Eesti lastekirjanduse keskus soovitab: Loeme pildiraamatuid
Triinu Laan
„Vana katkine kass. Vana katskinõ kass”
Illustreerinud Anne Pikkov. Kõva köide, 31 lk. Kirjastus Päike ja Pilv, 2016.
Nagu kõik loomad ja inimesed jääb ka Kristeli ja tema vanavanemate kass vanaks ning läheb katki. Tal ei ole enam ühte kõrva ja kuulmine pole see mis noorena. Tema silmanägemine on samuti kehvake. Vana katkine kass lonkab mõlemat jalga ning suurema osa hammastest on ta samuti kaotanud. Kuid kõigele vaatamata on ta üks õnnelik loom – tema eest hoolitsetakse, teda hoitakse. Ühel hommikul aga leiab pererahvas vana katkise kassi sohvalt. Ta on magama jäänud ega ärka enam üles. Ta on jätnud maha oma vana katkise keha ja läinud ühte teise ilma, kus on kõik kassidele tähtsad asjad.
Raamatu tekst on esitatud paralleelselt eesti kirjakeeles ja Võru murdes.
Kertu Sillaste
„Ei ole nii!”
Illustreerinud Kertu Sillaste. Kõva köide, 50 lk. Kirjastus Päike ja Pilv, 2015.
Väike hirmunud jänku ei taha talve. Ta keeldub uskumast, et on eksinud valgete väljade vahele, et tal on külm ja et ta kardab. Jänku laulab vapruselaulu, kuni jõuab väikese maja juurde. Seal magab ta nagu karu ning kui ta ärkab, on kevad. Talv on üle elatud ja jänes on palju vapram. Jänesed saavad alati hakkama, teab nüüd ta.
Indrek Koff
„Ilusti”
Illustreerinud Ulla Saar. Kõva köide, 53 lk. Kirjastus Härra Tee & proua Kohvi, 2016.
Leen ja Oskar on juba suured ja asjalikud. Kui neil on lasteaiast vaba päev ja vanaema neid valvama tuleb, otsustavad lapsed eriti tublid olla, et emale rõõmu valmistada. Nad koristavad toad, pesevad pesu ja puhastavad kingi. Kõige lõpuks teevad emale ka koogi. Seda kõike täitsa üksi, ilma vanaema abita. On ju vanaemal endalgi palju teha – ta kuulab raadiost õnnesoove, vaatab telerist seriaale ja loeb ajalehte. Kui aga ema koju jõuab, ei rõõmusta ta sugugi. Miks küll, kui lapsed on kõik teinud nii ilusti?
Kim Fupz Aakeson
„Lõvitüdruk”
Tõlkinud Eva Velsker, illustreerinud Julie Völk. Kõva köide, 24 lk. Kirjastus Päike ja Pilv, 2016.
Louise on väike tüdruk, kellel on lõvi. Lõvi on Louise parim sõber ja temaga koos olles ei torgi teda keegi – ei lapsed koolist ega õpetaja, ega isegi mitte ema. Ema küll ütleb, et tal on tööl palju tegemist ja koosolekuid, kuid Louise teab, et ta tegelikult lihtsalt kardab. Nii jätabki ema tüdrukule toidu fooliumi alla ja kirjutab kirjakesi. Ühel päeval aga kolib Louise naaberkorterisse suurulukikütt, kes ei karda midagi ega kedagi, ja väikesel tüdrukul tuleb hakata oma lõvi kaitsma.
Marianne Dubuc
„Lõvi ja lind”
Tõlkinud Leelo Märjamaa, illustreerinud Marianne Dubuc. Kõva köide, 75 lk. Kirjastus Draakon & Kuu, 2016.
Ühel kargel päeval leiab sügisesi aiatöid tegev lõvi linnukese. Vaeseke on haavatud, tal on külm ja hirm. Lahke lõvi pakub väiksele linnule soojenduseks oma kohevat lakka. Kuna linnu kaaslased on juba lõunamaale lennanud, veedab linnuke talve lõvi hubases kodus ning neist saavad head sõbrad. Siis aga saabub kevad ja teised linnud tulevad lõunamaalt tagasi. Mis saab linnukesest, kes lõvile hindamatut seltsi on pakkunud? Mis saab lõvist, kes on end nii õnnelikuna tundnud?
Martin Baltscheit
„Jänese kuld”
Tõlkinud Merlin Laansoo, illustreerinud Christine Schwarz. Kõva köide, 42 lk. Kirjastus Kakaduu, 2015.
Jänes, kes kartis kogu elu kõike ja kõiki, sureb ja jätab endast maha märkimisväärse varanduse. Kulda täis kirstus on ka jänese testament. Loomake pärandab oma maise vara metsa kõige suuremale jänespüksile. Metsaelanikud, kes kõik varandust endale ihkavad, hakkavad endi seast jänese õigusjärgset pärijat otsima. Kes võiks olla kõige kartlikum? On see öökull, kes pelgab, et ütleb midagi, mis pole tõsi? Või madu, kes kardab, et teda peetakse valetajaks?