Eesti riigi vormija Peeter Põld

3. märts 2017 Karmen Trasberg Tartu ülikooli haridusteooria lektor - 1 Kommentaar
Peeter Põld sai oma haridusvisiooni realiseerida kolme juhtiva kogu kaudu: Eesti ajutise maanõukogu, asutava kogu ja hiljem riigikogu liikmena. Foto: Eesti pedagoogika arhiivmuuseum

Peeter Põld sai oma haridusvisiooni realiseerida kolme juhtiva kogu kaudu: Eesti ajutise maanõukogu, asutava kogu ja hiljem riigikogu liikmena.
Foto: Eesti pedagoogika arhiivmuuseum

Õpetajate Lehes 27.01 heitis Jüri Orn pilgu sada aastat tagasi ilmunud ajakirjale Kasvatus ja Haridus. Kirjeldati sündmusi, mille kohta saab öelda, et need olid Eestis esimesed. Seekord vaatleme lähemalt isikut, kes nende pöördeliste esimeste taga oli.

Eesti riigi vormija tiitliga pärjas Põldu 2008. aastal Peeter Kreitzberg, lisades: „Põld liitis endas kõik, mida liita annab.” Ametite ning aukohtade poolest oli ta esimene Eesti haridusminister, esimese eestikeelse kooli direktor, emakeelse ülikooli looja, kuraator ning pedagoogika professor, poliitik, Vabadussõja reamees, kümnete seltside esimees. Lisaks oli ta teoloog ning sügavalt usklik inimene, elu ja olemise mõtestaja, 11 lapse isa, värvikas kõnemees, aatemees, andja, kes seejuures endast liialt vähe hoolis.

Põld armastas oma kirjades rõhutada, et ta elab vastutusrikkal ajal, mis sunnib Eestit teenima, „põledes kahest otsast”. Tüüpiline näide tema tempokast elukorraldusest on arhiivis säilinud paberile kritseldatud sõnum Tartu jaamakorraldajale: „Mul on jälle tarvis kiireloomuliselt pealinna sõita, mistõttu palun Tallinna öörongile mu harjumuspärane kupee ja teekann valmis panna, sest rida dokumente tahab läbivaatamist.” Tänasele lugejale võib tunduda uskumatu, et riiki vormiti vagunis või et Tartust Tallinnasse sõiduks kulus kogu öö.

Peeter Põld kujunes arvamusliidriks sõna parimas tähenduses. Tal olid põhjendatud seisukohad hariduspoliitika iga teema kohta, ta osales seadusloomes, õppekavaarenduses ja tema särava ettekandeta ei toimunud ühtki suuremat haridus-, kultuuri- või karskuskonverentsi. Ta oli ka aus ja terava sulega kirjamees (K. Laaguse sõnutsi „tõtt ei varjanud, halba ei salanud”). Dünaamikat, soojust ja prohvetlikkust oli igas tema kirjatükis ja esinemises. Samas ei eputanud ta kunagi oma eruditsiooniga. Teda tõukas tagant missioon, mitte kohustus artikleid kirjutada. Teadlasena pääses ta „kõige mõõdetavuse vangistusest” ning see on üks põhjustest, miks Peeter Põldu on tänaseni hea lugeda.

Rahvusliku kasvatuse eestkõneleja

Põllu tegemisi riiki ehitades kannustas usk eestikeelse ja -meelse hariduse võimalikkusesse. Tema arvamus oli, et rahvuses teostub inimsus, lähtudes J. H. Pestalozzi sõnadest: „Saagem inimesteks, et me võiksime olla riigid!”

Eestlaste rahvustunde tugevdamine kasvatuse kaudu oligi tema „programm”. Oma kõnes rahvusliku kasvatuse kongressil ütles Põld: „Meie rahvas on imelik, häbeneb võõrkeelt kõnelda vigadega, aga eesti keeles vigu teha meie inimene ei häbene.” Paljas rahvuslikkude pooside võtmine ei aita, kasvatuse kestev mõju tuleb seesmistest väärtustest ja nende taotlemine olgu meie rahvusliku kasvatuse ülim eesmärk, leidis ta.

Põllu vaated rahvuslikule kasvatusele on seotud tema väärtusõpetusega (pedagoogiline teleoloogia). Siin määratleb ta väga selgelt probleemiala, mis on pedagoogikas unikaalne ja mida ei käsitle ükski naaberteadus. Sellel oli sügav tähendus kasvatusteaduste valdkondliku identiteedi kujundamisel ja pedagoogika professuuri taotlemisel ülikooli juures. Põld hoidus targalt äärmusest. Ühelt poolt rõhutas ta oma artiklites, kõnedes ja loengukursustes, et pedagoogika ei ole retseptikogu. See on küll praksise teenistuses, kuid mitte paljas rakendus ja tehniline teadus. Teisalt peab pedagoogika aitama „iseseisvalt näha, tajuda tervikut ja nähtuste seoseid ning õpetama üldistama”. Sellist tasakaalu võimaldas tema oskus siduda omamaist ja rahvuslikku maailmas toimuvaga. Põllu enesetäiendus Berliinis, Jenas ja Zürichis (1908), vaimustus Foersteri, Dewey ja Kerschensteineri ideedest ning rikkalik kirja- ja raamatuvahetus väliskolleegidega tõendab seda.

Eesti oma hariduspoliitika kujundaja

Praktiline koolikogemus, suur lugemus ja usk rahvuslikku haridusse lõid temast sihiseadja ja kõige olulisemate haridusettevõtmiste käimalükkaja Eestis, valgustatud poliitiku sõna parimas tähenduses. Põllu eestvõtmisel toimus 1917. aastal kaks kõige olulisemat haridusfoorumit – rahvahariduse kongressi. Lühikesest teavitusperioodist hoolimata kogunes sinna 300–400 õpetajat, kelle sõnum muutis ka reaalselt hariduspoliitikat. Õpetajate huvi keskmes olid eesti keel õppekeelena, koolivõrgu ümberkujundamine, õpetajate koolituse ja kutseomistamise süsteem ning palgad. Peeter Põllu kõned andsid mõlemale kongressile sisu ja suuna. Tema pöördumine „Meie hariduslised paleused ja nende teostamine” sai eesti hariduspoliitiliseks visiooniks.

Peatselt pärast teist rahvahariduse kongressi kutsuti kokku Eestimaa ajutine maanõukogu, mille haridusosakonna juhatajaks sai Peeter Põld. Kuigi lähtuda tuli ülevenemaalistest seadustest, oli see ometi esimene demokraatlikult loodud juhtimisasutus, mis toetas Eesti oludele vastava haridussüsteemi ettevalmistust. Nüüd sai Põld hakata realiseerima ideid, mis oli ammu läbi mõelnud (vt näiteks tema koolide juhtimise ja korralduse põhimõtteid 1911. a ilmunud artiklis „Kultuur ja rahvahariduse korraldus”). See oli julge nägemus detsentraliseeritud haridussüsteemist, milleks oli inspiratsiooni andnud tema 1908. aasta Euroopa reis. Nii sai Põllust emakeelse kooli pea­ideoloog, kes töötas kogu iseseisvuseelse perioodi õppekavade ja koolikorralduse põhimõtteliste alustega. Selle töö tulemusena valmis 1917. a „Eestimaa koolivalitsuse ajutine korraldus”, mis rajas nii alg- kui ka keskkooli uutele alustele ja kehtestas põhimõtted, mis said Eesti Vabariigi kooliuuenduse nurgakiviks. Lõplikult sätestati eesti keel õppekeelena ja kohustusliku õppeainena kõikides Eesti Vabariigi koolides Eesti ajutise valitsuse määrusega 2. detsembrist 1918.

Peeter Põllu kõige intensiivsem tööaeg Eesti oma hariduspoliitika kujundamisel jäi 1918. aastasse, kui temast sai esimene haridusminister. Selles rollis oli Põllu esimene ülesanne ministeeriumi juhtkonna komplekteerimine ja koolides emakeelse õpetamise kindlustamine. Tema ametiaeg ministrina jäi lühikeseks. Kõige markantsemaks poliitiliseks ülesandeks oli pingestunud sõjaolukorra tõttu sõit Soome koos Jaan Tõnissoniga, et Eesti sõjaväele relvi muretseda. Soomest naasnuna jätkas Põld juba uues rollis – Tartu ülikooli kuraatorina. Ometi jäi ta järjepidevuse kandjaks selles kaootilises ajastus, sest oli üks väheseid Eesti poliitikuid, kes sai oma haridusvisiooni realiseerida kolme juhtiva kogu kaudu: Eesti ajutise maanõukogu, asutava kogu ja hiljem riigikogu liikmena. Seejuures katkestamata kordagi sidet koolitegelikkusega, sest paralleelselt muude ametitega juhtis ta kümme aastat (1908–1918) ENK seltsi tütarlastegümnaasiumi ning oli hiljem seotud emakeelse ülikooli loomisega.

 


Põllu liidri- ja isikuomadused

Põllu liidriomadused ilmnesid juba üliõpilaspäevil EÜS-is, hiljem mitmeid seltse asutades ja suunates. Eriti paistis ta silma aga koolidirektorina. Olles sellele ametipostile asudes vaid 30-aastane, suutis ta innustada alles kujunevat õpetajaskonda, samal ajal õigustades eestikeelse kooli püüdlusi tsarismi venestamispoliitikast hoolimata. Nii koolikontseptsioon kui ka õppeplaanid ja õpikud tuli alles luua, kusjuures juhinduti vaid „tahtest teha paremini, kui siiamaani on tehtud”. Põld suutis rahvusliku hariduse mõtet levitada üle maa ning temast endast sai eestikeelse hariduse südikaim eestkõneleja.

Ministriametisse asudes üllatas Põld sellega, et näitas üles absoluutset sallivust oma poliitiliste vastaste suhtes, kutsudes oma abilisteks vasakpoolsete vaadetega Fr. Mikkelsaare ja E. Murdmaa. See rääkis tema vastutustundest, ta pidas professionaalsust hariduse juhtimisel tähtsamaks kui poliitilisi võimumänge.

Töötades Tartu ülikoolis (kuraatori ja hiljem pedagoogika professorina), võlus ta oma sarmi ja särava isiksusega. Samal ajal olid tema nõudmised nii kolleegidele kui ka üliõpilastele väga kõrged. A. Elango, kes oli Põllu üliõpilane 1920-ndatel, meenutab: „… õnneks ei armastanud Põld, erinevalt Gustav Suitsust, mammuteksameid. Põld oli eksamil asjalik, kulutades ühele üliõpilasele keskmiselt tunni tema teadmiste proovimiseks”. Hindamisega polnud ta kuigi heldekäeline ja ka Elangol ei õnnestunud tema käest pedagoogikas üle nelja saada. Põllu isiksus jäi aga Elangole ja paljudele teistele tema kaasaegsetele nii õppejõu kui ka ülikooli juhi ideaaliks.

Põld oli juba väliselt esinduslik mees, seejuures väga hea lektor – süstemaatiline, alati sügavuti minev, kuid ikka arusaadav ja sõbralik. K. Hindrey lisab, et „Põlluga üldse ei saanud tülitseda, sest oma olekuga võttis ta relvad ära kergemakski nöökamiseks”. Kõige selle juures oli tal ka sügav inimlik pale, veetes harvadel puhkepäevadel lapselikke mänguhommikuid oma suure pere ringis. J. Tork on õigusega pidanud Peeter Põldu Eesti rikkaimaks meheks. Tõeliste ja kõrgemate väärtuste poolest kui need, mida raha eest osta saab.

 


Artikli juures on kasutatud järgmisi allikaid

  • A. Elango, Peeter Põld pedagoogina. Peeter Põld, Valitud tööd, I. Tartu, 1993.
  • P. Kreitzberg, Peeter Põld – suurimaid Eesti vormijaid. Peeter Põllu päevad. Teaduskonverentsi ettekannete kogumik VIII. Tallinn, 2008.
  • Peeter Põld oma ajastu peeglis. Koostaja H. Muoni. Tartu, 1996.
  • J. Tork. Peeter Põld. Jooni tema elust ja tööst. Lastest tuntakse meid. Koostaja T. Tender. Tartu, 2006.

Hetkel ainult üks arvamus teemale “Eesti riigi vormija Peeter Põld”

  1. Laine ütleb:

    Peeter Põld oli pärit Jõhvi lähedalt. Tema isa, samuti Peeter Põld oli koolimees nüüdse Ahtme lähedal asunud Altserva kooli juhataja, kelle peres oli (vist)11 last. Oma rahvameelsust muutmata elas ta üle 1905. aasta , 1917 aasta revolutsiooni ja I Maailmasõja, olles ka ise rindel. Ideelist isamaalisust jätkus kogu tegevuse vältel, selline meelekindlus teeb au haritud ja kultuurikandvale rahvale. Paar minu arvates olulist asja, mida artiklis ei täheldanud.
    Kasvatuse teguritest nimetab kooli hingeks õpetaja, nõudes jätkuvalt õpetajate ettevalmistuse, majandusliku ja sotsiaalse seisundi parandamist. Heitis ette isade vähest huvi laste kasvatamisel ja Tartu tütarlaste gümnaasiumi juhatajana omistas haritud naistele tähtsa osa kultuuriloojana, pidades samal ajal silmas naiselikkust ja emalikkust. Vabastas pedagoogilise mõtte eelmisel sajandil üle elatud venestamisreformide mõjust. Abikaasa oli pedagoog ning naiste karskusseltsi eestvedaja. 100 aastat, kas pole lühike aeg?

Leave a Reply to Laine

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!