Soome 2

Hea iseloom

10. märts 2017 Maie Tuulik kasvatusteadlane - Kommenteeri artiklit

Maie Tuulik

Arusaamine heast iseloomust on muutuv. Kui näiteks kuninganna Victoria-aegsel Inglismaal oli hea iseloomuga inimene kasin, karske, kokkuhoidlik, puhas, vaga ja sotsiaalselt kõlbeline, siis Ameerika piirialadel oli hea iseloom seotud pigem vapruse, sõltumatuse, nutikuse, töökuse ja visadusega.

Martin Seligmani ja Chris Petersoni 800-leheküljelise käsiraamatuga „Iseloomu tugevus ja voorused: käsiraamat ja klassifikatsioon” õnnistati 2004. a sisse nn hea iseloomu teadus. Autorite hinnangul on see terve mõistuse käsiraamat ehk peegelpilt iga terapeudi ja psühhiaatri raamaturiiulis olevast „Vaimsete häirete diagnostilisest ja statistilisest käsiraamatust”.

Seligman ja Peterson proovisid määratleda omadusi, mis on hinnatud igas ühiskonnas ja igal ajastul. Sõelale jäi 24 iseloomuomadust, millest peetakse lugu üle maailma. Mõned neist on traditsiooniliselt üllad, nagu vaprus, ühiskondlik aktiivsus, õiglus, tarkus ja ausa­meelsus. Teised on emotsionaalset laadi omadused, nagu armastus, huumorimeel, entusiasm ja ilu armastamine. Igapäevase suhtluse vallas on sotsiaalset intelligentsust väljendavad omadused, nagu võime kohaneda kiiresti sotsiaalsete olukordadega, heasüdamlikkus ja tänulikkus.

„Nende joonte arendamine tähendab teed sisuka ja produktiivse eluni, mis pole pelgalt õnnelik, vaid omab ka tähendust,” kirjutasid autorid.

Varasemates käsitlustes tähendas iseloom midagi kaasasündinut ja muutumatut – midagi, mis määrab meie olemuse. Seligman ja Peterson defineerivad iseloomu teisiti: see on komplekt oskusi või omadusi, mis on vägagi muudetavad ja paindlikud. Iseloomu tuleb mõista kui õpetatavate oskuste komplekti, kui kindlaid käitumismustreid ja hoiakuid.

Seitse olulisimat

Selgus, et 24 omadusest koosnevat nimekirja on elus raske rakendada. Uuri­mis­tööle tuginedes tõi Peterson välja teatud omadused, mis ennustasid eriti suure tõenäosusega eluga rahulolu ja kõrgeid saavutusi. Lepiti kokku seitsmes kõige olulisemas omaduses: visadus, enesekontroll, entusiasm, sotsiaalne intelligentsus, tänulikkus, optimism ning uudishimu (esialgu oli selle asemel armastus).

Järgnevalt tehti sellest hindamisküsimustik, mida saavad täita nii õpilased, õpetajad kui ka lapsevanemad. Omadusi hinnatakse viiepalliskaalal. Otsustati, et õpilased saavad lisaks akadeemilistele hinnetele ka iseloomuomaduste hindelehed. Nii sündisid nn iseloomuomaduste tunnistused, mida kasutatakse Ühendriikide KIPP-koolides.

See on USA riiklikus koolihariduses leviv koolitüüp, kus õpetatakse vaesema elanikkonna lapsi programmi „Teadmine on jõud” järgi, et lapsed pääseksid ülikoolidesse edasi õppima. Õpilastes arendatakse lisaks akadeemilistele teadmistele ka visadust ja vastupidavust, oskust ülesandeid lõpule viia, raskustega toime tulla, julgust uusi väljakutseid vastu võtta ja uudseid lahendusi leida. Kooli seintel on kirjas need iseloomuomadused, mida iga õpilane ja õpetaja peavad arendama. Praegu tegutseb USA-s kokku ligi 200 KIPP-kooli.

Iseloomuõpe ühitatakse teadmiste õppega nii, et õpilasi hinnatakse mitte ainult akadeemiliste tulemuste, vaid ka visaduse, enesekontrolli, entusiasmi, sotsiaalse intelligentsuse, tänulikkuse, optimismi ja uudishimu järgi, kirjutab Walter Mischel oma raamatus „Vahukommikatse”.

Teadlaste selekteeritud seitse iseloomuomadust kattuvad antiigi nelja kardinaalvooruse ja kolme teoloogilise voorusega.

  • Visadus (kardinaalvoorus meelekindlus, mehisus).
  • Enesekontroll (kardinaalvoorus mõõdukus).
  • Entusiasm (kardinaalvoorus mõistlikkus).
  • Sotsiaalne intelligentsus (kardinaalvoorus õiglus).
  • Tänulikkus (teoloogiline voorus usk).
  • Optimism (teoloogiline voorus lootus).
  • Uudishimu (teoloogiline voorus armastus).


Optimismi õpetamine

Po Bronson ja Ashley Merryman kirjutavad oma raamatus „Kasvatamishirm. Värskemaid uuringuid laste kasvatamisest”, et nende jaoks on neuroteadlaste tehtud kõige sügavamõttelisem avastus imiku ajukeemia ja täiskasvanu psüühika tugev seos. Kõige usaldusväärsem viis kasvatada oma lapsest vapper, uudis­himulik, heasüdamlik ja arukas täiskasvanu, on kanda hoolt selle eest, et imikueas funktsioneeriks tema hüpotalamuse-ajuripatsi-neerupealise süsteem hästi.

Kuidas seda teha? Esimese asjana tuleb last kaitsta tõsiste traumade ja kroonilise stressi eest ja siis, mis veelgi olulisem, tagada talle turvaline hoolitsev keskkond vähemalt ühe, aga ideaalolukorras kahe vanemaga. See pole kogu edu saladus, aga suur osa sellest. Peale kallistamise ja lohutamise vajab kasvav laps distsipliini ja reegleid, vajab kedagi, kes ütleb „ei”. Ja kõige rohkem vajab ta lapse mõõtu ebaõnne, võimalust maha kukkuda nii, et teda üles ei aidata. Tal tuleb lasta kogeda ebaõnnestumist. Talle tuleb õpetada, kuidas ebaõnnestumisega hakkama saada. Üks võimalus on teha seda Martin Seligmani optimismi õppimise protsessi abil.

„Kõige viljakam aeg seda teha on enne puberteeti, kuid siiski sedavõrd hilises lapsepõlves, et nad on metakognitiivsed, suutelised mõtlemisest mõtlema. Iseloomuomadustest rääkimine, nendest mõtlemine ja nende hindamine on kõik metakognitiivsed protsessid. Optimism on õpitav oskus, mitte kaasasündinud omadus,” kirjutab Martin Seligman oma raamatus „Õpitud optimism”.

Pessimistid suhtuvad negatiivsetesse sündmustesse nii, nagu oleksid need midagi püsivat, isiklikku ja kõikehõlmavat. Seligmani optimismi õppimise protsessi abil õpetatakse lastele, kuidas ebaõnne või raskuste puhul ennast talitseda. Laps õpib ennast isiklikust lüüasaamisest sõna otseses mõttes läbi rääkima.

Algselt oli mudeli nimetus ABC: ebaõnn (adversity) on negatiivne sündmus, mis sinuga aset leiab; uskumus (belief) on see, kuidas sa oma ebaõnne tõlgendad, ja tagajärg (consequence) on sinu tunded ja teod, kuidas sa sellele reageerid. Näiteks:

  • sulle sõidetakse liikluses ette (ebaõnn),
  • sa ei suuda uskuda, kui nahaalne see tegu on (uskumus),
  • sind valdab viha, sa hüüad teise juhi suunas vandesõnu (tagajärg).

Optimismi õppimise teekonnal peab inimene esmalt aru saama, missugune on tema loomulik reaktsioon ebaõnnele. Õppijad peavad kahe päeva jooksul päevikut pidama. Nad peavad üles märkima iga väikese ebaõnne, oma mõtted ja reageeringu sündmusele. Seejärel arutletakse üheskoos nendes kirjeldustes esile kerkinud käitumise üle.

Seligman täiendas seda mudelit ja lõi ABCDE-mudeli. D tähistab siin arutelu (disputation). Arutelu keskendub sellele, et lükata ümber negatiivsed mõtted ning sündmuse põhjused või järeldused. Arutelu võiks ülaltoodud näite puhul kõlada selliselt: „Ma ei tea, miks too ettesõitja kiirustas. Küllap ta kartis kuhugi hiljaks jääda. Ilmselt olen ka mina mõnikord inimestele tahtmatult ette sõitnud ja seega peaksin ma tegelikult rahulikuks jääma.”

Aja jooksul võivad sellised arutelud muuta mõtteid lootusrikkamaks ja positiivsemaks. Edukas arutelu viib elavdamiseni ehk ABCDE-mudeli E-täheni (energization).

Õpetades ABCDE-tehnikate abil õpitud optimismi, juurdub arutlemisega seotud mõtlemine inimesesse ning ajapikku muutub optimistlik reageerimine automaatseks.

Eesmärkide seadmine

Õpetades lapsi oma iseloomule tähelepanu juhtima, teeme esimese sammu selle muutmisel. Ükski eesmärk pole lapsevanematele ja õpetajatele tähtsam kui see, et aidata oma lastel kujundada tugevat iseloomu.

Angela Duckworth on seda meelt, et pelgalt iseloomuomadustest mõtlemisest ja rääkimisest ei piisa, eriti teismeliste puhul. Kõigepealt tuleb kehtestada endale reeglid, siis saad vältida piina­rikast sisemist konflikti. Reeglid tagavad teatud struktuuri ja suunavad tähelepanu ahvatlustest kõrvale.

KIPP-koolides näiteks on kõikjal seintel ja tahvlitel eesmärgid silme ees: „Ära kunagi anna alla!”, „Ole töökas. Käitu viisakalt!”, „Me ei jäta teid iialgi hätta!”, „Me kõik, nii õpilased kui ka õpetajad, õpime”, „Leia oma kirg!”, „Inspireeri!”, „Õnnelik õpetaja = õnnelik õpilane”, „Oleme üks pere ja meeskond!”, „Igaüks on oluline!”, „Abi on alati käeulatuses”, „Üks bänd, üks sound!” jms.

Üks asi on teada abstraktselt, mida sa pead tegema, et arendada endas visadust, entusiasmi või enesekontrolli. Hoopis teine asi on, kui sul on vahendid, mille abil seda teha. Angela Duck­worthi arvates on selleks motivatsioon ja tahtejõud. Tugevast tahtest pole kasu, kui inimene pole motiveeritud, ning vastupidi – kui on eesmärk, aga pole tahtejõudu.

Gabriel Oettingeni uurimistöö näitab, et eesmärke seades kasutatakse tavaliselt kolme strateegiat:

  • nn rahulolu strateegia, mida eelistavad optimistid. Nad kujutavad endale ette sellist tulevikku, mida tahavad, ja see võib vallandada mõnusa dopamiinilaengu,
  • pessimistid kasutavad strateegiat, mida nimetatakse mõtete mõlgutamiseks,
  • kolmas strateegia on mõttelise vastastikmõju loomine oma peas, kus kombineeritakse kahe eelmise elemente. See tähendab, et keskendutakse eesmärgile ja samal ajal võimalikele takistustele.

Aristoteles õpetab, et igaüks on just see, kelleks ta enese on teinud. Tsiteerin „Nikomachose ­eetikat”: „Iseloom on inimese poolt kontrollitav vaid alguses. Kord juba moodustunud iseloom muutub iseseisvaks põhjuslikkuse alguseks. Juba Herakleitos ütles, et iseloom on inimese deemon. Halva iseloomuga inimene ei saa jätta tegemata halba, isegi kui ta vannub vastupidist. Inimene vastutab oma iseloomu eest, sest vähemalt alguses sõltus see temast. Inimene ise suunab oma käitumist sellesse või teise moraalsesse suunda. Inimene võib iseennast valida. Kui juba kord on end valinud, määrab inimene ette oma käitumise loogika. Kõlbeline inimene püüdleb kõrgema hüve poole, ta ei rahuldu elu stiihilise kulgemisega ja püüab seda allutada mingile eesmärgile. Kõlbeline inimene valib oma tegevuse kõrgeimaks eesmärgiks iseenda, st oma võimete maksimaalse arendamise. Ta ei ole naudingute ori, vaid allutab oma kired mõistusele. Ta püüab olla oma tegevuse peremees ja võtab endale kogu vastutuse. Pideva praktikaga töötab ta endale välja erilise moraalse takti ja püsivad harjumused käitumiseks. Ta hoolitseb mitte rikkuse ja au eest, vaid hingeliste omaduste eest. Kõrgemaks väärtuseks on mitte lihtsalt elu, vaid väärikas elu.”


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!