OPL MANG

Adrenaliin ja ootamatused paeluvad

17. veebr. 2017 Sirje Pärismaa toimetaja - 1 Kommentaar

Sandra Oksaar. Foto: Sirje Pärismaa

Kui Sandra Oksaar kahe aasta eest aprillis Kanepi gümnaasiumisse tööintervjuule saabus, olid tal külmast ilmast hoolimata jalas kollased lehvivad suvepüksid ning ühes jalas sporditoss ja teises kaloss. Kummalise valiku põhjus oli kipsis jalg, millele toetudes Oksaar direktori järel mööda sopilise koolimaja treppe ukerdas ja ruumidega tutvus.

Tolleks hetkeks oli Oksaarel seljataga kolmveerand aastat õpetajatööd Järvamaal Laupa mõisakoolis. Ehkki pesa oli koos elukaaslasega sisse seatud Põlvamaale, ei õnnestunud lähikonnast tööd leida.

Laupa põhikool tuli õnneks vastu ja pani tunnid neljale päevale, et noor õpetaja saaks kolm päeva nädalas kodus olla. Seetõttu oli koormus meeletu. Igas tunnis erinev seltskond ja uus materjal. Lõputu jada, kus jääd enda häälestamisega jänni. Kuidas end kehtestada? Lapsed võtavad ju noore õpetaja omaks, aga ei pea sind kohe „päris” õpetajaks.

Algul oligi hirmus,” muheleb nüüd Oksaar. „Olin ju vaid ülikooliajal lühikest aega asendusõpetaja olnud. Polnud õpetaja rolliga harjunud. Pärast vaheaega ma enam ei mäletanud, kuidas on olla õpetaja! Aga mul oli imeline klass, nemad võtsid mind omaks, andsid tööle juurde armastuse ja inimlikkuse aspekti. Kõik oligi väga tore, aga varsti sain aru, et ei pea sellele pidevale sõitmisele vastu.”

Kolmas veerand tundus eriti raske ja väsitav. Siis vigastas Oksaar kukkudes hüppeliigest, oli kuu aega kipsis, leidis aega mõelda, mida ta tegelikult tahab, ja asus uuesti kodu lähedalt tööd otsima. Seekord näkkas.

Kanepis tundsin, et ma pole enam alguste alguses,” ütleb Oksaar. „Aga algus oli see ju ikka, pidin klassidega suhte loomist nullist alustama. Uue klassiga on õpetajal alati uus algus. Peab tekkima kooskõla, et koos toimetada. Laupal oldud aeg andis teadmise, kui toredaks võib kujuneda side oma klassiga. Siin sain neljanda klassi. Tunnen, et hoiame üksteist.”

Kaks võtit

Iseenesest ei tule miski. Et tekiks usaldus, peab märkama probleeme ja neist rääkima. Oksaar ütleb ka oma õpilastele: probleemide olemasolu on inimlik, kuid ebainimlik on neist mitte rääkida.

See on üks võti,” rõhutab Oksaar. „Teine võti, mis alati toimib, on armastus. Armastan oma õpilasi, kuigi mõni on aeg-ajalt endaga pahuksis ja teeb armastamise raskemaks.”

Erisustega toimetulek ongi noorele õpetajale kõige raskem. Väikses mõisakoolis oli klassis vähe lapsi ja sinna sattus neid, kes suures klassis hätta jäänud.

Nägin, kuidas nad rahunesid,” sõnab Oksaar.

Erivajadustega lastest pole üheski koolis pääsu. Ja kui ühte klassi satub mitu last, peab õpetaja suutma korraga ühte pidurdada ja teist utsitada. Ülikoolis räägiti mingil määral, et töös tuleb puutuda kokku HEV-lastega, ja õpetati ka mõningaid lahendusi. Tudengid said teada, kuidas neile läheneda, aga kuidas seda kiirelt rakendada, on iseküsimus.

Ega saagi täpset käitumismustrit ette anda. Kui oled olukorra keskel, pead ise ruttu enda jaoks jalgratta leiutama,” ütleb Oksaar. „Olen kogenud, et kui lapsel löövad lained pea kohal kokku, on kõige kasulikum ta klassist ­eemaldada, et ta rahuneks. Läheme koridori, räägime. See enamasti toimib. Ja jällegi armastus!”

Mõnel lapsel kulub hulk aega, et harjuda uue õpetajaga. Oksaar on sellisel juhul töötanud õpilasega koolivaheajal individuaalselt. Pärast selliseid kohtumisi loksub suhe paika, laps usaldab õpetajat rohkem, ei võitle enam vastu.

Kanepi gümnaasiumis on õpetajal õnneks abiväge: tööl on logopeed, sotsiaalpedagoog, HEV-koordinaator. Tehakse koostööd, räägitakse omavahel.

Ülikoolist saadud teoreetilise baasiga on Oksaar väga rahul. Bakalaureuseastmes õppis ta kirjandust ja kultuuriteadusi, peaeriala oli etnoloogia. Lisaks võttis eesti keele. Magistrantuuris läbis Oksaar eesti keele ja kirjanduse õpetaja koolituse.

Tööl ei ole ma pidanud enam asju kõigepealt iseendale õpetama,” ütleb Oksaar.

Ülikooliajal asendusõpetajana töötades tundis ta esimest korda, mis tunne on, kui kõik halvad asjad jooksevad kokku ja enam ei jõua. Kui oled selle läbi elanud, on edasi minna juba lihtsam.

Püksid patjadeks

Sandra Oksaar teeb palju klassivälist tööd. Tema hoole all on meediaring, mis lisaks ajalehe väljaandmisele hõlmab tööd õpilasesindusega ja ürituste korraldamist. Seltskond neis on üks ja sama – kes jõuab, see teeb enamasti kõike.

Kiikan üle klassiukse, kus paarkümmend pead koos ja alanud agar arutlus, kuigi õpetaja pole veel tulnud.

Ajalehe puhul on areng olnud tõusvas joones, järjest rohkem on meie leht ajalehe moodi,” räägib Oksaar, kelle innustusel koolilehe väljaandmise traditsioon Kanepis üles soojendati. Oksaar on ka ise õpilasena Treffneri gümnaasiumis lehte teinud.

Rõõm, mis õpilaste silmist vastu vaatab, motiveerib,” räägib Oksaar. „Hea on näha, milliseid muutusi oleme koolis ellu viinud, et meie ideid on kuulda võetud.”

Parajasti tehakse puhkenurkasid taaskasutusvahenditest. Õpilasesinduse ruumi nurk on täis vanu teksapükse, mis õpilased on kogunud, et meisterdada puhkenurkadesse patju.

Lõbu oli laialt stiilipäevadel. Nohikute päeval tulid ka õpetajad nohikutena kooli. Kui Oksaar hiljem gümnaasiumi kirjandustunnis oma nohikuprillid ette pani, turtsatas klass lõbusalt.

Eelmisel suvel oli Oksaar USA-s Long Islandil suvelaagris väliseesti laste eesti keele õpetaja. Oli huvitav vaadata võõrsil elavaid lapsi. Oksaar tajus, kui keeruline on eesti keelt säilitada, elades keskkonnas, kus pole kellegagi selles keeles rääkida. See on omaette töö – väärtustada eestlaseks olemist.

Oksaar ei pidanud leiutama, kuidas õpetada. Nimelt võttis ta ülikoolis lisaerialaks eesti keele ja kirjanduse õpetamise muukeelses koolis. Ka magistritöö teema oli põnev: eesti keele õpetamine Eestis rahvusvahelise kaitse saanutele.

Teema valimise ajal polnud veel pagulaskriisi, vaid ühe pagulase õpetamise isiklik lühiajaline kogemus. Kui töö valmis sai, oli pagulaste teema juba aktuaalne ja Oksaarel tuli üles astuda eesti keele õpetajate konverentsil ning televisiooniski.

Mulle meeldib end raskesse olukorda panna,” kinnitab Oksaar. „Õpetajaamet on keerulisemaid, mis suutsin välja mõelda. Pean iga päev mugavustsoonist välja tulema. Adrenaliin ja ootamatused paeluvad mind, samuti noore inimese arengu jälgimine ja toetamine. Mul on unistus minna oma klassiga põhikooli lõpuni välja ja näha, kuidas väiksed pupsikud saavad suurteks inimesteks.”

Kanepisse tööle tulles jõudis Sandra Oksaar oma juurte juurde. Ta on esimese eluaasta Kanepis elanud, kuigi ise seda aega ei mäleta. „See oli huvitav kokkusattumus,” ütleb Oksaar.

 

Selle pildi joonistas üks minu kunagine 8. klassi õpilane, kes tihtipeale akadeemilises mõttes särama ei pääsenud. Mulle on alati meeldinud selle pildi detailitäpsus. Üks mu sõbranna ütles selle kohta: „Väga punk!”

 

Sandra Oksaare CV

Sündinud 2. juunil 1990 Põlvas.

Haridus

  • 2012–2015 Tartu ülikool, eesti keele ja kirjanduse õpetaja eriala magistriõpe (lisaeriala eesti keele ja kirjanduse õpetaja mitte-eesti koolis)
  • 2009–2012 Tartu ülikool, kirjanduse ja kultuuriteaduste eriala bakalaureuseõpe, peaeriala etnoloogia
  • 2006–2009 Tartu Hugo Treffneri gümnaasium
  • 1997–2006 Puka keskkool

Töö

  • 2015 – … Kanepi gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja, ringijuhendaja (õpilasesindus ja kooli ajaleht)
  • 2014–2015 Laupa põhikool

 


KOMMENTAAR

Ilvi Suislepp

Ilvi Suislepp, Kanepi gümnaasiumi direktor:

Sandraga ei ole kerge, küll aga väga huvitav. Juba esimesest hetkest, mil temaga koolimajas kohtusin, nägin ja tundsin, et ta pole tavaline inimene ega õpetaja. Sandra on veel lihvimata õpetaja. Ta püüab, tahab kõike väga hästi teha ning suudab esitada küsimusi rohkem kui mitu õpetajat kokku. Sandra sobib noortega tegutsema, ta kannab endas pulbitsevat energiat ja otsib huvitavat. Oskab küsida, millal kõik need ülesanded tema tööaega mahuvad,  ja paneb mindki sellele vastuse leidmisega mõtlema.

Sandra on põhimõtetega: õpilane peab püüdma, pidama kinni tähtaegadest. Aeg on see, mida piisavalt ei jagu. Samas märkan, et noortega koosolemine muudab Sandrat mõneti leebemaks ka oma nõudmistes.

Olen osa saanud tema otsingutest inimsuhetes – miks või kuidas üks või teine õpilane käitub. Ja olen saanud osa nendest rõõmuhetkedest, mil ta näeb oma töö vilju, rõõmustab oma õpilaste üle. Mulle väga meeldib, kuidas Sandra jagab kogemusi, mille võrra ta ise on rikkamaks saanud, ja oskab ka ise mõne tähelepaneku üle imestada. Viimane äratundmisrõõm oli naljakilluke, mille ta andis õpilasele, kes otsis õpetaja käest oma kadunud vihikut: „Kuidas see saab minu käes olla, kui sa mitte midagi ei tee?”

Ühel päeval tuli Sandra minu juurde ja küsis, miks kõik ainult pahandavad lastega ja mitte keegi ei naerata. See pani mõtlema. Ja ka tegutsema – tõepoolest, kui me ei naerata, siis head tulemust ei tule.

Kokkuvõtteks kasutan Sandra lauset: „Mina ei mängi, kui nalja ei saa!” Nii ongi, igapäevases tõsises töös on vaja naljakillukesi, mis mõtteid ja tegusid toidavad. Kool on selleks igati sobiv paik. Sandrale soovin meie juures jõudu ja huvitavaid otsinguid koos äratundmisrõõmuga.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Adrenaliin ja ootamatused paeluvad”

  1. Kati ütleb:

    Aitäh artikli autorile!
    Sandrale kannatlikku meelt, naeratavaid kolleege ja palju põnevaid tööaastaid Kanepi Gümnaasiumis!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!