Probleemse pere laps suudab vabalt ülikooli astuda!

17. veebr. 2017 Anu Tammeleht Tallinna inglise kolledži õpetaja; hariduse juhtimise magistrant - 1 Kommentaar

Mis aastal meie klassi lapsed kõrgkooli astuvad? Paneme selle klassiseinale suurelt kirja!
Fotod: Anu Tammeleht, www.kipp.org/schools

 

Anu Tammeleht

KIPP-koolid võtavad vastu õpilasi, kes on keskmistest õpilastest 2–3 aastat maas. Tänu KIPP-kooli tõhususele astub üle 80% selle lõpetajatest kõrgkooli.

Eestis kuuleb ikka aeg-ajalt arvamust, et probleemse pere lapsest midagi head loota ei ole. Paraku on Ameerika KIPP-koolid tõestanud vastupidist – nendest lastest suudab üle 80 protsendi õppida kõrgkoolis. Kuidas KIPP-koolid seda suudavad?

KIPP on akronüüm: Knowledge Is Power Program. Lihtsustatud tõlge: teadmine on jõud. See koolitüüp loodi aastal 1994. Kuulsin viis aastat tagasi Bill Gatesi sellest koolitüübist rääkimas. Kooli rajasid Mike Feinberg ja Dave Levin, et aidata probleemsete piirkondade lastel head haridust saada. Feinbergi ja Levinit on saatnud edu – üle 80% KIPP-i lõpetanutest on jätkanud õpinguid kõrgkoolis. Kas meil Eestis on KIPP-koolidelt midagi õppida?

Columbuse KIPP-kool

Kõnnin Columbuse piirkonna KIPP-kooli poole. Päike paistab ja väljas on 25 kraadi sooja (on 4. oktoober). Kell hakkab viis saama. Äkki avanevad koolimaja uksed ja välja tormab rõõmust pakatav lastemurd, näod naerul. „Koolipäev lõpeb neil alles kell viis õhtul, aga nemad muudkui naeravad,” mõtlen endamisi. Olin jõudnud Columbuse KIPP-kooli keskastmesse (5.–8. klass) Ohio osariigis.

KIPP on riiklik tšarterkool, mis lihtsustatult tähendab, et rahastus on riiklik, aga juhtimine iseseisev. KIPP-koolid on osutunud nii edukaks, et erasektorgi toetab neid meelsasti. Seda märkasin ka Columbuse KIPP-koolis (aga mitte Chicagos). KIPP-i õpilased on enamasti puudust kannatavatest peredest ja suuremalt jaolt tumedanahalised või latiinod (57% afroameeriklased, 39% latiinod). Samuti on enamik KIPP-is alustavaid keskastme õpilasi paar-kolm aastat oma eakaaslastest akadeemiliselt maas. Praegu tegutseb USA 20 osariigis ja Washingtonis kokku ligi 200 KIPP-kooli.

KIPP-koolid avati selle mõttega, et nad oleksid riigikoolidest tõhusamad. Mõne riigikooli puhul vanem tõesti teab, et kui ta oma lapse selle uksest sisse saadab, on tollel suur tõenäosus vangi sattuda. Ent on ka väga edukaid riigikoole. Näiteks on keskklass nõus maksma kõrgemaid makse, et nende piirkonna riigikool saaks kohalikku toetust ja oleks edumeelne.

Ka KIPP-koolid on saanud toetusi, kuid mitte algusaastatel. Siis otsiti prügist nurgatagust, kus tunde läbi viia. Õpetajad töötasid ööpäev läbi ja ostsid lastele kirjatarbeid oma raha eest. Aga algus oli tehtud ja head tulemused saabusid juba esimese õppeaasta lõpus.

Kuna saabusin Columbuse KIPP-kooli alles kella viieks, siis ma tundides käia ei saanud, küll aga nägin lapsi koolimajas koduseid töid tegemas. Lisaks pikkadele koolipäevadele on lastel paari tunni jagu koduseid töid päevas. Hätta sattudes võivad nad oma õpetajaga ühendust võtta – helistada koju või saata e-kirja.

Pärast tundide lõppu aitasid õpetajad parkimisplatsil liiklust reguleerida. Nad jätsid iga õpilasega kättpidi hüvasti ja julgustasid murede puhul helistama. Need ei olnud väsinud ja lömmis õpetajad! Neis oli entusiasmi ja positiivsust. Koolirõõm ongi see, mis mind KIPP-kooli juures kõige rohkem paelub. Samuti üksteise aitamine. Nad lähtuvad loosungist „We will not give up on you!” – „Me ei jäta teid iialgi hätta!”. Meeldis ka üleskutse „Work hard. Be nice” – „Ole töökas. Käitu viisakalt”. Selline moto aitab kipsteritel elus hakkama saada.

Väga kõrged ootused

Columbuse KIPP-kooli hooned on uued. Alg- ja põhikooli vanema astme hooned valmisid 2014. aastal, keskkoolihoone on alles lõpetamisel. Ruumid on kodused. Palju on puhkealasid ja loomingulisi nurkasid, mida lapsed saavad ise kujundada. Nii võimlas, koridorides kui ka klassiruumides hakkavad silma optimistlikud tekstid „Leia oma kirg!”, „Me kõik õpime!”, „Inspireeri!”. Oli ka üks suur üllatus: kui õpilastelt küsisin, mitmendas klassis nad käivad, ütlesid nad vastuseks hoopis, mis aastal nad kõrgkooli astuvad. Kõrgkooli pääsemine on neile kindel eesmärk.

Koolimajas olid igal pool väljas ülikoolide lipud ja vimplid ning info nende kohta. Et õpilased kõrgkooli pääseksid ja seal õppida suudaksid, arendatakse lisaks akadeemilistele teadmistele ka nende visadust ja vastupidavust, oskust ülesandeid lõpule viia, raskustega toime tulla, julgust uusi väljakutseid vastu võtta, uudseid lahendusi leida jne.

Õpetaja alustab abiõpetajana

Pärast kella viit nägin õpetajaid endiselt koolimajas reipalt ringi kõndimas ja oma tööasju ajamas. Küsisin, kuidas nad nii pikki päevi välja kannatavad: tunnid, koolitused, koostöö planeerimine, telefonile vastamine jpm. Mulle meeldis, kui vastati: „Õnnelik õpetaja = õnnelik õpilane!”

KIPP-is on õpetajate palgad pisut kõrgemad kui riigikoolis. Hakkas silma ka hulk meesõpetajaid. Columbuse KIPP-koolis töötab 30 õpilasega lisaks põhiõpetajale ka abiõpetaja. Põhiõpetaja on erialase väljaõppe ja kogemusega spetsialist, abiõpetaja aga enamasti aastase lepinguga praktikant, vabatahtlik või Teach For America õpetaja, mis on meie mõistes „Noored kooli” programmis osaleja. Tihti kasvavad just abiõpetajatest välja uued KIPP-i õpetajad, keda siis edasi koolitatakse.

KIPP-i õpetajatelt nõutakse palju. Värbamisprotsess on pikk ja range, kuid kandideerijaid jätkub. Uurisin kaadri voolavuse kohta. Selgus, et KIPP-koolides on see 25% ringis, mis on nii suure koormuse juures mõistetav. Püsima jäävad need, kes suudavad ka pärast kella viit õhtul koolimajas rõõmsalt edasi tegutseda. Columbuse KIPP-koolis pidi vahetuma aastas 2–3 õpetajat 60-st.

Kolm eraldi kooliastet

Igal kooliastmel (1.–4.; 5.–8.; 9.–12. klass) on oma juht. Igas kooliastmes õpib kuni 400 õpilast, sest rohkema puhul ei ole võimalik kõiki õpilasi piisavalt hästi tundma õppida, kuid isiklik suhe iga õpilasega on KIPP-is oluline. Kooliastme juhil on abiks umbes kümneliikmeline abipersonal, kes täidab administratiivülesandeid. Kooliastme juht on pidevalt oma õpetajate ja õpilaste seas, külastab iga päev tunde, ennetab probleeme.

Väga oluliseks peetakse märkamist. Kui õpetaja ei näi enam nii entusiastlik ja rõõmus kui varem, uurib kooliastme juht kohe, kas midagi on lahti, ja kui on märgata läbipõlemise märke, leitakse võimalus anda puhkust ja toetada. Märkamine on oluline ka edusammude puhul – inimene on motiveeritud pingutama, kui näeb, et tema pingutusi märgatakse.

Koolis käia on tore!

KIPP-koolis peetakse õppimist privileegiks. Kui Mike Feinberg ja Dave Levin 1994. aastal esimesele KIPP-koolile õpilasi värbasid, ütlesid nad: „Ja kas te teate, mis on tõeliselt tore? See, et te saate olla koolis kella poole kaheksast hommikul kuni kella viieni õhtul. Te saate tulla kooli isegi laupäeviti ja suvel. Te saate teha igal õhtul koduseid töid – olgu siis kodus või koolis. See kõik on tore sellepärast, et valmistab teid ette õpinguteks kõrgkoolis ja hakkamasaamiseks elus.”

Koolirõõm ongi see, mis KIPP-i juures paelub. Nii õpilaste kui ka õpetajate töökoormus on suur, kuid keegi ei nurise. Kuidas nad seda suudavad? Õpilastele ja õpetajatele korratakse pidevalt, et „oleme üks pere ja meeskond”, „igaüks on oluline”, „abi on alati käeulatuses”. Lisaks planeeritakse igasse tundi meeleolu tõstvat tegevust, õpetajad jagavad igal nädalal oma kogemusi ja koos püütakse paremini edasi minna.

Kõige erinevam Eesti koolist on ilmselt see, et KIPP-koolid tohivad ja ka suudavad leida õppe paremaks läbiviimiseks lisaraha erasektorist. Ameerikas on heategevus igal tasandil väga loomulik, Eestis veel mitte. Columbuse KIPP-koolis oli vaid nädal enne minu külastust toimunud heategev õpilaste kontsert ja selle käigus koguti miljon (!) dollarit. Kuna KIPP-kooli õpilased on piiratud võimalustega ja probleemidega peredest, siis on igas koolis tööl kommunikatsioonijuht, kelle üks ülesanne ongi koolile toetajaid leida.

KIPP CHICAGO

Nädal pärast Columbuse kooli külastust oli mul kokku lepitud kohtumine ühe Chicago KIPP-kooli keskastme kooliga. Kuna lootsin seal ka tunde näha, siis läksin kohale juba hommikuks.

Koolide külastamine on Ameerikas omaette saaga. Arvasin, et saadan koolile e-kirja, nemad vastavad, lepime kokku ja ongi korras. Kuid ameeriklannast tuttav soovitas alustada telefonikõnest, kuna ameeriklased armastavad isiklikke kontakte ja e-kirju isiklikuks ei peeta. Veetsin mitu nädalat igal õhtul Skype’is ja helistasin koolidesse inimestele, kelle poole mul paluti pöörduda, et külastusluba saada. Lisaks täitsin hulgaliselt dokumente seoses oma ­uurimistöö, õpingute ja taustaga. Vestlesin paljude meeldivate inimestega, kes kõik mind kuhugi suunasid, aga tulemust ikka ei olnud. Suvel koolid puhkasid ja siis ei olnud mõtet kontakti otsida. Augustis hakkasin juba närviliseks muutuma, kuna reisini polnud enam kuigi palju aega, aga küllakutset ikka polnud. Viimases hädas palusin oma ameeriklasest tuttaval huvitavamatesse koolidesse helistada ja mulle küllakutset paluda. See trikk töötas, nii et septembriks oli mul KIPP-koolide külastamise luba olemas.

KIPP-koolid on väga erinevad

Kui Columbuse KIPP-kool tõstis standardi minu jaoks väga kõrgele, siis Chicago oma tõi maa peale tagasi. Chicago KIPP-kool, keskastme kool (Bloom) asub kesklinnast eemal, kooli eelarve on väga piiratud, hoone vana ning hädapäraselt korrastatud.

Chicagos tegutseb kuus KIPP-kooli: kolm algkooli (1.–4. klass) ja kolm põhikooli vanema astme kooli (5.–8. klass). Keskkooliosa ei ole, ent heade õpitulemuste tõttu jätkab enamik kipstereid Chicago tippkeskkoolides ning sealt edasi kõrgkoolides.

Mind võttis vastu kõikide Chicago KIPP-koolide koordinaator ning koolijuht ning minuga koos tutvus KIPP-iga ka Chicago üliõpilaste rühm. Sissejuhatuseks tutvustati meile kooli ajalugu, õpilaste arvu, õpitulemusi jne. Järgnes tundide külastamine.

Koolimaja oli mõnevõrra kulunud, kuid puhas ja korras. Siingi oli seintel palju plakateid, tsitaate, julgustavaid loosungeid, ülevaateid õpilaste saavutustest jne. KIPP-koolide mentaliteet oli selgesti äratuntav: rõhutati õpilaste isikuomaduste arendamist, eesmärk oli valmistada neid ette ülikooli astuma, kooliastme juht tundis kõiki oma õpilasi ja töötajaid, õpet muudeti tõhusamaks senist tööd analüüsides.

 

Akronüüm SLANT on kokku pandud järgmistest osadest: Sit up straight – Istu sirgelt; Listen – Kuula; Ask questions – Esita küsimusi; Nod your head – Nooguta pead; Track the speaker – Jälgi kõnelejat. See süsteem aitab õpilastel keskenduda.

 

Huvitavaid leide Chicago KIPP-koolist

SLANT on akronüüm sõnadest Sit up straight – istu sirgelt; Listen – kuula; Ask questions – esita küsimusi; Nod your head – nooguta pead; Track the speaker – jälgi kõnelejat. SLANT-i mõtlesid välja juba kooli asutajad, sest seda kasutades on õpilasel kergem tunnist osa võtta. Õpilane saab õpetajast paremini aru ja õpetaja näeb selgemini, kas õpilane võtab tunnist osa.

80% reegel. Õpetajad kasutavad klassi edusammude fikseerimiseks statistikat. Seda jagatakse ka õpilastega, et näidata, kuidas klassil läheb ja kuhu on vaja välja jõuda. Kehtib 80% reegel – klassi keskmine töötulemus peab olema vähemalt 80%, enne uue teemaga edasi ei minda. Edasijõudmist kontrollitakse igal nädalal, peamiselt testidega, mille eest ei saa hindeid, selle asemel näidatakse tulemust protsentides. Kirjalikku testimist on palju, aga neil see töötab. Muidugi nõuab 80% reegel õpetajalt suurt professionaalsust. Ta peab õpetama lapsi tasemerühmades, et nõrgemad õpilased samuti 80%-ni küünikisd.

Pehmed oskused. Mitmel pool seintel olid kooli põhimõtted, et nii õpetajaid kui ka õpilasi julgustada. Minu lemmikud on „One band, one sound” – „Üks bänd, üks sound” ehk koostöö ja üksteise aitamine; „All of us will learn” – „Me kõik, nii õpilased kui ka õpetajad, õpime”; „We won’t give up on you” – „Meie ei jäta sind hätta”.

Õpilastele pakutakse strateegiaid, kuidas end enne tundi rahustada. Seintel olid kirjas ka iseloomuomadused, mida iga õpilane ja õpetaja peab arendama: uudishimu, enesekontroll, tänulikkus, viisakus, optimism, särtsakus, südikus. Eks meiegi tööandjad ootavad, et õpilased lõpetaksid kooli niisuguste iseloomuomadustega.

Õpetajate koostöö. Õpetajad kohtuvad KIPP-koolis koostöö planeerimiseks igal nädalal, vajadusel rohkemgi, seda nii heade ideede jagamiseks, probleemide lahendamiseks kui ka koolitusteks. Õpetajate koostöö paistis silma ka klassiruumides – nõudmised klassiseintel ja tahvlitel on kõikides klassides põhimõtteliselt samad. Õpilaste parimaid töid oli näha kõigi klassiruumide seintel.

Nagu Columbuses, olid ka Chicago KIPP-koolis üleval kohalike ülikoolide vimplid ja lipud, klassidele anti ülikooli järgi nimed, stendidel olid parimate keskkoolide edetabelid.

Sõbralik õpetaja. Chicagoski jäi silma suur hulk meesõpetajaid. Õpilased tundusid samasugused kui eesti õpilased. Nad olid keskendunud, valitses töömeeleolu, igaüks teadis, mida tegema pidi – tund nagu tund ikka. Aga need õpilased olid olnud õppetöös teistest kaks-kolm aastat maas. Nende stardipositsioon oli olnud väga madal. Esimesed kuud selles koolis kuluvadki eelkõige korra õppimisele, õpilaste taseme tuvastamisele, töömeeleolu loomisele.

Optimistlik koolijuht. Mulle meeldis, kui entusiastlikult koolijuht külalisi vastu võttis ja millise uhkusega oma koolist rääkis. Meie külaskäigu ajal oli tal aega ka ühe õpilasega vestelda – nägin neid söögisaalis kõrvuti istumas ja mingeid pabereid uurimas. Koolijuht ütles, et viibib palju tundides, suhtleb oma õpetajate ja õpilastega, et nende vajadusi tundma õppida. Ta suhtles oma õpetajatega soojalt ja sõbralikult – kohe jäi mulje, et nad tunnevad üksteist hästi ja teevad tihedat koostööd.

Lõpetaksin Pasi Sahlbergi nõuandega – tuleb maailmas ringi vaadata ning häid kogemusi vastavalt oma vajadustele ja tingimustele kohandada – ainult nii on võimalik hariduselu parandada.

Ma ei arva, et saaksime Eestis KIPP-kooli üks ühele üle võtta, aga ainuüksi fakt, et tavakoolist paar-kolm aastat maha jäänud õpilased suudavad tänu õigesti korraldatud õppele pea kõik ülikooli astuda, paneb mõtlema. Tasub mõtelda, mida KIPP-koolist üle võtta. Häid mõtteid saab sealt mitmeid. KIPP-kooli juhtimismudel võib Eestiski hästi töötada.

 


KIPP-STATISTIKA

  • 96% KIPP-koolide õpilastest on hispaania või Aafrika päritolu.
  • 88% saab koolisöögitoetust (on väga vaestest peredest).
  • 10% saab erivajadustele sobivat õpet.
  • 17% ei oska õpingute algul ­korralikult inglise keelt, mis on kooli töökeel.
  • 80% ja rohkemgi KIPP-kooli lõpetajatest läheb õppima ­kõrgkooli, olles tihti esimene oma perest, kes omandab ­kõrghariduse.
  • 200 KIPP-kooli töötab USA 20 osariigis ja pealinnas Washingtonis.
  • 80 000 USA õpilast õpib KIPP-koolis.
  • Kooli tüüp: riiklik tšarterkool (riigi rahastatud, erajuhtimise all).
  • 6000 tšarterkooli moodustab 6–7% kõikidest USA riigikoolidest.

 

KIPP-kooli PÕHIMÕTTED

  • Õpilaste arv kooliastmes ei ületa 400, et kõigil oleks võimalik üksteist tundma õppida ja häid suhteid luua.
  • Nii õpilastel kui ka õpetajatel peavad olema kõrged ootused.
  • Kui valik on tehtud, siis tuleb sellele täielikult pühenduda.
  • Õpetaja usub iga õpilase edusse – kedagi ei jäeta hätta!
  • Õpetajal on klassis abiõpetaja.
  • Isikuomadused on sama olulised kui akadeemiline edukus.
  • Kool teeb tihedat koostööd ülikoolidega.

Hetkel ainult üks arvamus teemale “Probleemse pere laps suudab vabalt ülikooli astuda!”

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!