Hindamine on asendamatu

24. märts 2017 Maie Tuulik kasvatusteadlane - 12 kommentaari

Maie Tuulik

Väide, et õpilaste teadmisi ja oskusi ei ole vaja hinnata, lähtub täiskasvanu loogikast. Lapse puhul on esmatähtis tegevust kinnistada ning just sellega arengut stimuleerida.

Paljud uuringud on tõestanud juhusliku ja ebaregulaarse kinnistamise ebaefektiivsust. Nii sõnaline kui ka numbriline hindamine on hindamise vormid, mis ei välista teineteist. Kes meist poleks tundnud rõõmu heast hindest, mis sõna otseses mõttes tiivustas? Kes meist ei meenutaks tänuga just neid õpetajaid, kes sundisid õppima (ja tegime seda sageli just hirmust halva hinde ees)?

Hindamine on nii õpilase kui ka õpetaja töös asendamatu. See aitab orienteeruda oma võimetes ja oskustes. Hindamise puudumine desorienteerib õpilast. Tagajärg on ebakindlus ja eesmärkide ähmastumine. Hindamise puudumisel hakatakse tagasisidet otsima ebaolulistes detailides (õpetaja miimikast, žestidest, intonatsioonist), sest õpilane on teadmatuses oma tegevuse tulemuslikkusest.

Hindamisel on märkimisväärne isiksust kujundav jõud väärtuste omaks võtmisel ja enesehinnangu vormimisel. Hindamine on iga inimese tunnetusprotsessi osa: koos faktide, nähtuste ja sündmuste teadasaamisega me selekteerime, tähtsustame, väärtustame neid.

Eesti hariduse teenäitaja ja meie riigi vormija Peeter Põld oli kindel, et numbrilise hindamiseta pole edukas koolitöö võimalik. Tsiteerin: „Numbrite süsteemi koolis hoiab püsti ennekõike kontrollitarvidus. Numbrid on niihästi lapsevanematele ja lastele kui ka õpetajatele ja koolivalitsusele abinõuks saada pilti sellest, kuidas edeneb laps koolinõuetele vastavalt ja kuidas üldse töötab kool. Meie aja koolid on massikoolid, kus igas klassis õpib 30–50 last, terves koolis mitusada. Kui õpetaja õpetab terves hulgas klassides ühte või paari ainet, siis läheb tarvis abinõu, mis võimaldaks üksikuid nähtusi hõlpsasti ja ruttu hinnata ja üle vaadata ning ruttu ja arusaadavalt otsust edasi anda. Selleks on kindla tähendusega number kõige sündsam, aga ka jõudu kokkuhoidvam märk. Õpilasele ütleb number, mil mõõdul ta vastab sellele, mida nõuavad õpetaja ja kool talt edasijõudmise, usinuse, tähelepanu ja korra suhtes. Number, mis ilmub tunnistusele, hoiatab mahajääjaid ja hooletuid, manitsedes jõudu kokku võtma, vaigistab ja rahustab neid, kes vaeva näinud. Niisamuti kuulutab number vanematele, kas kool on lapsega rahul.”

Kõik katsed hinnetest loobuda on varem või hiljem lõppenud tagasipöördumisega traditsioonilise hindamise juurde.


12 kommentaari teemale “Hindamine on asendamatu”

  1. Jaanus ütleb:

    Nõus. Näide a-st 1989. Noor kehalise kasvatuse õpetaja mõtles välja “uuenduse”: tüdrukud, ma ei hinda kaugushüppes mitte kaugust vaid õiget nn hüppejoonist. Milline väärt idee- hüüab mõni ka tänapäeval. Kui õpetaja nägi 3-4 katsel, et tüdrukute hüpped ei taha jõuda isegi hüppekastini, tegi ta järgmist: tõmbas rehavarrega liivale kolm joont: “5”-norm, “4”-norm ja “3”-norm. Ja hüpped muutusid märgatavalt pikemaks ja ka stiililt ilusamaks. Asi sai mõlema osapoole jaoks konkreetseks ja arusaadavaks. Kõik olid rahul.

  2. Eha ütleb:

    Kõik on õige, aga mis meil sest kasu on, kui paar ninatarka on ette võtnud rünnaku kõige vastu, mis meie koolis traditsiooniliselt säilinud on? Arvan, et alati on olnud lapsevanemaid, kes pole parasjagu hindamisega rahul. Ei ole vaja iga tähtsal ametikohal oleva lapsevanema pärast muuta väljakujunenud korda hindamises. Eesti kool aina tõmbleb igasugu kampaaniates.

  3. Toomas Rull ütleb:

    Mis moodi lapsevanem peaks igapäevaselt aru saama, kas lapsel koolis laks ka tegelikult normaalselt, nagu ta iga päev seda väidab? Hinne on asendamatu tagasiside ja seda saab asendada ainult lapsega paralleelselt koolis käimine.

  4. V. Parve ütleb:

    Ka lastel ja lastevanematel on vaja teada, kus edukuse tasemel on nende laps teiste samaealiste keskis.
    Mida edasi õpiredelil tõustakse, seda tähtsam see on, et õppur ei panustaks tema jaoks vääradesse eesmärkidesse.
    Psühhiaatriakliinikus kohtan aegajalt noori õppureid, kes omandavad rakenduskõrgharidust nõnda, et hoolimata nende vormilisest gümnaasiumiharidusest täiemahuline 9. klass on neile juba (olnud) üle jõu. Need tüdrukud gümnaasiumilõpetanud on praeguse kooli toodang (Gümnaasiumivõimeta poiss-üliõpilasi ei ole ma patsientide seas veel kohanud. Hea seegi. Tasub vähem kurvastada nõrgaandeliste õigel ajal väljakukkumise pärast. Halb on, kui nad ka käsitöövõimelised ei ole!)

  5. Harri ütleb:

    Aitäh, Maie!
    Aitate jälle need “uuendajad” tagasi Maale tuua!
    Kui nad ainult sellest aru saaksid!

  6. Hindaja ütleb:

    Numbriline hindamine on lihtsalt üks tagasiside vorm. Kui jutt oleks tagasisidest, siis, jah, seda on vaja. Aga konkreetselt numbrilise hindamise vajadust praegusel kujul on nagu natuke raske õigustada.

    Iga ülesande edukas või ebaedukas lahendamine on tagasiside, mille järgi inimene oma tegevuse edukust hindab. See, kas keegi paneb nüüd selle ülesande taha veel mingi hinde või mitte tundub mulle üsna ebaoluline.

    See läheb ilmselt vastuollu ka õpetajate enda arusaamadega oma rollist – st et õpetaja on justkui “õpetaja”, mitte õppimise võimaldaja.

    Iga õppija saab ise ka väga hästi aru, kas ta sai probleemi lahendamisega hakkama või mitte, kui tal on võimalik lahendust kontrollida. Ja kui ei saanud, siis on vaja lihtsalt suunata natuke mõtet, mitte hakata hindama, et kas nüüd lahendatud sai 60% või 70% ülesandest. See protsent on ju täiesti ebaoluline – oluline on, kas iseseisvalt jõuti lahenduseni või mitte. Ja lisaks, kas probleem oli eluline või mitte (mis on õpetajate ja õppekavade koostajate põhiülesanne) ning et analoogsete probleemide lahendusteni suudetakse iseseisvalt ka aastate pärast jõuda (mitte ainult korra enne testi).

  7. Tiit Lepp ütleb:

    Äkki oleks abi usalduslikust suhtest lapsega 🙂

  8. Tiit Lepp ütleb:

    Aga need, keda kohtad psühhis, neid on ju numbriliselt hinnatud! Teiseks, hinnata tuleb indiviiditi, lapse arengut ja kahe eri lapse hindeid ei saa võrrelda. Kehalises kasvatuses on põhiline probleem normide järgi hindamisel ju selles, et II ja III kooliastme lapsed on füüsiliselt väga erineva arengutasemega, vahe võib olla +/- 2 aastat. Ma olin ise kasvus 8. kl lõpuni väike, alles 9. kl lõpus hakkasin kasvama, see oli siis keskkooli esimene klass.

  9. metsa puude taga ütleb:

    Eks on alati neid, kelle meelest on tähtis lüpsigraafikust kinnipidamine ja õpetamise sooritamine koolitöös ja neid pedagooge, kes näevad hinnete taga lapsi ning taipavad, et õppeprotsessis on õpetaja ainult abivahend (tihti üsna saamatu ja piiratud). Paistab olevat selline lühemat kasvu pedagoog – kui hindaks teda siis kasvu eest “3”-ga ja vaielda ei saa?! Kuidas saab töötada õpetajana ja kujutada ette, et mingil ajahetkel antud hinded on objektiivne tõde? Kas see pani aine vastu huvi tundma, kas treeniti ainult hinnete pärast või sai midagi omandatud ka? Südamlik kaastunne selliste pedagoogide õpilastele.

  10. JAH ütleb:

    Jah, olen kirjutatuga nõus, ainult et minu arusaamist mööda pole ju tänapäeval tähtis mitte see, kas kool lapsega rahul on, vaid pigem see, kas laps (ja lapsevanem) kooliga rahul on. 😀

  11. õp.X ütleb:

    Mina olen Maie Tuulikuga nõus. Nii kui nii pöördutakse mingi hetk tagasi traditsioonide juurde.

  12. Mari ütleb:

    Pole kahjuks Tuulikuga peaaegu kunagi nõustuda saanud. Nüüd jälle – kohe esimeses lõigus labidaga lagipähe. “Kes meist poleks tundnud rõõmu heast hindest, mis tiivustas? Kes ei meenutaks tänuga neid õpetajaid, kes sundisid õppima?” MINA! Ei mäleta tiivustatust, mäletan kergendust, kui hea hinne tuli, aga rohkem mäletan ahastust, kui hinne oli kehv. Õppima sundinud õpetajaid meenutan hirmuga, mitte tänuga. Tänuga meenutain neid väheseid, kes õpilastega suhtlema ja neid mõistma vaevusid.

Leave a Reply to Harri

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!