OPL MANG

Eesti vapi lugu

23. veebr. 2017 Tiit Saare heraldik, ajaloolane - Kommenteeri artiklit

 

Pärast Eesti ala vallutamist 13. sajandil jaotati kogu maa neljaks Vana-Liivimaa suurlääniks. Põhja-Eesti maakondadest moodustati Taani kuningale personaalselt kuulunud eestlaste hertsogkond (Dux Estonum). Endisest Ugandi maakonnast sai Tartu piiskopkond, Läänemaast ja Saaremaast kujunes Saare-Lääne piiskopkond. Sakala, Järvamaa ja veel mitmed väiksemad muinasmaakonnad kuulusid Mõõgavendade ordule (täpsemini: Kristuse sõjateenistuse vendadele).

Eestimaa hertsogi tiitlit kandnud Taani kuningad sel ajal tiitlilääni vappi ei omanud. Kuninga kohapealsed asevalitsejad (asekuningas, kapten) kasutasid isikliku vapiga pitsatit.

Esmakordselt kasutas ristatud võtme ja mõõgaga Tartu piiskopi stiftivappi 1324. aastal piiskop Engelbertus de Dolen. Need atribuudid tähistasid Tartu piiskopkonna kaitsepühakuid: võti apostel Peetrust, mõõk apostel Paulust.

Mõõgavendade ordumeistri pitseril kujutati käppristi ja mõõka. Pärast leedulastelt Saule lahingus hävitavat lüüasaamist 1237. aastal liitusid allesjäänud mõõgavennad Saksa orduga ja moodustasid selle Liivimaa haru. Liivimaa ordu tunnuseks sai Saksa ordu must rist. 1346. aastal müüs Taani kuningas Valdemar IV oma Põhja-Eesti valdused Saksa ordule, kes andis need omakorda Liivimaa ordule. Sellega laienes musta risti kasutamine suurele osale Eesti alast.

Eesti taas jaotatud

1558–1583 Venemaa algatatud Liivi sõdade tulemusena lõppes senine Vana-Liivimaa riiklik korraldus ja Eesti ala jaotati Rootsi, Poola-Leedu ja Taani vahel. Rootsi kuningas Johan III tituleeris enese Liivimaa eestlaste hertsogiks ja selle tiitli tähistamiseks kujundati ajavahemikul 1582–1583 Taani kuninga­vapist inspireeritud kolme leopardse lõviga hertsogi tiitlivapp. 1584. aastal liideti Põhja-Eesti maakonnad Eestimaa hertsogkonnaks ning lõvidega vapist kujunes Eestimaa hertsogkonna vapp.

Lõuna-Eesti kuulus Poola Liivimaa ehk Inflantia koosseisu. Hertsogi tiitlivapiks kinnitas Poola kuningas Sigismund II August 1566. aastal Gryfi: punasel kilbil hõbedast mõõka hoidva greifi. Vapi aluseks oli samal aastal Liivimaa asehalduriks nimetatud Jan Hieronim Chodkiewiczi vapp Chodkiewicz. Inflantia greifi rinnale lisati stiliseeritud krooniga kuninga monogramm SA. Pärast Rootsiga liitmist 1629. aastal Liivimaa vapina jätkuvalt kasutatud greifi rinnalt eemaldati kuldne kroon. Rootsi riigi koosseisus moodustati Eesti- ja Liivimaast riiklikud halduskonnad, kubermangud. Sarnase vapipildiga tiitliläänide vappidest eristamiseks asendati kubermanguvappidel hertsogi kroon kuninga krooniga.

Vene ajal

Rootsi ajal välja kujunenud vappide kasutamine jätkus 18. sajandil Vene ajal, kusjuures vapisubjekte tähistavad kroonid viidi vastavusse Vene impeeriumis kehtinud saksa astendkroonidega. 19. sajandil levis Põhja-Eesti baltisakslaste seas arusaam, et Eestimaa rüütelkonna kasutatav Eestimaa vürsti tiitlivapp olevat tegelikult Taani kuninga poolt juba 13. sajandil Harju-Viru vasallidele antud korporatiivne tunnus. Kuna otsesed ajaloolised tõendid selle kohta puudusid, jäi seletus spekulatiivseks. Tallinna linnaarhiivis säilitatavatele vanadele pitseritele toetudes muudeti senisel suurel linnavapil kujutatud leopardsed lõvid heraldilisteks. Hoolimata allikate puudumisest muudeti ka Eestimaa rüütelkonna kasutatud vappi. Leopardsed lõvid säilisid Eestimaa vürsti (hertsogi) ja 8. detsembril 1856. aastal ametlikult kinnitatud Eestimaa kubermangu vapil.

Kui 1917 kinnitas Vene Ajutine Valitsus rahvuslikes piirides Eestimaa kubermangu autonoomia, hakati esmakordselt kogu Eesti sümbolina kasutama senist Põhja-Eesti, Eestimaa kubermangu kolme leopardse lõviga vappi.

Iseseisev Eesti

99 aastat tagasi kuulutati Tallinnas välja Eesti iseseisev demokraatlik vabariik. Riik sai reaalselt toimima hakata alles pärast üheksa kuud kestnud Saksa okupatsiooni. Eesti riigi esimeseks vastupidavusprooviks kujunes novembri lõpul alanud Vabadussõda. Iseenesestmõistetavalt kasutati sel ajal Eesti väeosade pitsatites, sõjaväelaste käiseembleemidel ning auastet tähistavatel tärnidel lõvidega vappi. Heraldilise asjatundmatuse tõttu võeti lõvide kujundamisel aluseks Tallinna linna­vapilt leopardid. Tallinna suur vapp esindas Eesti Vabariiki ka detsembris 1919 Londonis avaldatud The Esthonian Review’ kaanel.

Lõvidega vapi riigivapiks kinnitamise seadis kahtluse alla rahvusromantiline kunstnik Kristjan Raud, kes leidis, et heraldilised lõvid/leopardid ei sobi rahvuslik-demokraatlikule riigivapile, kuna need olevat eestlaste orjastajate sümbolid. Kr. Raud pakkus Eesti vapiks „Kalevipojast” inspireeritud Põhjakotka. Järgnevatel aastatel korraldati mitu vapivõistlust. Peaaegu kõikidel kavanditel esitati ajaloolist vapimotiivi, millele oli lisatud kas Põhjakotkas, Liivimaa vapp, riigi nime abreviatuur, tuletorn, Suure Vankri tähtkuju jms. Riigivapi küsimus venis ja mitmete vaidluste ja arutelude kaudu jõuti alles 19. juunil 1925. aastal nii kaugele, et II riigikogu kinnitas riigivapiks ikkagi algse lihtsa kolme leopardiga kuldse kilbi.

Tammeokstest pärjaga suurt vappi kasutati riigi üldvapina, pärjata vapiga tähistati valitsusasutusi ning see oli Eesti Vabariigi ametimärkide ning embleemide detail. Leopardidele ametlikult allegoorilist tähendust ei omistatud. Neid seostati mõnikord Kalevipoja koertega või eestlaste ajaloolise vabadusvõitlusega.

Riigi Teatajas vapiseaduse avaldamise ajaks ei olnud valminud kohast vapietaloni. Avaldatud vapijoonise olevat teinud üks valitsusametnik, kellel puudus kunstiline ettevalmistus. Nii omandas ametlik riigivapp näiliselt ebasümmeetrilise kilbi ja kohmakalt kujundatud leopardid. Hiljem püüdsid kunstnikud Günther Reindorff ja Paul Luhtein vappi korrastada, kuid uue võimaliku vapietaloni kinnitamine lükkus edasi.

 


Vapi kasutamine kriminaal­kuriteoks

Günther Reindorffi vapikavand, 1922.

1940. aasta juunipöördega kehtestatud nõukogude võim kuulutas ajaloolise Eesti vapi kasutamise kriminaalkuriteoks. „Kodanlise Eesti Vabariigi” vapi asemele otsiti uut „töörahva võimu” väljendavat Nõukogude Eesti „riigivappi”. Juba 25. augustil 1940. aastal vastu võetud Eesti NSV põhiseaduses esitati võimaliku vapi kirjeldus, mille alusel hakati otsima sobivat kunstilist lahendust. Kõigepealt saadeti Moskvasse kinnitamiseks kunstniku Henrik Vitsuri kujundatud embleem, mille punasel kilbil kujutati hõbesinistest õnarlainetest jaluse kohal kuldset sirpi ja vasarat. Kilbi kohal asus kuldseid kiiri heitev punatäht. Okaspuuokstest ja viljapeadest pärga siduval punasel lindil esitati kommunistide deviis. Alumisel punasel lindil oli kiri „EESTI NSV”. Kirjeldatud vapp lükati Moskvas tagasi põhjendusega, et selle aluseks on „kodanlikku korda” meenutav vapikilp.

Seejärel otsustati vapikonkursile laekunud töödest valida varjunime Художник all esitatud kavand, mis vastas enam teiste nõukogude vappide eeskujule. Rahvuslikku eripära rõhutasid vaid pärja okaspuuokstest pool ning pärga siduval punasel lindil esitatud eestikeelne liiduvabariigi nimi ja moto „Kõigi maade proletaarlased, ühinege!”.

Eesti ajalooline kolme leopardiga riigivapp toodi uuesti avalikkuse ette 1988. aastal. 16. oktoobril 1990. aastal kinnitas Eesti Vabariigi ülemnõukogu presiidium Eesti Vabariigi riigivapi kasutamise. Mõne aja pärast hakati arutama vajadust riigivapi etalonkujutise kunstiliseks korrastamiseks. See ülesanne anti disaineritele Arno Mägerile ja Margus Haavamäele. Vapi kunstilise uuendamise vastu avaldasid protesti Eesti Vabariigi iseseisvuse õiguslikku järjepidevust rõhutanud rahvusradikaalid. 20. augustil 1990. aastal taastati reaalselt Eesti Vabariigi iseseisvus ja koos rahvusvahelise tunnustamisega muutus oluliseks ametliku vapietalonkujutise olemasolu. 7. juulil 1992. aastal kinnitas riigikogu riigivapiseadusega Mägeri ja Haavamäe uue riigivapi etalonkujutise.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!