põhimõttena Eesti Vabariigi kooliuuenduse üheks hariduspoliitiliseks nurgakiviks.
Kolmas paleus: ükski anne ei tohi kaotsi minna. Lapse ja kooliõpilase individuaalsuse tundmaõppimine ja kindlaks tegemine peab varasemast olulisema tähenduse saama. Kool peab rajanema töökooli mõttel. Selles koolis on laps ise enese harimise kallal tegev ja kasvatus kujuneb ikka rohkem enesekasvatuseks.
Peeter Põllu kõnet peeti oluliseks 1987. aasta märtsis, kui Eesti õpetajate kongress võttis vastu hariduse iseseisvusnõude. Nii nagu 1917. aastal, ei olnud Eesti ka sel ajal veel iseseisev. Peeter Põllu seisukohad jõudsid ka Eestimaa haridusplatvormi aastal 1988.
Millest jäi puudu, et nüüd puudub Haridus?
Pedagoogikaajakirju oli siinmail ilmunud juba sajandi võrra enne Kasvatust ja Haridust, kuid need olid mõistagi saksa- või venekeelsed ja loetavad ainult haritud eestlastele. Ilmuma hakanud Kasvatuse ja Hariduse avaloos „Toimetus kasvatuslise kuukirja ülesannetest” lubatakse, et uus ajakiri tahab olla äratajaks ja häälekandjaks kõikidele ringkondadele, kes on huvitatud eesti rahva hariduslikust edust, olla abiks kooliõpetajatele ja lastevanematele. Lähtutakse juhtmõttest: kasvatus olgu ühtlane ja üks; kool ja elu, kool ja kodu käigu ühte jalga.
Lühikest aega ilmunud Kasvatuse ja Hariduse mõttesuunda jätkas Eesti Õpetajate Keskliidu häälekandja Kasvatus, mis ilmus 1919. aasta augustist 1940. aasta juunini. 1935. aastal lisandus sellele haridusministeeriumi väljaandena ajakiri Eesti Kool, millest sai 1940. aastal Nõukogude Kool, mis omakorda hakkas 1989. aasta juulist kandma nime Haridus. Eelnevasse ajakirjade nimistusse tuleb lisada ka 1917. ja 1918. aasta poliitilise võitluse segastel aegadel ilmunud Eesti Töörahva Kommuuni koolivalitsuse ajakiri Eesti Kool, mille toimetaja oli Artur Vallner. Ajakirja 13 numbrist ilmusid esimesed neli Tallinnas, ülejäänud Peterburis.
Nagu teada, pedagoogikaajakiri Haridus 2012. aastast enam ei ilmu. 2011. aasta 4. novembri Õpetajate Lehe teise lehekülje ülaosas on napp mustas raamistuses teade: „In memoriam Haridus 1917–2012”. On avaldatud ka SA Kultuurileht juhatuse esimehe Toomas Väljataga selgitus, millest selgub, et puuduvad ressursid Hariduse väljaandmise jätkamiseks, küll on aga lootus, et seda hakkab asendama kasvatusteaduslik väljaanne. Tollase ajakirja peatoimetaja Tiia Penjam arutleb oma artiklis „Alati saab paremini. Aga alati saab ka veel kehvemini”, kuidas nende ressurssidega lood on. Missugused said olla ressursid aastail 1917–1919?
Seega peame tunnistama, et tänu „kasvatusteadlise” (loe: pedagoogilise, sest eestikeelne oskuskeel ei osanud tollal veel kasutada saksa keelest laenatud sõna „pädagogiline”) kuukirja Kasvatus ja Haridus ilmumisele saame tähistada eestikeelse pedagoogilise ajakirjanduse saja-aastaseks saamist, kahjuks ei jõudnud sellesse auväärsesse ikka eestikeelne pedagoogiline ajakiri. Seepärast tahan küsida: missugust haridust on vaja, et mõista, mida tähendab pedagoogilise kommunikatsiooniahela ühe olulisema lüli puudumine? Oluline on ka selle kommunikatsiooni keel, mis kujutab endast oma mõistestikuga tegelikkuse nägemise ja mõtestamise vahendit. Selles mõttes oli Peeter Põllu toimetatud Kasvatus ja Haridus juba oma nimega kõige sobivam vaatluskeele andja eesti lugejale.
Austatud Jüri Orn!
Viimaste nädalate “paljastused” näitavad, et RAHA puudust meil küll ei ole. Aga just viimasel viiel aastal (pärast Peeter Kreitzbergi lahkumist Toonelasse) on Eesti haridusest (eriti didaktikast ja kasvatusest kitsamalt) kadunud viimasedki TEADUSLIKUD PÕHIMÕTTED lähenemisel koolile…
Milleks siis enam nn teaduspõhine ajakiri? Raha jagavad HARIDUSAMETNIKUD valdavalt seda ju niikuinii ei loeks ja õpetajatelgi on see HARJUMUS juba kadunud. Pime rikaste riikide järeleahvimine, kommerts ja iseenese tarkus – see on praegu meie TEE. Tegeleme vaid TAGAJÄRGEDE, mitte PÕHJUSTEGA…
Teie, Jüri Orn, mäletate kindlasti tähekombinatsiooni EPK – oleme praegu taas 50 aasta taguse AJA paradigmas. Suur tänu sisuka loo eest!