Algaja koolijuhi päevik: Kuidas mõõta sisserändajat?
Indrek Lillemägi. Foto: Kersti Niglas
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et käisin eelmisel nädalal Rootsis. Kuna oleks tobe kõiki ägedaid jalgrattaid ise leiutada, püüan pidevalt tähele panna, mida head naabritelt laenata. Soome, Läti ja Venemaa haridussüsteemiga olen rohkem kokku puutunud, kuid Rootsi valu ja võlu oli seni üsna võõras.
Sain teada, et meie suurepäraseid PISA tulemusi on märgatud ka üle mere. Rootsi enda keskpärast resultaati põhjendati argivestlustes liigse vabakasvatuse ja suure sisserändega. Ühe kohaliku koolijuhiga haridusilma väljakutsete üle arutledes mõistsin ruttu, et meie tähelepanu on tõesti erinevatel teemadel. Näiteks 2015. aastal jõudis Rootsi umbes 35 000 eestkostjata (!) alaealist asüülitaotlejat. Tahes-tahtmata on koolil nende laste uue ühiskonnaga kohanemisele oluline mõju.
Kui esimesed emotsioonid pargis külmetavatest afgaani lastest olid seeditud, küsis meie sloveenia kolleeg väikse iroonianoodiga ja vastust aimates: „Aga missugune on sisserändajate õpiedukus?” Rootsi koolijuhi vastus üllatas meid kõiki.
Üllatusi jagub mu töös muidugi igasse päeva. Teisipäeval jutustas üks 1. klassi õpilane, et kui piparkook potti mulla sisse panna ja kasta, kasvab sellest piparkoogipuu. Kuuldes, et mul on kiire, kuna pean kohe ühe õpetajakandidaadiga kohtuma, arvas ta, et me võiks olemasolevaid klassijuhatajaid ka nõnda paljundada: pane vaid õpetaja mulda, vala vett peale ja sügiseks on värsked pedagoogid olemas. Töökuulutused, vestlused ja muu aeganõudev jääks olemata. Sama pidi toimima ka õpilaste ja emmedega.
Aga tõesti, minu koolijuhitööst on viimase paari kuu jooksul võtnud olulise aja kohtumised kümnete potentsiaalsete õpetajate ja tulevaste lastevanematega. Õpilasi valida on kerge, kuna keeldume vaid siis, kui meie arvates tasub kooliminekuga aastakene oodata või ei suuda Emili kool lapse vajadusi piisavalt toetada.
Me ei pane lapsi paremusjärjestusse ning jagame koolikohti loosiga. Muidugi võib ka see süsteem tekitada paksu verd ja ebamugavust, aga katsetame ja vajadusel teeme järgmisel aastal teisiti. Kindel on see, et laste teadmisi ja oskusi me mõõtma ei hakka. Esiteks pole kõige olulisem tihti mõõdetav, teiseks on aus töötada kõigi lastega, sõltumata nende võimetest või treenitusest.
Õpetajaid leida on aga palju keerulisem. Seni pole ükski õpilane jätnud muljet, et peab end valmis õpilaseks. Ükski õpilane pole tulnud ja öelnud, et tänapäeva õpetajad on käest ära või pedagoogide vanemad need kõige hullemad. Küll aga olen kohanud õpilasi, kes on kooliga tutvuma tulles kohe teistega mänguhoogu sattunud või siiralt naeratanud ja uudishimuliku pilguga ringi vaadanud.
Lisaks tahaks tulevaste kolleegide teadmisi, oskusi ja hoiakuid enne lepingu allkirjastamist kuidagi mõõta või hinnata. Arutasime kollektiiviga pikalt, missuguseid inimesi vajame, kuid konkreetseid kriteeriume paika panna ei suutnud. Ikka jäid kõlama „usaldame sisetunnet” ja „peaasi, et on meie inimene”.
Püüdsin enda jaoks siiski kõige olulisema sõnastada. Emili õpetaja peab olema lahendustele orienteeritud mõtteviisiga, valmis koostööd tegema ja õppima ning organisatsiooni millegi erilisega rikastama. Kolmanda punkti võib sõnastada ka teisiti: soovin, et minu ümber töötaksid minust targemad inimesed. Samas on oluline meeles pidada, et ma ei otsi kolleegi endale, vaid eelkõige kaasteelist lastele ja teistele õpetajatele.
Kuna Emili kool kasvab samm-sammult, jääme „meie inimesi” ja hea õpetaja kriteeriume veel aastateks otsima. Põgenikest lapsed pole Rootsi koolidele aga valida või mitte valida ja nii vastas sealne koolijuht küsimusele sisserändajate õppeedukuse kohta järgmiselt: „Oleneb sellest, mida mõõta.”
See suhtumine sõnastas minu jaoks kogu võrdleva haridusteaduse vastuolu. Nii kerge on haridussüsteemi, kooli või õpilase kohta järeldusi teha selle põhjal, mille jaoks on mõõtvahend. Meil võib olla väga täpne stopper ja mõõdulint, aga ilmselt pole mõtet pidevalt kõigi liikumiskiirust võrrelda. Ja kuigi arvan siiralt, et peaksime oma PISA tulemuste üle uhked olema, lõpetasin kunagi ühe essee järgmiste sõnadega: „Statistika järgi pääses Titanicult rohkem kui 700 inimest, see on suur hulk, ilus number. Tore, et nii paljudele jäi hing sisse.”