opleht-tellimine
Kultuurisuvi

Ülioptimistlikeks sõnavõttudeks pole põhjust

27. jaan. 2017 Peeter Kärp Eesti katuse- ja fassaadimeistrite liidu juhatuse liige, ülemaailmse katusemeistrite ühenduse IFD hariduskomitee liige - 2 kommentaari

Roman Šahmatov läbis üheaastase ehitusplekksepa kursuse Haapsalu kutsehariduskeskuses ja sooritas seejärel meistritaseme eksami Lasnamäe mehaanikakoolis. Foto: Peeter Kärp

Riik peaks ettevõtete ja kutsekoolide koostööd palju paremini rahastama.

Kirjutama ajendasid mind viimasel ajal Õpetajate Lehes ilmunud üllitised kutsehariduse teemadel à la kiituslaulu tuleb endale ikka ise laulda.

Olen viimased viis aastat kutseharidusega suhteliselt lähedalt kokku puutunud: katuseerialade kutsestandardite ja õppekavade koostamine, katuse­erialade õppetöö korraldamine koostöös Haapsalu kutsehariduskeskuse, Lasnamäe mehaanikakooli ning Tallinna ehituskooliga, teooriatundide andmine ehitusplekkseppadele, kuna kedagi teist polnud võtta, töö ülemaailmse katusemeistrite ühenduse IFD hariduskomitees.

Selle kogemuse põhjal on tekkinud mitmeid mõtteid ja ettepanekuid muutmaks olukorda, mis minu hinnangul on peaaegu katastroofiline, erinevalt hariduse korraldajate ja juhtijate ülioptimistlikest sõnavõttudest.

Mis on siis meie kutsehariduse peamised probleemid?

Puudulik rahastus

Euroraha eest on rajatud kutsekoolidele suured betoonkarbid, tihti arvestamata reaalseid vajadusi ja võimalusi. Osa erialade jaoks on ruumi ülearugi, teises osas valitseb totaalne ruumikitsikus. Ilmselt on juba lähteülesanded koostatud suhteliselt diletantlikult. Jaak Aaviksoo valitsemisperioodil läks põhirõhk kõrgharidusele, kutsehariduse reform jäi pooleli. Praegu oleme olukorras, kus riik ei rahasta kutseõppeks vajalike kulumaterjalide (ehituserialadel eriti oluline) ostmist, koolid peavad neid sponsorite käest kerjama. On teada juhtumeid, kus pole rahastatud õpetajate sisulist täiendusharidust ning õppematerjalide loomist.

Vaid kolmandik läheb kutsekooli

Endiselt (nagu ka 25 aastat tagasi) läheb kaks kolmandikku põhikoolilõpetajatest gümnaasiumi oma lapsepõlve pikendama ja ainult üks kolmandik siirdub kutsekooli. Enamikus kõrgema elatustasemega Euroopa riikides on see vastupidi – kaks kolmandikku läheb kutsekooli. Selline olukord kestab juba Nõukogude perioodist, kui kutsekooli läksid ainult need, kes õppida ei viitsinud. Mingit olulist nihet suhtumises pole 25 aasta jooksul märgata olnud.

Loomulik hariduskäik võiks olla selline, et õpilane läheb pärast põhikooli lõpetamist kutsekooli konkreetset eriala omandama, pärast kutsekooli lõpetamist õpiksid andekamad ja motiveeritumad sama eriala edasi aga kõrgkoolis. Nii on see vanas Euroopas kogu aeg toimunud. Muidugi on viimasel ajal ka seal olulisi muutusi, noored ei taha korralikust palgast hoolimata enam füüsilist tööd teha, seetõttu on aastaid sisse toodud võõrtööjõudu, mis on tekitanud tohutuid probleeme.

Ettevõtjate erialaliidud on teinud aastakümneid suuri jõupingutusi ning materiaalseid kulutusi, et noori oma eriala õppima meelitada, aga see pole suuremat muutust kaasa toonud. Seega on vaid inimressurssi ümber jagatud ja materiaalset ressurssi raisatud.

Pärast järjekordset PISA testi tulemuste teatavaks tegemist hõisati taas üldrahvalikult, et küll meie haridus on ikka haridusministeeriumi ja Innove targal juhtimisel kõrgel tasemel. Miskipärast ei räägita sellest, et need suurepärased tulemused haihtuvad kuhugi pärast gümnaasiumi lõpetamist ja gümnaasiumilõpetajad on nutuses olukorras – oma lõpudiplomiga on neil raske edukalt tööturule siseneda. Kas siin ei oleks abi gümnaasiumide ja kutsekoolide koostööst või isegi ühendamisest?

Hariduse klienditeeninduseks ja bisniseks muutmise tagajärjel töötab enamik Eesti inimestest astme võrra madalamal tasemel, kui nende diplom seda eeldaks: kõrgharidusega müügisekretärid, projektijuhid jne.

Asendustegevus kutsekoolides

Kõik need töötute koolitused, sisuliselt huvihariduse riiklik rahastamine kutsekoolide kaudu (utreeritult: jõukast kodust pärit koduperenaised õpivad paarkümmend aastat pärast õiget aega süüa tegema, mida haridusministeerium lahkelt finantseerib) viivad fookuse põhiliselt kõrvale, on muutunud omaette eesmärgiks. Ja siis kostab jälle kilkeid, et küll meie kutseharidus on heal tasemel – kõrgharidusega inimesed tulevad kutsekooli järgmist haridust omandama! Milline vähese materiaalse ressursi raiskamine! Selle põhjus on kutsekoolide juhtkondade panek olukorda, kus muidu ei suudeta õpetajatele vähegi konkurentsivõimelist palka maksta.

Kampaaniate korras juhtimine

Kõigepealt peaks suutma muuta bütsantslikku mõtlemist, et kõik hariduses toimub ainult tänu Innove ja ministeeriumi targale juhtimisele. Tegelikult toimub kõik pigem sellest hoolimata. Kui kuuled järjekordsest kampaaniast või loosungist, kangastub Nõukogude aeg. Näiteks üks viimastest – õpipoisiõpe. Mõni aasta tagasi seda prooviti, siis vajus see järjekordse reformi käigus unustusehõlma, nüüd on see jälle üles võetud.

Õpipoisiõpe on võimalik vaid osal erialadel, kuna Eesti turul tegutsevad firmad on väiksed ning nendes tehtavate tööde valik kitsas. Mõnelgi töökohal õpib õpipoiss selgeks vaid paar-kolm tööoperatsiooni paarikümnest vajalikust.

Seal, kus õpipoisiõpet mõistlikult korraldatakse (ka mõnes meiega samalt stardiplatvormilt startinud riigis), tagab riik õpipoissi õpetava meistri täiendusõppe (eelkõige pedagoogilise) ja maksab talle korralikku töötasu selle eest, et ta oma tööaega noorte õpetamisele kulutab. Meil on riigi toetus väga tagasihoidlik, eelkõige tehakse kampaaniat.

Muidugi ei suuda ma aja ja teadmiste puudumise tõttu välja pakkuda sajaprotsendiliselt töötavaid lahendusi. Nende leidmiseks on kulutatud 25 aasta jooksul miljoneid, abi aga on olnud vähe. Oleme raskes olukorras, sest Euroopa maadelt pole meil just palju õppida, kuna nendegi kutseharidussüsteem kipub tupikus olema. Nii peab meil endal jätkuma tarkust leida lahendusi, et kujundada meie kesistele ressurssidele vastav jätkusuutlik haridussüsteem.

Eelmises Õpetajate Lehes kirjutas ettevõtja Marko Ponder, kuidas tema on ehituskooli ja katuseettevõtete koostööd vedanud. Praktiliselt tema najal toimubki lamekatusekatjate kutseõpe ehituskoolis. Paraku on temagi erialaliidul raha napilt, enamasti tegutsetakse entusiasmist. Kui kaua aga entusiasmiga vastu pannakse? Lamekatusekatjate spetsiifikaga õpipoisiõpe sobiks ettevõtetele suurepäraselt, kui ainult riik ettevõtete ja kutsekoolide koostööd senisest palju paremini rahastaks.

Olen rääkinud Haapsalu kutsehariduskeskusega ja seal on meil lisaks ehitusplekkseppadele sügisest plaanis alustada kaldkatuseehitaja õppega. Hea uudis oli see, et Haapsalu kool saab maksata väikest tasu õpipoisiõppe juhendajale firmas – midagi ikka. Siit ongi vaja edasi minna.

Üks oluline teema, mis väärib eraldi artiklit, on meistertööliste esiletõstmine. Praegu puudub enamikul erialadel igasugune ametiuhkus, töömehed on ainult palgateenijad, isegi siis, kui saavad kõrget palka.

Näiteks Poolas suhtutakse katusemeestesse hoopis teistmoodi. Käisin paar aastat tagasi nende juubeliüritusel, suur rongkäik marssis läbi Krakówi eeslinna, kõigil ametivormid seljas jne. Niisamuti tunnevad meistrid oma oskuste üle uhkust vana Euroopa maades.


2 kommentaari teemale “Ülioptimistlikeks sõnavõttudeks pole põhjust”

  1. Kalamees ütleb:

    Hea artikkel … tubli … jagan autori arvamust

  2. Luule ütleb:

    Tubli töö ja hea mõte – meistertööliste esiletõstmine. Väärib rakendamist.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!