Hea noortekirjandus uitab hämaral alal
Tänavuse Tallinna keskraamatukogu Järje Hoidja auhinna pälvis kirjanik Reeli Reinaus raamatuga „Verikambi”. Folkloorisugemetega loos on tänapäev seotud rahvapärimusega ning autasustajate sõnul on teost lugedes raske aimata, milliseks kujuneb sündmuste käik ja lõpp, millist tegelast usaldada ja millist mitte.
Auhind antakse eelmisel aastal ilmunud ja Tallinna keskraamatukogus möödunud aastal enim loetud eesti laste- või noorteraamatu autorile.
Tallinna keskraamatukogu eestikeelse kirjanduse osakonna laste- ja noorteteeninduse raamatukoguhoidjad Mirjam Kaun ja Kairi Kadarpik selgitavad, et „Verikambi” peamine sihtrühm on noored, kuid teos pakub kindlasti põnevust ka täiskasvanutele.
Nende sõnul pole „Verikambi” klassikaline realistlik noorteromaan, raamatus on tänapäev osavalt seotud rahvapärimusega. Teoses on armastuse ja surma temaatika, vaadatakse tagasi kaugesse minevikku, uuritakse suguvõsaliini ja värvika ajalooga kohti ning katsetatakse iidseid rituaale. Kõige selle juures jäävad teose noored tegelased ikka noorteks – nad unistavad, armuvad, lahkavad koduseid muresid ja kooliprobleeme, tülitsevad ja lepivad, võitlevad sõprade ja sõpruse eest.
Raamatukoguhoidjad leiavad, et kokkuvõttes on see põnev folkloorisugemetega lugu, kus ei oska aimata, milliseks kujuneb sündmuste käik ja lõpp. Lugejal on raske tabada, millist tegelast usaldada ja millist mitte. Lisaks paneb teos mahajäetud ja unustatud kohti hoopis teise pilguga vaatama ning nende ajaloole mõtlema.
Müstiline põnevik
„Ehk müstiline põnevik?” katsub laureaat Reeli Reinaus oma auhinnatud teost žanriliselt määratleda. 22 luule- ja proosaraamatut üllitanud autor nendib, et teistest müstilistest põnevikest eristab „Verikambit” Eesti temaatika seostamine rahvauskumustega. „Tõlkekirjandust, mis käsitleb üleloomuliku maailma ja maagiaga seotud teemasid, on üsna palju,” tõdeb kirjanik.
Ta nendib, et kirjutas seda raamatut mitmes jaos, alguses ei läinud lugu üldse käima. „Mõtlesin, et huvitav, ise olen ma kõik need tegelased välja mõtelnud ja nüüd nad isegi ei meeldi mulle,” tõdeb ta. „Hiljem läks paremaks. Aga raamatu nimi oli mul juba palju varem olemas. Nimelt kuulasin töö käigus üht helisalvestist, kus kaks mu kolleegi Juuru kihelkonnas üht Verikambi-nimelist heinamaad otsisid. Panin selle nime kohe kirja, mõteldes, et kasutan seda kunagi.”
Sama lugu on kirjaniku sõnul raamatus oleva veskiga: „Sattusin kunagi jutule, mis rääkis sellest, et kusagil Eestimaal olla olnud külast veidi eemal üks veski, kus elanud veidi isevärki inimesed. Pole nad kirikus käinud ja üldse olla nad seal igasugu kahtlast nõidust teinud. Kahjuks ma ei kopeerinud seda teksti, sest sel ajal olid muud asjad tähtsamad, aga jätsin ka selle loo meelde ning sellest inspireerituna raamat sündiski.”
Tõsine noortekirjandus
Tallinna keskraamatukogu raamatukoguhoidjad Mirjam Kaun ja Kairi Kadarpik ütlevad 2016. aasta noortekirjanduse iseloomustamiseks, et kirjanduses tegeletakse noortele hingelähedaste ja igapäevaste probleemidega: koolikiusamine, eneseleidmine ja sõprade leidmine. Mitmed möödunud aastal ilmunud teosed käsitlevad raskekujulisi, sh vaimseid haigusi.
Noortekirjanduses käsitletakse nende hinnangul palju tõsiseid probleeme, kuid puudu jääb raamatutest, mida oleks lihtne ja nauditav lugeda ning mida lugedes ei peaks süüvima tõsistesse probleemidesse.
Lastekirjanduse puhul tuntakse puudust n-ö õudukatest ehk hirmsatest koletiste ja kummitustega lugudest. Samuti ei tundu noorte lugejate janu kustuvat müsteeriumite järele.
Tallinna keskraamatukogu tunnustab laste ja noorte hulgas populaarseid Eesti autoreid juba 13. aastat. Mullu pälvis Järje Hoidja auhinna Ilmar Tomusk raamatuga „Kriminaalne pangapresident. Kriminalistid on tagasi”. Varasemad laureaadid on Aino Pervik, Piret Raud, Ilmar Tomusk, Heli Künnapas, Urmas Nemvalts ja Contra.
Rahvusvahelist lasteraamatupäeva tähistatakse alates 1967. aastast Hans Christian Anderseni sünniaastapäeval, 2. aprillil.
MIDA VEEL UUT JA HUVITAVAT?
Tallinna keskraamatukogu raamatukoguhoidjad Mirjam Kaun ja Kairi Kadarpik tõstavad eelmisel aastal ilmunud laste- ja noorteraamatutest veel esile Kristina Ohlssoni raamatut „Klaaslapsed”, mis on hirmutav müsteerium, aga ka lugu kohanemisest ja sõprade leidmisest.
Reeli Reinausi „Kuidas mu isa endale uue naise sai” on humoorikas lugu sellest, kuidas isa endale uut naist otsib ning tütar teda selles abistab. Aino Perviku „Hädaoru kuningas” on muinasjutuline lugu kuningast, kes üritab rahvale meele järele olla, kuid rahvas ei ole kunagi rahul. Nii elab kuningas näljas ja külmas ning riigis on keelatud koolid ja haridus. Nagu muinasjutud ikka, lõpeb raamat siiski hästi.
Mairi Lauriku raamat „Mina olen surm” on mõnus ja lihtne lugemine ning samal ajal õpetlik lugu, kuhu on lisatud ka fantaasiat. Francesca Zappia „Mõtlesin su välja” on lugu sellest, kuidas noor tüdruk peab tulema toime olukorraga, kus ta ei tee vahet sellel, mis on päris ja mis mitte. Nicola Yooni „Sina minu kõrval ja maailm meie vahel” jutustab noorest tüdrukust, kes ei tohi oma majast väljuda.
Kathleen Glasgow’ raamatus „Katkine tüdruk” ärkab tüdruk psühhiaatriahaiglas, kuhu sattus pärast seda, kui üritas endalt elu võtta. Raamatus püüab tüdruk seda sõlme ja oma elu lahti harutada, et midagi paremaks muuta. Kuid nagu eluski, kipuvad ka raamatus mustrid korduma.