Haldusreform ja seitse ülikoolilinna

17. veebr. 2017 Ene Pajula ajakirjanik - 1 Kommentaar

Kõige kindlamalt peaksid end tundma TÜ Viljandi kultuuriakadeemia ja Narva kolledž. Nende õpilaskond on arvukas, lisaks toetab Narva kolledžit nende julgeoleku aspekt. Foto: TÜ Narva kolledž

 

Praeguse haldusreformi kontekstis on põhjust tõdeda, et paikkonnad, kus haritumate inimeste arv langeb alla kriitilise piiri, käivad paratamatult alla. Selles mõttes on kohalikud kõrgkoolid erakordselt tähtsad. Selgelt alahinnatud on kolledžite juurde loodud kompetentsikeskused, mis on juba suutnud piirkondlikku majandust elavdada.

Taasiseseisvumine ja äkki avanenud võimalus edaspidi ise oma elu korraldada vallandas enneolematu loomingulise palangu kõigis maakondades. Selle tagajärjel tekkis Eestisse lausa seitse uut ülikoolilinna, ehk väljapoole Tallinna ja Tartut asutasid kolledži kolm Eesti avalik-õiguslikku ülikooli: Tartu ülikoolil on Viljandi kultuuriakadeemia, Narva ja Pärnu kolledž, Tallinna ülikoolil Haapsalu ja Rakvere kolledž ning Tallinna tehnikaülikoolil Virumaa kolledž Kohtla-Järvel. Tallinna tehnikaülikoolil oli kolledž ka Kuressaares, kuid sellest on tänavuseks järele jäänud vaid mereakadeemia üks osakond. Tartu ülikoolil oli kolledž ka Türil, aga sellest on jäänud ainult mälestus.

Tekkelugu sarnane

Kolledžite tekkelugu on paljuski sarnane. Täiesti tühjale kohale ei tulnud midagi. Nii Viljandi kultuuriakadeemia kui ka Narva ja Rakvere kolledž kujunesid välja eelmise, n-ö keskeriharidusliku kooli reorganiseerimise tagajärjel pärast seda, kui pääsesime välja Nõukogude haridussüsteemist. Algusest peale tuntuim on neist kindlasti Viljandi, sest kes poleks kuulnud Viljandi kultuurikoolist, mis tegutses Viljandis juba 1960. aastast. 1991. aastal töötasid nad ennast üles kolledžiks, 2003. aastal akadeemiaks ning Tartu ülikooliga ühineti 2005. aastal. TÜ Viljandi kultuuriakadeemias õpib praegu ümmarguselt 700 üliõpilast.

TÜ Narva ja TLÜ Rakvere kolledž on rajatud seal eelnevalt töötanud pedagoogikakooli põhjal. Rakvere loeb oma algust aastast 1912, mil avati õpetajate seminar, pedagoogikakool töötas aastast 1972. Kolledž asub ajaloolises koolimajas, kus 1805. aastal hakkas tegutsema kuulus kreiskool, seal õppisid legendaarsed „Viru vande” osalised Faehlmann, Kreutzwald ning Neff. Tallinna ülikooli kolledži staatus saadi juba 1991. Oma õppekavasid on neil kaks: alushariduse õpetaja ja sotsiaalpedagoogika, kuigi on õpetatud ka inglise keele õpetajaid, riigiteadusi ja sotsiaaltööd. Üliõpilasi on praegu 200.

Narva pedagoogikakõrgkooliga lõi Tartu ülikool käed 1999. aastal ja sellest ajast räägime Tartu ülikooli Narva kolledžist, kus on 700 üliõpilase ringis.

Kõrgkool geenides

TLÜ Haapsalu kolledž peab oma eelkäijaiks Läänemaa õpetajate seminari (1922–1932) ja Haapsalu pedagoogilist kooli (1945–1953). Kumbki polnud teab mis pika ajalooga, aga jälg, mis neist maha jäi, oli päris sügav. Läänemaa õpetajate seminari kuulsaim õpetaja oli ilmselt Cyrillys Kreek ja üks kuulsaid vilistlasi meie endine legendaarne haridusminister Ferdinand Eisen. Haapsalu pedagoogilise kooli lõpetanute hulgas on näiteks graafik Kaljo Põllu ja mälestusväärne koolidirektor Voldemar Pinn. Mõlema kooli vilistlased said kuulsaks oma kutsekindluse poolest. Kas tehti parem valik juba kooli sisseastumisel või õpetajaamet oligi austusväärne, aga Haapsalus koolitatud õpetajate hulgas praktiliselt puuduvad need, kes oleksid elu jooksul ametit vahetanud.

Selle mõtte, et Haapsalus võiks õpetajakoolituse taastada, pani kohalikele inimestele pähe Voldemar Pinn ja teda toetasid mõlemad tollased maavanemad, nii Andres Lipstok kui ka Hannes Danilov. Asjaajamine langes soodsale pinnasele ja 1. septembrist 1998 saigi Haapsalust ülikoolilinn. Esialgu koolitati põhiliselt klassiõpetajaid, aga eri aegadel on seal õpetatud ka informaatikat, riigiteadusi, halduskorraldust ja mida kõike veel. Kuna esialgne mõte oli, et oma lapsed ei peaks minema kodunt kaugele, siis tuligi enamik õppijaid Läänemaalt ja läks tööle Läänemaa koolidesse või vallavalitsustesse. Aga pikapeale sai see nišš täis ja nii töötati välja uued õppekavad. Praegu õpib Haapsalu kolledžis rakendusinformaatikat, liiklusohutust, tervisejuhtimist ning käsitöötehnoloogiaid ja disaini kokku 300 üliõpilast.

Pärnus, nagu ka Haapsalus, otsekohe sellist kooli polnud, mida ümber struktureerides oleks saanud kolledži luua. Aga Pärnu on olnud päris ülikoolilinn – nimelt tegutses Academia Gustaviana 1699–1710 Pärnus. See on Tartu ülikooli ajaloo ametlik osa. 1991. aastal avati Pärnu linnaisade eestvedamisel Pärnu majanduskool, mille eesmärgiks seati koolitada personali Pärnu kuurortide tarvis. Tartu ülikooli kolledžiks saadi 1996. Tänaseks on Pärnus üheksa spaad, milliseid Stockholmis olevat ainult üks, nii et kui rääkida sellest, et iga õppeasutus peaks leidma oma niši, siis spaandus on pärnakate tõeline kullasoon. Pärnu kolledž on ka ainus kolledž Eestis, kus on ingliskeelne magistriõppekava – heaolu- ja spaateenuste disain ja juhtimine. Nende kuulsaim eriala on ilmselt turismi- ja hotelliettevõtlus. Kokku õpib seal praegu 600 üliõpilast.

Ida- ja läänepoolseim

Omaette põnev on Virumaa kolledži kujunemislugu, seda enam, et idapoolsest elust teab ülejäänud Eesti vähe. TPI Kohtla-Järve konsultatsioonipunkt alustas tööd 1959. aastal, millest 1969. aastaks kasvas välja TPI üldtehniline teaduskond suure hulga erialadega. Õhtuses õppevormis alustati tööd automaatika ja telemehaanika, elektrijaamade ja tööstusseadmete automatiseerimise, masinaehitustehnoloogia, metallilõikepinkide ja instrumentide, soojuselektrijaamade, keemilise tehnoloogia, masinaehituse ökonoomika ja organiseerimise, tööstuse planeerimise ja raamatupidamise erialal. Päevasesse õppevormi võeti vastu 25 üliõpilast. 1971. aastast hakati õpetama kaht päevast eriala: maardlate allmaakaevandamise tehnoloogiat ning kompleksset mehhaniseerimist ja masinaehituse ökonoomikat ja organiseerimist. Üldtehniline teaduskond likvideeriti 1992. aasta juunist ja asendati iseseisva, rakendusliku suunaga Virumaa kõrgkooliga.

Virumaa kõrgkool lõpetas tegevuse 01.09.2000 ja selle asemel tekkis TTÜ Virumaa kolledž. Õppekavasid oli kaks: tootmistehnika ja tööstusettevõtlus ning tehnikavaldkond. 2001. aastal avati tehnikavaldkonna asemel informaatika õppekava. Üliõpilasi on 450–500 vahel.

Ka TTÜ Kuressaare kolledži tekkelugu on meenutamist väärt. 1991. aastal asutasid Saare ja Hiiu maavalitsus iseseisva uurimisasutusena saarte instituudi, mille põhiülesandeks seati kogu Eesti asustatud saartelt laekuva teadusteabe tootmine, kogumine ja levitamine. 1999. aastaks jõuti lepingu sõlmimiseni TTÜ-ga ning instituudist sai TTÜ Kuressaare kolledž. Kuna tegu on Saaremaaga, siis eeldaks mereerialasid, aga seni pole neid väga olnud. Kuressaare esimene õppekava oli turismi- ja toitlustuskorraldus, millele lisandusid elektroonika ja väikeettevõtlus. TTÜ struktuuri ümberkorraldamise käigus jääb Kuressaarde alles vaid mereakadeemia keskus, kus on avatud kaks õppekava, millest üks – meretehnika ja laevaehitus – on merega seotud ning teine on ettevõtlus ja elamusmajandus. Üliõpilaste arv kõigub 170 ja 200 vahel.

Kuidas edasi?

Ühelt poolt on praegu tegutsevatele kolledžitele ja ka Kuressaare keskusele lubatud, et nende olukord ei muutu, aga teisalt peavad kõik oma olemasolu õigustamiseks pingutama. Üldiselt arvatakse, et kõige kindlamalt peaksid ennast tundma TÜ Narva kolledž ja Viljandi kultuuriakadeemia. Nende õpilaskond on arvukas, lisaks toetab Narva kolledžit nende julgeolekuline aspekt ja Viljandit selge ja ajalooline omapära. Aga ka nemad ei saa rahulikult loorberitele puhkama jääda ning peavad oma õppekavasid regulaarselt üle vaatama.

Oluline julgeoleku- ja eesti keele elushoidmise aspekt on lisaks kõigele muule ka TTÜ Virumaa kolledžil. Nemad peavad oma tugevuseks tihedat koostööd piirkonna ettevõtetega ning oma õppekavade kujundamist vastavalt nende vajadustele. Bakalaureusetasemel saab õppida keemiatehnoloogiat, tehnoloogiliste protsesside juhtimist, tootmise automatiseerimist ja rakendusinfotehnoloogiat. Siin on ka üks magistrieriala – kütuste keemia ja tehnoloogia –, kust on saanud tubli järelkasvu kolledži juures asuv põlevkivi kompetentsikeskus. Kolledžite juurde rajatud kompetentsikeskustest ei teata kuigi palju, ja need ongi täiesti omaette teema. Aga üks mis kindel: need kõik on juba mõjutanud kohalikku majandust ja mõjutavad veelgi.

Tundub, et kõige optimistlikumalt vaatab tulevikku TLÜ Rakvere kolledž, sest kokku on lepitud selle ühinemine Lääne-Viru rakenduskõrgkooliga Tallinna ülikooli egiidi all. Direktor Silver Pramann usub, et selle tagajärjel muutub TLÜ Rakvere kolledž Eesti suurimaks piirkondlikuks kolledžiks umbes 1600 üliõpilasega. Enne tuleb aga lahendada mitmed kinnisvaraprobleemid, sest koolihooned vajavad suuri investeeringuid ja üle vaadata tuleb mõned õppekavad.

Selge see, et lõputut hulka killustunud koole me ülal pidada ei suuda, ja viitteist kokakooli polegi vaja. Muidugi tuleb erialasid ja võib-olla koolegi ühendada, aga enne kui otsustatakse mõni õppeasutus kohapeal täiesti kinni panna, või veel hullem, Tallinna või Tartusse üle kolida, tuleb kõvasti kaaluda regionaalset aspekti. Üks oluline argument piirkondlike kolledžite kasuks on seegi, et tudeng, kes läheb Võrust, Hellenurmest või Kärdlast õppima Virumaale, Kuressaarde või Haapsallu, läheb pärast lõpetamist suure tõenäosusega koju tagasi, aga kui ta läheb Tallinna või Tartusse, siis see enam nii kindel ei ole.

Kogu Eesti peab elama

Analoogilise loosungiga püstitasid rootslased eesmärgi säilitada elu ka ääre­maadel. Samasugust mõtteviisi püüdis Eestisse tuua Toomas Hendrik Ilves, kui oli veel välisminister, aga tundub, et mitte eriti edukalt. Ent kas nüüd, kui meil on haldusreform tõsiselt käsile võetud, ei tulekski just sellest lähtuda?

Haldusreform on meie praeguses olukorras vältimatu ja kindlasti toob see kaasa nii mõndagi head. Aga nagu ikka, on ka sellel heal oma vähem head küljed. Näiteks see, et töö kaotavad paljud haritud ja kõrgelt kvalifitseeritud inimesed, kes pahatihti enam samas paigas tööd ei leia. See protsess algas juba tükk aega tagasi, kui otsi maakondades hakkasid kokku tõmbama mitmesugused riigiametid. Juhtus seda, et töökoht kui selline jäi alles, aga tool viidi Tallinna, Tartusse või Pärnusse. Kohalikule omavalitsusele selgelt mõõdetav kaotus oli maksurahast ilmajäämine, ent see tõi/toob kaasa veel teisegi, üldse mitte väiksema, kuid raskemini hinnatava kaotuse, ja see on lahkuv vaimne potentsiaal. Näiteks kohaliku kooli tase ei sõltu ainult õpetajatest, vaid vähemalt samal määral ka kõrgelt haritud lapsevanematest. Mida tehakse kohalikus kultuurimajas, milliseid kontserte või teatrietendusi seal pakutakse või milline on kohalik ajaleht, sõltub piirkonnas elavate inimeste vaimsusest. Rääkimata akadeemilistest inimestest.

Selle tantsu põhjal, mis sisekaitse­akadeemia kolimise ümber käib, võiks arvata, et valitsus on sama meelt. Tundub, et ükski kulu ei ole selle eesmärgi saavutamiseks liiga suur. Valitsus on valmis maksma kasvõi kõigi õppejõudude igapäevase sõidutamise eest Tallinnast Narva, peaasi et akadeemia ümber asustatud saaks. Huvitav, kas sama kehtib ka kursantide kohta? Tõsi, seda vajadust ei põhjendata ainult regionaalarengu argumentidega, vaid ka riikliku julgeolekuga. Selles mõttes on kahju paljudelt asjaosalistelt kuulda, et ülejäänud regionaalsete kõrgkoolide suhtes on nad pigem seda meelt, et milleks ülikoolidele need. Hoopis odavam on pidada kooli emaülikooli juures kas Tallinnas või Tartus. Muidugi, lihtne aritmeetiline rehkendus näitab, et ongi.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Haldusreform ja seitse ülikoolilinna”

  1. Kaja visnapuu ütleb:

    Täpsustusesks Rakvere kreiskoolis õppinute ja Viru vande asjus. Kristajn Raua söejoonistusel “Viru vanne” kujutatud kooliaegsed sõbrad on Fahelmann, Kretuzwald (artiklis mainitud) ja Jacob Johann Nocks, hilisem õpetaja ja kooliinspektor. Mitte Carl Timoleon Neff,hiljem tuntud maalikunstnik, nagu artiklis on ekslikult märgitud.
    Vt Kirss, O.(2008).Jalutaja teejuht. Rakvere.lk 58

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!