Keelekaste: Mitmuses või ainsuses?

17. veebr. 2017 Priit Põhjala - 3 kommentaari

Priit Põhjala

Eesti keeles on mõned nimisõnad, mida enamasti kasutatakse ainult mitmuses. Tüüpiline näide on „püksid”. Liitsõnadesse, tõsi küll, passib hästi ka ainsus, näiteks „püksipaar” ja „püksirihm”, samuti on ainsus kasutatav sellistes kindlates käänetes ja väljendites nagu „sipelgad püksis” või „pane särk püksi”, aga ainsuse nimetav, „püks”, pole just levinud, ehkki meil on tõepoolest ka „püksseelik” ja „vesipüks”.

Sarnased lood on sõnadega „prillid” ja „käärid”, aga ka näiteks „käised” naiste pikkade varrukatega rahvarõiva ja „kärajad” rahvakoosoleku, nõupidamise tähenduses.

Peale põhiliselt mitmuslike nimisõnade on eesti keeles hulk nimisõnu, mida kasutatakse alati pigem ainsuses; mitmus ei ole nende puhul lihtsalt kuigi mõttekas, sellel puudub otstarve. Sellised on näiteks igasugu aineid tähistavad sõnad: „piim”, „jahu”, „kuld”, „raud”, „liiv”, „savi”, „bensiin”, „õhk”.

Jah, muidugi on võimalik ka mitmus, aga sel juhul sõna tähenduspiirid muutuvad: me ei räägi enam ainest üldiselt, vaid mingitest konkreetsetest asjadest, mis on sellest ainest valmistatud, või siis aine eri sortidest. Näiteks lauses „hobusel on rauad all” osutatakse hobuse kabjaraudadele ja lauses „panen jahud kappi tagasi” peetakse silmas eri sorte jahusid, näiteks rukki- ja nisujahu.

Nimetatud sõnade kasutus tavaliselt raskusi ei tekita. Me pruugimegi neid nii, nagu õige on, öeldes ikka „prillid” ja „bensiin”, mitte „prill” ja „bensiinid”, „käärid” ja „õhk”, mitte „käär” ja „õhud”. Aga on veel hulk nimisõnu, mida me paigus, kus võimalik, mõistuspärane ja korrektne oleks ainsuslik vorm, kipume loogikavastaselt aina mitmuses kasutama.

Tuntuim näide – keelest kirjutajad juhivad sellele ikka ja jälle tähelepanu – on „tänu”, mille asemel eestlane tahab pidevalt öelda „tänud”, väljendit thanks kasutavate inglaste eeskujul. Neil on many thanks ja meie ütleme kohe „suured tänud”, kuigi ainsus on alati asja ära ajanud; sellest annab tunnistust suur hulk pika traditsiooniga tänamisvormeleid: „suur tänu”, „palju tänu”, „tuhat tänu”, „eriline tänu” ja nii edasi.

Tänude” juurest jõuame „tänupühade” juurde. Meil on tõesti hulk pühi, tähtpäevi ja üritusi, mille puhul on harjumuslikum nimelt mitmussõna (kuigi ainsuski pole üldjuhul vale): „jõulud”, „näärid”, „pulmad”, „matused”, „peied”, „talgud” … Kuid too ameeriklaste sügispüha, mida tähistatakse novembrikuu neljandal neljapäeval, käib pigem ikka ainsuses: mitte „tänupühad”, nagu millegipärast öelda tahaks, vaid „tänupüha”.

Siis on veel need va „juhiload”. Miks „load”, kui dokumenti, resp. luba on ainult üks? Me ei ütle ju ka „relvaload” või „linnaload”, ikka „relvaluba” ja „linnaluba”. Samamoodi ainsuses on „elamisluba” ja „tegevusluba”, „pass”, „ID-kaart” ja „õpilaspilet”.

Tavaliselt ei juhtu muidugi midagi kohutavat, kui ütleme „tänupühad” ja „juhiload”, aga mõnes olukorras võib tekkida segadus: kas ütleja mõtleb nüüd üht tänupüha ja üht juhiluba või ikkagi mitut, näiteks eelmise ja käesoleva aasta tänupüha ning Jüri ja Mari ja ehk ka Joosepi juhiluba.

Niisiis, „juhiloast” ainsuses on rohkem kui küll – eeldades, et selle omanik ikka oskab autot juhtida ja tunneb ka liikluseeskirja. Just nimelt „eeskirja”, jälle ainsuses, mitte „liikluseeskirju”, nagu alati räägitakse. „Eeskiri” tähendabki juba kohustuslikku tegutsemisreeglistikku, hulgast reeglitest koosnevat dokumenti või muud tüüpi infoallikat ega pea ise enam mitmuses olema. Sama kehtib „jahinduseeskirja”, „sanitaareeskirja” ja üldse igasugu eeskirjade puhul.

Ega ükski nondest sõnadest – „tänud” ja „juhiload” ja „eeskirjad” ja nõnda edasi – nii kohutavalt vale ka ei ole. On lihtsalt kõnekeelne ja otstarbetu, kui me tegelikult siiski ainsust silmas peame. Ja võib, nagu nägime, ka asjatut segadust põhjustada. Sestap jäägu mitmus pigem ikka puhkudeks, kus ta loogiline ja tõepoolest vajalik on.


3 kommentaari teemale “Keelekaste: Mitmuses või ainsuses?”

  1. Anne ütleb:

    Kuidas on ainsus sõnast peied?

  2. Priit Põhjala ütleb:

    Ainsuse vorm avaldub liitsõnades, nt “peielaud”, “peiekomme”, “peiekõne”, “peietoit”, “peiepidu” …

  3. Martin ütleb:

    Eks ikka peig 🙂

Leave a Reply to Priit Põhjala

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!