Soome 2

1917: äkitselt hakkas toimuma

17. veebr. 2017 Karl Kello toimetaja - Kommenteeri artiklit

26. märts 1917. Eestlaste meeleavaldus Petrogradis Eestimaa omavalitsuse toetuseks. Osales 40 000 eestlast, sh 10 000 / 15 000 sõjaväelast. „Sama lipp, mis seni oli keelatud, valitseva võimu poolt põlatud ja tagakiusatud, lehvis võidulipuna maailmariigi pealinna tänavail” (Märt Raud). Illustratsioonid: Vikipeedia

 

Sada aastat tagasi, Veebruarirevolutsiooni ja Vene monarhia välkkiire kokkuvarisemise oludes toimus Eesti ühiskondlikus olemises veel üks tähtis muutus: Lõuna-Eestis ja Saaremaal hakati Tallinna poole vaatama. Riia kaotas oma tähtsuse ja tähenduse Eesti pealinnana.

Ajutise Valitsuse määrus Eesti rahvuskubermangu moodustamise kohta avas ühtlasi võimaluse asutada rahvusväeosad. Eestlaste poliitilistele püüdlustele osutus oluliseks abiks ukrainlaste toetus, mida oli tunda eriti eesti väeosade asutamise puhul – ukrainlaste surve valitsusele tuli kõigiti kasuks, tõdeb Märt Raud („Kaks suurt. Jaan Tõnisson, Konstantin Päts ja nende ajastu”).

Eesti autonoomia küsimuses olid kõik rahvuslikud jõud ühel nõul. Üks eripära siiski ilmnes: kui Konstantin Päts nõudis terviklikku Eestit, siis Jaan Tõnisson kaht kubermangu, kartes, et Tallinn hakkab Tartu üle domineerima. Maakondade esindajad nõustusid Pätsiga: „Riik peab jääma jagamata.”

26. märtsil 1917 toimus Petrogradis eestlaste võimas meeleavaldus – jõu demonstreerimine autonoomianõude toetuseks. Ilma selleta ei oleks eestlased autonoomiat näinud, kirjutab Märt Raud. See oli tema sõnul ka eestlaste esimene jõukatsumine vene enamlastega.

30. märtsil kinnitas Ajutine Valitsus määruse „Eestimaa kubermangu administratiivse valitsemise ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta”. Eesti omavalitsus tekitas vastuseisu eelkõige kohalike venelaste seas.

Vastandlikud eesmärgid

Eestlased olid Põhja- ja Lõuna-Eesti ühendamist ühtseks administratiivseks üksuseks nõudnud 1905. aasta revolutsiooni ajal Peterburi lähetatud märgukirjades valitsusele. Rahvuskubermangude idee polnud siiski üksnes eesti-läti rahvuslaste teema. Idanes see ka Vene valitsusringkondades ja juba vähemalt aastast 1908. Balti krai administratiivse jaotuse muutmise eesmärgid olid loomulikult erinevad: ühelt poolt rahvuslik iseolemine, teiselt poolt venestamine. Baltimaade venestamisplaani kontekstis nähti selles üht vene mõju tugevdamise ja kinnistamise abinõu kohapeal. Kuberneride ja kubermanguasutuste tegevuse hõlbustamiseks, samuti riigikassa raha suureks kokkuhoiuks peeti äärmiselt vajalikuks asendada Balti krai olemasolev jaotus kolmeks kubermanguks jaotusega kaheks: Tallinna ja Riia kubermanguks. Krai niisuguse jaotuse puhul, st muulaste hõimutunnuse põhjal, tegeleks kumbki kuberner ainult ühe rahvusega, mis pidi kergendama tunduvalt tema tööd, ja kumbki rahvus ei saaks enam kaht erinevat ning sageli teineteisega vastuolus olevat korraldust. „Niisuguse jaotuse puhul kaovad nimed „Eestimaa”, „Liivimaa” ja „Kuramaa”, mis on lähedased ainult Saksa separatistide südamele” (vt Toomas Karjahärm).

Esimese ilmasõja ajal leiti, et niisugune asi vastab vaevalt Venemaa üldhuvidele. Aga kui, siis olgu vähemalt maavalitsustes ainsaks ja kohustuslikuks keeleks vene keel. Mais 1916, s.o vähem kui aasta enne rahvuskubermangude moodustamist, lükkas Vene valitsus läti duumasaadikute koostatud maaomavalitsusreformi eelnõu tagasi. 93 riigiduuma saadiku eelnõu, nn 93 projekti kohta oli sõjaminister Dmitri Šuvajev kirjutanud ministrite nõukogu asjadevalitsejale (salajane, 30.04.1916), et maaomavalitsuste moodustamine Balti kubermangudes on enneaegne ja ebasoovitatav. Seda enam, et riiklikus mõttes kõige tähtsam ja väärtuslikum rahvus – venelased – tegelikult puudub. „Niisuguste asjaolude puhul tekib loomulikult kartus, et kärpides riikliku vajaduse sunnil saksa mõju, võime langeda teise äärmusse ja tugevdada Balti kubermangudes ülekaalus olevate eesti ja läti rahva tähtsust.”

Tšudskaja respublika

Niipea kui eestlaste omavalitsus 1917 teatavaks sai, kogunesid Peipsi venelased koosolekule, juba 6. aprillil. Ajutisele Valitsusele esitati palve liita Peipsi-äärne rannariba viie versta laiuselt kas Peterburi või Pihkva kubermanguga. Et mitte eestlaste võimu alla sattuda, üritati teha Peipsi vabariiki (Tšudskaja respublika). Kavatsus ei teostunud tänu eestlaste vastuseisule. Pealegi algasid varsti veel segasemad ajad, sh tulid sisse Saksa okupatsiooniväed.

Demokraatliku vabariigi kehtestamine ja Eesti omavalitsus tekitas Eesti venelastes ohutunnet, et nende senine eesõigustatud seisund võib muutuda, et neid hakatakse taga kiusama või koguni Peipsi taha ajama. Samane kartus ilmnes muide 72 aastat hiljemgi. Kohtla-Järvel intrite kongressil tõusis esile idee Eestimaast lahku lüüa. Impeeriumimeelsed tulid välja Kirde-Eestis autonoomse oblasti või Nõukogude vabariigi loomise ideega, piir läinuks üle Purtse jõe Peipsini välja.

Kõige ustavam element

Tartu maakonnaülema abi on ca 1898. a vanausuliste Peipsi venelaste kohta kirjutanud, et need on „kõige ustavam ja kindlam element, kellele võib julgelt ähvardava ohu hetkel toetuda. Kistud enam kui sajandi vältel lahti oma kodumaast, pillatud laiali võõra rahva hulka, on vanausulised kõige ebasoodsamates oludes säilitanud oma rahvuse, hoidnud puhtana oma usu ja kombed.” Vanausulised põgenenud siia valitsuse tagakiusamise eest, ka päästetud end mõisnike omavoli ja nekrutiks võtmise eest. Siis oli veel vaba maad ja põgenike elu oli hea. Mets andis vajalikku materjali majade ja paatide ehitamiseks. Põllutööst ei mõelnud keegi, sest järv andis rikkalikult kala söögiks ja müügiks.

Maakonnaülema abi jätkab osavõtlikult: „Meie riigi loonud rahva võimsad järglased pole kaotanud oma häid jooni ja kannatavad välja kõik raskused ja hädad, ei kaeba ja loodavad, et varem või hiljem tuletatakse neid meelde ja varustatakse maaga teistega võrdselt. Oma vahenditega ei suuda maata rahvas jõuda heaoluni.” Lisades kokkuvõtlikult: „Kui seda ei suudeta saavutada, et venelased oleksid peremehed Vene tsaaride iidsel pärusmaal, siis tuleks vähemalt hoolitseda, et nad ei oleks muulaste sulased.”

Lehekülje koostamisel on kasutatud põhiliselt raamatuid: Toomas Karjahärm. „Ida ja Lääne vahel. Eesti–Vene suhted 1850–1917”. Tallinn, 1998; Märt Raud. „Kaks suurt. Jaan Tõnisson, Konstantin Päts ja nende ajastu”. Tallinn, 1991.

 

Demonstratsioon Tallinnas, 18. juuni 1917.

 

1917 vs 1989

Äkilised muutused toimusid ka aastal 1989, s.o 6 x 12 aastat hiljem. Kui Veebruarirevolutsioon sai alguse 23. veebruaril 1917, siis 24. veebruaril 1989 lehvis sinimustvalge Pikas Hermannis taas. Samasse konteksti mahub ka Eesti venelaste n-ö rahvuslik ärkamine aprillis 1917, juba nädal pärast Eesti omavalitsuse määrust, ja interliikumise meeleavaldused märtsis 1989, paar nädalat pärast Eesti rahvuslippu Toompeal.

 


Kunstlikult loodud kultuur

Nii sakslased kui ka lätlased ja eestlased suhtuvad venelastesse ühtmoodi vaenulikult, kusjuures lätlased ja eestlased on kas natsionalistid või sotsiaalrevolutsionäärid,” sedastab Baltimaade ajutine kindralkuberner Aleksandr Möller-Zakomelski 30.10.1908 kirjas ministrite nõukogu esimehele Pjotr Stolõpinile. Möller-Zakomelski sõnul „võib järeldada, et vene elanikkonna kultuuritase on madal, nagu nähtub kirjaoskamatute suurest protsendist, mis ületab krai kõigi teiste rahvaste vastava näitaja. Vene elanikkonna ühiskondlik mõju tuleb tunnistada võrdseks nulliga.”

Käsitledes venelaste ja õigeusklike eelistamist põliselanikele riigimaade saamisel, kirjutab ta Stolõpinile, et hädavajalik on anda kõigile krai venelastele maad, et moodustada muulaste juures töötavatest sulastest ja maatameestest vene talupoegade-omanike klass. Ka tuleb organiseerida ümberasumist sisekubermangudest. Maata lätlastele ja eestlastele võiks eraldada maad Venemaa põhjakubermangudes, Siberis ja Poola kuningriigis. „Kahtlemata on igale venelasele südamelähedane, et tema rahvus oleks krais tõeliselt valitsev.” Venelaste Balti kraisse ümberasumise juhtimiseks soovitati asutada Vene kolonisatsiooni ühing, mis sarnane Preisi kolonisatsiooni ühinguga Poznanis.

Baltimaade venestamise kontekstis aga tõdeti aastal 1908, et „kunstlikult loodud eesti ja läti kultuur on tulevikus möödapääsmatuks osutuvate surveabinõude rakendamise korral kahtlemata määratud aeglasele väljasuremisele. Seepärast tuleb ettenägelikult viivitamata rakendada abinõusid, et asendada nende kultuur vene kultuuriga, vastasel korral kaotavad kohalikud muulased usu oma kultuuri edenemisse ning pöörduvad saksa keele ja kultuuri poole.”

Baltimaade venestamise suurejoonelisse plaani kuulus loomulikult ka õigeusk. Kuivõrd Eesti ja Läti õigeusu vaimulikel olevat kalduvus realiseerida hingekarjasetöös oma kitsaid natsionalistlikke unistusi, oleks vaja kärpida eestlaste ja lätlaste riigi kulul vastuvõttu Riia vaimulikku kooli ja seminari.

Ääremärkuse korras. Riia vaimulik seminar andis hea baashariduse, mis üldjoontes võrreldav tollase gümnaasiumiharidusega. Iga viies seal õppinud eestlastest jõudis ilmaliku kõrghariduseni, eelistatavaks kujunes õigusteadus. Riia vaimulikus seminaris õppisid teiste seas Jaan Poska ja Konstantin Päts, aga ka Jaan Jõgever, Konstantin Ramul, laulja Aleksander Arder, kui nimetada mõnda.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!