OPL MANG

Kõik, mida annad, saad kuhjaga tagasi

23. veebr. 2017 Tiina Vapper toimetaja - 1 Kommentaar

Õpetaja Katrin Eentalu rõhutab, et arendusrühmas on tegemist meeskonnatööga ja ilma oma tublide abilisteta ta hakkama ei saaks. Fotod: Tiina Vapper

Pärnu Pillerpalli lasteaia kuuest rühmast on üks arendusrühm, mis on praegu ainuke selline Pärnus. Rühmas on seitse last: noorim kahe-, vanim seitsmeaastane.

Arendusrühma õpetaja Kat­rin Eentalu hoolealused on raske ja sügava intellekti- ja liitpuudega lapsed, kellel on diagnoositud Downi sündroom, autismispektri häired, PCI ehk püsiv kesknärvisüsteemi kahjustus, epilepsia, hapra ehk fragiilse X-i sündroom jne. Kuna need lapsed nõuavad palju hoolt ja tähelepanu ning võivad käituda ettearvamatult, läheb arendusrühmas üks laps arvesse kolme eest.

Õpetajale on rühmas abiks kaks õpetaja abi, Niina Poolak ja Aino Bachmann, ning tugiisik Katrin Pajo, kes teeb sisuliselt assistendi tööd. Katrin Eentalu rõhutabki, et tegu on meeskonnatööga ja ilma oma tublide abilisteta ta hakkama ei saaks. Rühmas tehtavat tööd toetavad muusikaõpetaja, liikumisõpetaja, eripedagoog. Lapsed saavad kasutada maja teises tiivas asuva Pärnu toimetulekukooli tunnetustuba ning osa neist käib lisaks rehabilitatsiooniplaani alusel taastusravikeskuses vajalikke teenuseid saamas.

Kõnetule lapsele on abiks pildid

Rühmaruum on suur ja avar, mõnusasti mängunurkadeks liigendatud ja väga kodune. Põrandal on vaibad, toa keskel ripuvad kiiged, riiulites on raamatud ja mänguasjad. Tavapärasest erinev on, et kuna kõik seitse last rühmas on kõnetud, ripuvad seintel laste silmade kõrgusel värvilised eseme- ja tegevuspildid (PCS-pildid), mis aitavad mudilastel ennast väljendada. Piltidel on kujutatud kõiki tähtsamaid tegevusi, mida lasteaias päeva jooksul tehakse: hommikuringis istumist, õppimist, söömist, magamist, riidessepanemist, mängimist, õue- ja kojuminekut ja palju muud. Kat­rin Eentalu võttis need pildid kasutusele paar aastat tagasi ja kinnitab, et neist on olnud juba väga palju abi. Kui laps soovib juua, saab ta näidata pildile, millel on tass. Kui tahab joonistada või mängida, otsib üles selle tegevusega pildi. Teistmoodi on rühmas seegi, et tubade uksed on kogu aeg haagis või lukus, sest muidu võivad lapsed, kelle meeleolu kiiresti muutub ja kel ohutaju enamasti puudub, mis tahes hetkel õue joosta. Et lastel tuleb kogu aeg silma peal hoida, käivad nendega õues kõik täiskasvanud koos.

Päev algab ühise hommikuringiga

Eelmisel neljapäeval oli seitsmest lapsest kohal ainult kolm: kolme- ja nelja-aastane poiss ning kuueaastane tüdruk. Ülejäänud neli olid viirushaiguse tõttu kodus. Päeva alustas õpetaja nagu ikka hommikuringiga, kus osalesid mitte ainult lapsed, vaid ka rühma täiskasvanud. Ta tervitas kõiki ringis istujaid nimepidi, palus igal lapsel otsida fotode seast üles enda oma ja kinnitas need tahvlile. PCS-piltidest ritta pandud päevakavale osutades rääkis ta, mida lasteaias päeva jooksul tehakse. Seejärel mängiti laulumängu ning lapsed püüdsid õpetaja eeskujul liigutusi kaasa teha. Lõpuks sai iga laps võtta kotist kaks kivi ja nendega rütmi lüüa.

„See, kas hommikuring kestab kaks, viis või kümme minutit, sõltub laste enesetundest ja meeleolust. Kui nende tähelepanu hajub ja nad ei jaksa enam jälgida ega kaasa teha, pole sellest kasu ja õpetaja tarkus on hommikuring ära lõpetada,” räägib Katrin Eentalu. Seekordne hommikuring kestis tema sõnul üllatavalt kaua, peaaegu kümme minutit. Põhjuseks peab ta asjaolu, et kohal oli vähe lapsi ja mäng nende jaoks uus ja huvitav.

Järgmiseks kutsus õpetaja lapsed endaga kaasa ja koos toodi teisest toast mängubassein. Kui bassein oli veega täidetud, valati kivid basseini põhja ja lapsed hakkasid neid sealt ükshaaval lusikaga välja korjama. „Katsu võtta nii, et kivi maha ei kuku,” õpetas õpetaja.

Mäng oli mudilaste jaoks nii köitev, et kui õpetaja neid mõne aja pärast kaneelisaiu küpsetama kutsus, läks talle appi tainast rullima ainult tüdruk ja hiljem ka üks poistest. Teine põnn toimetas keskendunult basseini ääres kivide ja veega edasi.

„Meie lapsed üksteisega ei mängi ja rollimänge nad mängida ei oska, aga sellised mängud on neile jõukohased,” räägib Katrin Eentalu. „Kuna nad ei jaksa üht asja kuigi pikalt teha, on suur asi, et nad praegu suudavad niimoodi rahumeelselt koos tegutseda. Enamasti nad ei taha asju teistega jagada, muutuvad agressiivseks või lähevad hüsteeriasse, sest ei suuda oma emotsioone kontrollida.” Üsna tihti tuleb ette, et õpetajal tuleb kavandatud tegevus pooleli jätta.

Kuidas õpetada püsivust ja sallivust?

Õppeaasta alguses paneb õpetaja kirja rühma põhieesmärgid, mis jagunevad omakorda kuu- ja nädalaeesmärkideks. Selle õppeaasta eesmärgid ongi arendada püsivust ja kujundada sallivust, milleks sobib enamik tegevusi. „Eks meie eesmärgid korduvad, sest lapsed omandavad teadmisi ja oskusi väga raskelt ja omandatu ununeb kiiresti,” ütleb õpetaja, kes on koostanud igale lapsele individuaalse arengukava, kus on kirjas just need eesmärgid ja õpioskused, mida lapsega kevadeks saavutada tahetakse.

Õpitakse mängides ja õpetaja saadab kõiki oma tegevusi kogu aeg kõnega, et lapsed õpiksid kõnet kuulama ja sellest aru saama. Suureks abiks on PCS-pildid. Katrin Eentalu toob näite, et kui nende abil värve ja värvi järgi rühmitamist õpiti, suutis laps küsitud värvid ära tunda ja õigele kaardile koputada, kuid teises kontekstis tal see oskus puudus. „Kui panin matemaatikamängus eri värvi klotsid lauale ja palusin tal näidata näiteks kollast klotsi, siis ta seda ära ei tundnud. Kui tõin ­PCS-pildi kõrvale, sai ta sellega kohe hakkama.”

Kindlad raamid, rütm ja rutiin

Õpetaja sõnul on lastel püsivust väga vähe, samuti on neil ühe tegevuse juurest teise juurde üle minna keeruline, mistõttu neid tuleb suunata ja vahel natuke ka sundida. „Kindlad raamid, rütm ja rutiin on äärmiselt olulised,” rõhutab Katrin Eentalu.

„Kui näen, et laps on mängust haaratud, siis ma loomulikult ei sekku, aga see ei tähenda, et ta võiks teha päev läbi seda, mida tahab. Teeme õppetegevuse ära ja pärast mängime nukunurgas ja ehitame klotsidest edasi, seal vajavad meie lapsed samuti täiskasvanu juhendamist ja tuge. Kõige tähtsam on arendusrühma lastele õpetada mitte tähti ja numbreid, vaid eneseteenindust ja igapäevaelus toimetulekuoskusi,” tõdeb Katrin Eentalu. „Nad kõik vajavad veel riidesse panemisel või söömisel vähem või rohkem abi. Varasematel aastatel on rühmas olnud ka ratastoolis ja täiesti lamavaid lapsi, praegune lend on selles osas väga tubli.”

Edusammud on silmaga näha. Õpetaja räägib, et kui eelmisel kevadel vajas seitse last rühmas mähkmeid, siis praegu saab neli last hakkama mähkmeta. „Enamik neist sööb ise. Mõne jaoks on suur saavutus juba see, et ta laua ääres istub, kodus ta seda ei suutnud. Ka magamisega on praegu päris hästi, varasematel aastatel on mul olnud keerulisi lapsi, kes sõna otseses mõttes karjusid, kui keegi nende voodi kõrval ei seisnud. Unejuttu me ei loe, küll aga kuulame unemuusikat. Muusikat ja lastelaule kasutan üldse palju. Olen käinud mõne aasta ühes tantsugrupis ja õpetan lasteaiapidudeks aeg-ajalt tantsusamme ka kolleegidele. Lastele meeldib samuti väga, kui me nendega mõnikord rühmatoas koos tantsime.”

Pikad päevad ja suured nõudmised

Muret teeb õpetajale see, et laste päevad on liiga pikad. „Minu tööpäev algab kell seitse ja poole kaheksast on kohal pooled lastest. Olen vanematele südamele pannud, et kui laps tuleb varahommikul lasteaeda ja on siin selle sulgemiseni – ja nii päevast päeva –, väsib ta väga ära ja see mõjub halvasti tema tervisele.”

Oma pika töökogemuse põhjal ütleb Katrin Eentalu, et keerulisem kui lastega, on olnud hakkama saada vanematega. Rühmas on käinud lapsi, kelle vanematel on samuti intellektipuue, ja selliste vanematega kontakti leida pole olnud kerge. Teistmoodi keeruline on suhelda vanematega, kes soovist pakkuda oma lapsele parimat, esitavad talle liiga suuri nõudmisi. Paraku on elu näidanud, et need lapsed jätkavad oma haridusteed toimetulekukoolis. Suurem osa vanematest on siiski õpetajale ja tema heale tugimeeskonnale tehtud töö eest tänulikud ja mõistavad, et sellesse rühma tulek on vastava diagnoosiga lapse jaoks parim lahendus. „Et lapsed end siin hästi tunnevad ja et neil on siin hea olla, näitab see, et nad tulevad lasteaeda rõõmuga ja tihti ei taha siit ära minna,” ütleb Katrin Eentalu.

Armsaks saanud töö ja lapsed

Lasteaiaõpetajaks õppinud Katrin Eentalu on enda sõnul terve elu sellel erialal töötanud. Pillerpalli lasteaeda tuli ta tööle 2000. aastal, 2004. aastal otsustas võtta arendusrühma. Ta tunnistab, et algus oli raske ja ta tundis end nagu võõras kohas vette visatu. Oskus laste arengut jälgida ja individuaalseid arengukavu koostada, samuti teadmine, mida ja kuidas neile õpetada, on tulnud aastatega. Eripedagoogikat käis ta õppimas Tallinna ülikooli täiendkursustel ja paljudel koolitustel. Nüüd käiakse õppimas juba tema juures, tal on palju praktikante nii Tartu kui ka Tallinna ülikoolist. Hiljuti pani Katrin Eentalu kokku arendavate matemaatika õppemängude kogumiku intellekti- ja liitpuudega lastele, kuhu koondas mängud, mille abil harjutada värviõpetust, konstrueerimist, kuju ja suuruse järgi rühmitamist ja palju muud. Kusjuures need mängud on ta mitte ainult ise välja mõelnud, vaid ka meisterdanud. „Seda kogumikku ajendas mind tegema asjaolu, et kuigi mänge ja õppematerjale on lasteaedades palju, on need arendusrühma laste jaoks liiga rasked,” selgitab ta ning loodab , et peagi on materjal veebist huvilistele kättesaadav.

Kõik, kes on Katrin Eenpaluga kohtunud, on imestanud, kust võtab ta nii palju energiat ja kuidas suudab olla kogu aeg rõõmsameelne ja heas tujus. „Oskan tööd endaga koju mitte kaasa võtta,” arvab ta selle kohta ise. „Vabal ajal tegelen meeldivate asjadega, mis aitavad mul vormis olla, tegutsemine hoiabki reipa ja energilisena.”

Oma energiat ja head tuju jagab ta päevast päeva arendusrühma lastele. „Ma armastan oma tööd ja need lapsed on mulle väga armsad. Nad on siirad, südamlikud, omadesse väga kiinduvad. Kõik, mida neile annad, saad ise kuhjaga tagasi. Näen iga lapse arengut. Isegi kui edusammud on väikesed, on need olemas. Kui laps on võimeline rohkem kui viis minutit ühele tegevusele keskenduma, kui ta suudab teha oma esimesed sammud või öelda esimesed sõnad, on see ju tohutult suur edasiminek.”


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Kõik, mida annad, saad kuhjaga tagasi”

  1. Karin ütleb:

    Armas on lugeda, kuidas inimesed teevad südamega tööd, et kõikidel lastel oleksid võrdsed võimalused vahvaks lapsepõlveks. Edu ja jaksu tervele rühmale!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!