KULTUUR
KIRJANDUS KINOS
TELLIMINE

Eestikeelse teaduse heitlik sära kõrghariduses

2. veebr. 2017 Ülle Sihver Eesti maaülikooli keelekeskuse juhataja - Kommenteeri artiklit

Ülle Sihver: „Eesti haritlased on emakeelse terminoloogiatöö ja teaduskeele korraldajad, kellel tuleb ühiskonnas, mis nüüd leiti ka tõepõhjata olevat, akadeemilisi kaanoneid järgides kirja panna ja toimetada emakeelne kvaliteetne tõenduspõhine teave. Siis saavad järgmised põlvkonnad kasutada suhtlemiseks funktsionaalset märgisüsteemi, olgugi täna keeruline hoomata, missuguse (E/e)esti keelega on siis tegemist.” Foto: erakogu

 

Märgisüsteem kõrghariduses on teisenemas vähemalt õppe- ja teadustekstide puhul – teadusteave peab olema kättesaadav inglise keeles ja võib olla ka eesti keeles. Õppeastmest või erialast olenemata on inglise keele kasutamine üldoskus.

Bakalaureuse- ja suuremas osas ka magistriõpe on eestikeelne, kuid uuema teabe käsitlus eeldab originaalartiklite lugemist. Teabesiire õppekava keelde toimub eestikeelse baasterminoloogia ja õpikute abil ning õppejõudude õppematerjalidena. Sealt omandab õppija nii teaduskeele stiili kui ka terminoloogia. Kirjalikes töödes kasutab ta sellist lausestust, nagu on slaididelt ja ingliskeelsest kirjandusest lugenud. Seetõttu tuleks neid üliõpilaste jaoks esmaseid ja muutuvaid teabeallikad kindlasti pidevalt toimetada ja korrigeerida. Kui üliõpilase keelekasutusele analüüsi ei järgne, on see järelikult korrektne ning selliselt kirjutab ta oma järgmised referaadid, bakalaureuse- ja magistritöö. Õigekeelsus ja väljendusoskus on kavakohaselt omandatud gümnaasiumis ja järelikult piisav kõrgkoolis õppimiseks.

Ühiskond käsitab vähemalt bakalaureuseastet massikõrgharidusena, mistõttu peaks jõudsasti edenema ka eestikeelne akadeemiline eneseväljendus, arvestades juba üliõpilaste esimesel kolmel akadeemilisel aastal kirjutatud tekste ja kaitstud bakalaureusetöid. Kui õppetöös haihtub teksti keelenorm sisu kõrval justkui hindamisele mittekuuluvaks kestaks, kuidas siis õppida väljenduma vastavalt keele­registrile? Doktoriõppes eeldatakse emakeelse akadeemilise kirjutamise oskust, sest arusaadavalt on doktorant seda lihvinud juba gümnaasiumiõpingutest alates.

Toimetamata tekstide maailm

Samas ei ole võimalik eeldada, et vaid erialaõppejõud koostavad, toimetavad ja korrigeerivad kirjalikku õppematerjali, vahendavad seda õppijatele ja analüüsivad omandatut nii sisuliselt kui ka keeleliselt, tehes seda piiratud aja jooksul suurte üliõpilasvoorudega. Õpingute keskkonda on Tartu ülikooli eesti keele spetsialist Kersti Lepajõe iseloomustanud kui toimetamata tekstide maailma. Sellises keskkonnas puutub õppija eelkõige kokku pigem kvaliteetsete ingliskeelsete erialaallikatega ja tõenäosus oma loomingut avaldada, saades kujundavat tagasisidet, on suurem samuti pigem ingliskeelses keskkonnas. See arusaam noorel põlvkonnal juba on.

Hiljuti oli rahvusringhäälingus laiale vaatajaskonnale mõeldud saates umbes kaheksa minutit kestev intervjuu noore inimesega, kelle kõnet jälgides tuli arvestada inkami, laifstaili, vaineri, laikide, šeerimise, diili, sõušal meedia ja päikeseloojangu tšeissimisega. (Vine on Twitteris videoklippide levitamise rakendus.) Sellesse noore inimese toimivasse erialakeelekasutusse ei puutu enam vormi ega stiili analüüs, mida varem pole tõenäoliselt toimunud, ning kõneleja ega tema kaasaegsed ei tunne keelekorralduse järele enam vajadust. Siit järeldan, et sobiva registri valimiseks kõnes ja kirjas peab neist koolis teada saama ja neid seejärel harjutama. See on ajamahukas tegevus, mis eeldab õppijalt kannatlikku korduvat tekstikirjutamist, olenemata oma erialastest ­eelistustest reaal- või humanitaarvallas. Tänaseid õppijaid motiveerib aga õpitu rakendusvõimalus, kiire teabehange ja nad on tulemustele orienteeritud, saades operatiivset tagasisidet oma tegevusele ja saavutustele. Selline maailmakäsitlus soosib suhtlus- ja töövahendina pigem inglise keelt.

Inimese eneseväljenduse kujundab eeskujutekstide lugemine ning neist mõjutatuna elu, kõrgkoolis õppides teaduselu üle järelemõtlemine. Head teadusteksti lugedes ei pea muretsema tõlkevastete, emakeelsete terminite, õigekirja, lausestuse ega teksti sidususe pärast, lugeja hoomab vormi intuitiivselt, jälgides samal ajal sisu, mis hiljem on ka analüüsi väärt. Eesti keelde tõlgitud teadusteabe ja terminite puhul kehtib kultuuriruumi sobitumise vajadus, et lugeja tajuks neid kui eesti keele kaanonite järgi koostatuid.

Esimene ja viimane eestikeelne teadustekst

Ingliskeelsete tekstidega töötamise kõrval tuleb doktorandil koostada oma väitekirja eestikeelne põhjalik kokkuvõte, mis võib teaduse rahvusvahelistumist arvestades jääda tema esimeseks ja viimaseks eestikeelseks teadustekstiks. Siin on mõned näited doktorantide tekstidest koos korrektuuri tegemise soovitusega, analüüsimaks teaduskeelele ehk kindlate korduvate joontega allkeelele omast registrit: „doktoritöö eesmärgiks oli […]; koostöö võiks olla üheks võimaluseks; tiheduse tõus; kõrge arv; sügav mõju; väike sündide määr; produktiooni langus; nii intensiivne harimine kui ka xy sisalduse vähenemine võisid olla põhjusteks; osal loomadest on rohkem […]; liha loomse päritoluga kõrvalsaadused; lisamenetlusi teostama; poliitikas leiab see probleem palju käsitlust; konverents taimekaitsest; kahjustus on tekitatud putuka poolt transporditavatest patogeenidest; kirjutatakse arsti poolt välja retsept patsiendile; vaadelda seda läbi teooriate; kirjeldamine läbi maatriksi; tolmeldajad külastavad naabruses asuvaid taimi; vähenes 55.7 tuhandelt 19.2 tuhandele; ettevõtete sündide kontsentratsioon; on võetud suunitlus kaasaegsete meetodite suunas.”

Siinkohal on toodud vaid sõnaühendid, millest nähtub esmane kirjakeele ja õigekeelsuse oskuse vajadus, mida iseloomustab mh käändelise ja kaassõnalise rektsiooni ning kollokatsioonide tundmine, ainsuse ja mitmuse kasutus, tegumood ja arvude kirjutamine. Tuleb tõdeda, et ilma eestikeelsete teadustekstide lugemiseta on teksti koostaja kõrvades eestikeelne teaduskõnekeel ja silmades ingliskeelne sõnastus. Vahetevahel tekib resümeed lugedes soov see kasvõi Google’i tõlkeportaali abil ingliskeelseks muuta, sest siis tundub tekst arusaadavam: punktuatsioon ja verbi asukoht lauses vastab sageli nagunii inglise keele reeglitele.

Mitte sõnad, vaid sõnum

Väitekirja eestikeelne resümee hõlmab aga ennekõike sisulist ja vormilist sidusust ja korrektset omakeelset eriala­sõnavara. Tähtis on mõista, et teadusteksti koostamine tähendab ingliskeelse artikli võõrterminitega toortõlke asemel sihtkeele kultuuri ja eriala kontekstis kirjakeelele kohaselt vormistatud erialast sõnumit. See on emakeelne teaduskultuuriline pädevus – mitte sõnad, vaid sõnum. Kirjaliku eneseväljenduse õppimine tähendab emakeelse maailmatajumisega suhestumist ja selle väljendamist, muutudes ühtlasi teadlikuks infovahendusprotsesside registrierinevustest, kui kaasdoktorandi ja kolleegiga oma uuringutest rääkida, ettekannet pidada või publikatsiooni koostada. Emakeelne suhe oma erialasse võimaldab algupäraselt mõelda, kuid selle eelduseks on valdkonna emakeelne õpe. Muul juhul on mõtlemisinstrumendid teiskeelsed ja mõtetega tuleb opereerida vahendatult. Emakeelne tekstiloome vajab oma keeles eriala üle mõtlemist, siis on loogiline kirjutada ka emakeelele omase lausestruktuuriga.

Õppija mõtte sisu ja vormi kujundab aga õpikeskkond. Koolis tuleks õppida mõistma mõtte keelerüü olemust. Rühma- või paaristööna saab üksteise kirjalikke töid toimetada ja korrigeerida, õppides samas neid tegevusi eristama ja saades vahetut tagasisidet. Siis oskavad tänased õpilased tulevaste spetsialistidena keeleinimesi trükiste valmistamisse kaasata. Teksti koostamise õppimisel võib kasutada ümberpööratud klassiruumi meetodit, mille käigus õpilased kooli professionaalselt ja sotsiaalselt toetavas keskkonnas avatud ruumides laiadel liigendatud astmetel istudes ja digitaalsete keelekogude kasutamist harjutades koostavad viitehalduri abil tekste oma digivahendis. Üksinda kodus ajahädas lõike internetist kopeerides on tekstiloome pädevuse kasulikkust raskem mõista. Õpetaja tähistab töötlemist vajavad tekstiosad, rühm või paar analüüsib ja teksti autor lisab sel moel saadud tekstinäidise oma digiõpimappi. Kui see jääb ka õpilase viimaseks kirjutiseks, on ta õppinud tulevikus ära tundma kvaliteetseid tekste. Töö akadeemilise erialatekstiga algab mitmel pool koolides aine- ja võõrkeeleõppe lõimimisega, samamoodi tuleks endastmõistetavalt teha emakeele ja erialaainetega. Tunniplaan peaks olema maailma terviklikku tundmaõppimist soodustav õpikeskkonda ja tegevusi ühendav tööriist. Kui õpilased lahendavad rühmades projektitöödena probleemõppeülesandeid, moodustavad kooli õpetajad järelikult koos töötava meeskonna. Siis on lahendatavad ka küsimused, kes ja kuidas peegeldab õpilastele näiteks bioloogiareferaadi keelekasutust.

Üliõpilast ei pane teaduskeele registrit järgima väide, et nii on õige. See peab olema kasulik ja eesmärgistatud, näiteks Vikipeedia kirjena; kiiresti ja tehnoloogiliselt teostatav spelleri, digiandmebaaside (eki.ee keelekogud!), kvaliteetsete eeskujutekstide lugemisvõimalusega ajast ja kohast sõltumata, vahetu tagasisidega kaasõppijatelt ja juhendajatelt. Kui ülikoolis jätkub eriala- ja keelespetsialisti koostöö akadeemilise kirjutamise alal, on doktorant väitekirja resümee kirjutamiseks end vähemalt kümme aastat erialatekstide juhendatud kirjutamisega ette valmistanud ning saab tõdeda, et emakeelne erialakeel omandatakse eriala õppimise käigus. Õppejõudude koostöö korral saab korraldada ka välisdoktorantide väitekirjade resümeede erialaselt pädeva tõlkimise.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!