Kultuurisuvi
opleht-tellimine

Kas eesti keel ja kirjandus on rasked ained?

12. märts 2017 Tiina Vapper toimetaja - Kommenteeri artiklit

Edith Asveit leiab, et kuna õpilaste tase on väga erinev, oleks suures klassis õigem õpetada eesti keelt nagu võõrkeeltki kahes rühmas. Foto: Tiina Vapper

 

Tallinna Südalinna kooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja Edith Asveit alustas õpetajatööd Tartu ülikooli viimasel kursusel õppides. Oma endises koolis, Pirita majandusgümnaasiumis töötas ta kokku 30 aastat: alguses õpetajana, seejärel õppealajuhatajana, lõpuks 20 aastat direktorina, ja andis kogu aeg ka tunde. Mullu pälvis 38-aastase staažiga õpetaja Tallinna aasta aineõpetaja tiitli.

Kas eesti keel ja kirjandus kuuluvad õpilaste lemmiktundide hulka?

Arvan, et mitte. Eesti keel ja kirjandus on rasked ained ja ma ei ole leebe õpetaja, pigem range, järjekindel, nõudlik. Samas olen aru saanud, et õpilastele see sobib, sest nad on mu kaks aastat järjest parimaks aineõpetajaks valinud. Ja põhjendanud seda nii, et minu tundides on töörahu ja terve tunni vältel tehakse tööd. Loomulikult on meil tunnis vahel ka väga lõbus, samas ei saa õppimine minu arvates olla ainult lust ja lillepidu, vaid nõuab vaimset pingutust. Kes kooli ajal pingutama ei õpi, ei suuda seda ka täiskasvanuna.

Hea emakeeleoskus on ju aluseks ka teiste ainete õppimisel.

Seda küll, aga minu meelest ei saa keelt võtta lihtsalt kui abi- või töövahendit. Keel on vaimsus. Püüangi õpilasteni viia arusaama, et inimene on inimene seepärast, et tal on keel.

Kui hästi nad sellest aru saavad?

Ühed saavad, teised mitte, teismelise­iga ongi vastuoluline aeg. See, mida keegi koolist võtta oskas, selgub tihtipeale mitte põhikooli, vaid alles gümnaasiumi lõpuks. Annan endale aru, et paratamatult ei ole minu võimuses kõiki haarata. Piisab, kui ma mõne noore suudan rohkem mõtlema ja tegutsema panna.

Kas eesti keele tunde on tunniplaanis piisavalt?

Õpetan viiendast üheksandani kõigis klassides, gümnaasiumiosa suleti koolis kaks aastat tagasi. Viiendas-kuuendas klassis on tunde piisavalt, seitsmendast üheksandani, kus me õpime eri liiki tekste ja tekstistiile tundma ning tuleb palju ka ise kirjutada, võiks neid rohkem olla. Siis jääks aega ka korrata, kinnistada, harjutada. Saan aru, et asju, mida tuleb õpetada, on palju ja lapsi ei saa üle koormata. Et rohkem jõuda, peab õpetaja kasutama tundi asjalikult. Olen Käisi üldõpetuse patrioot ning leian, et paljusid teemasid saab omavahel ühitada.

Kas seegi, et eesti keele klassis on lauad kahekaupa kokku lükatud ja õppetöö toimub neljastes gruppides, aitab õppimisele kaasa?

Arvan, et kui õpilased saavad omavahel nõu pidada, arutada ning üksteisele asju selgitada, õpivad sellest kõik. Seepärast olengi need neljased grupid moodustanud nii, et seal oleks nõrgemaid ja tugevamaid õpilasi. Mulle on rühmatöö alati meeldinud, olen seda rakendanud viimased kakskümmend aastat. Aga impulsi klassis lauad just niiviisi ümber tõsta sain ühel koolitusel.

 

Sõnaliike aitab õpilastel meeles pidada klassiruumi seinale maalitud sõnapeenar. Foto: Tiina Vapper

 

Mis õpilastele grammatikas kõige rohkem raskusi valmistab?

Kõige raskem on see, mis tuleb ära õppida ja meelde jätta. Üks suur valukoht on kokku- ja lahkukirjutamine. Teine on kirjavahemärgid, sest ei tajuta lauseehitust. Lihtne on öelda, milliste sidesõnade ette kunagi koma ei tohi panna, ja siis nad ei pane seda kunagi, kuigi paljudel juhtudel tuleb seda teha. Tahan, et nad aru saaksid, kuidas lause on üles ehitatud ning millistest mõttelistest ja grammatilistest ühikutest see koosneb. Nõrgematel õpilastel võtab isikulisest ja umbisikulisest tegumoest arusaamine aega, varasemast rohkem tuleb selgitada ka sõnade tähendust. Viienda klassiga õppisime käänamist ja esimene hindeline töö läks päris kehvasti. Üllatav oli, et ei osatud käänata nime Jaak. Pool klassi kirjutas, et Jaakil oli nohu, mitte Jaagul oli nohu. Ilmselgelt assotsieerus see neil nimega Jack. Samas, kõiki asju ei peagi pähe õppima. Õigekeelsussõnastikud on meil klassis kogu aeg riiulil, olen öelnud, et kui keegi milleski kahtleb, mingu vaadaku kohe järele. Paraku üheksanda klassi lõpueksamil ÕS-i kasutada ei tohi.

Kui palju on õpilasi, kelle kodukeel ei ole eesti keel, ja kuidas nad hakkama saavad?

See on kooliti erinev, aga arvan, et neid on keskmiselt viiendik. Õpilased, keda kodus toetatakse, tulevad kenasti toime. Aga kui laps räägib vanemate ja sõpradega vene keeles ja suhtleb eesti keeles ainult koolis, läheb tal raskeks. Üha rohkem tuleb kooli ka mitmesuguste keelepuuetega lapsi. Õpilasele, kes teeb küll kirjutamisel tohutult vigu, aga kirjutab sisukalt, tulebki panna eraldi hinne sisu ja grammatika eest. Kõige keerulisem on lastega, kellel on keelehäirele lisaks mõtlemishäire ja kelle loodud tekst on selline, et on võimatu aru saada, millest jutt käib. Selliste õpilaste aitamine nõuab eriteadmisi. Olen mõelnud, et riik kulutab sageli raha igasuguste imelike asjade peale, samas kui koolides napib tugipersonali – abiõpetajaid, logopeede, sotsiaalpedagooge. Rajaleidja või ükskõik milline muu keskus seda ei kompenseeri. Spetsialiste on vaja koolis kohapeal. Meie kooli väga hea logopeed kolis Tartusse. Aasta aega ei leidnud me tema asemele kedagi ja nüüd töötab logopeed osalise tööajaga. Ta püüab aidata algklassilapsi, aga keskastme õpilaste jaoks aega ei jää.

Ehk peaks eesti keelt nagu võõrkeeltki rühmades õpetama.

Leian, et selline võimalus peaks olema, aga koolidel ei jätku selleks raha. Ehkki seadusega on õpilaste piirarv klassis 24, lubatakse Tallinnas ja teistes suuremates linnades teha ka suuremaid klasse. 30 õpilasega klassis olekski õigem õpetada mitte ainult võõrkeelt, vaid ka eesti keelt kahes rühmas. Näiteks seitsmendas klassis, kellele ma olen ka klassijuhataja ja kus on 29 last, õpetangi juhtkonnaga kokkuleppel eesti keelt kahes rühmas. Ühes on nõrgema, teises tugevama keeletasemega õpilased, keda tulebki erinevalt õpetada.

Kas õpilaste väljendusoskusega saab rahule jääda?

Arutleva kirjandi kirjutamist tuleb palju harjutada, kirjutama saabki õppida ainult kirjutades. Pealiskaudsust on palju, sügavuti minekut vähevõitu. Kõige kurvem on, kui õpilasel ei olegi mõtteid. Kui annan teema ja ta kirjeldab mulle nähtud animafilmi või arvutimängu, näitab see, et tal pole fantaasiat ega ka oskust oma seisukohti väljendada.

Arvata võib, et selles on oma osa ka vähesel lugemusel. Kui palju õpilased loevad?

Olen seadnud eesmärgiks, et kuu jooksul peab igaüks läbi lugema ühe raamatu. Püüan neile kogu aeg huvitavaid raamatuid otsida ja soovitada, ma ei piirdu üksnes sellega, mis õppekavas kirjas, vaid pakun omalt poolt välja mingi valiku. Ma ei anna õpilasele kunagi raamatut, mida ma pole ise lugenud. Viiendas klassis käsitleme rohkem Eesti muistendeid ja kangelaslugusid, kuuendas tutvume ka teiste rahvaste lugudega, mille kaudu püüan neid viia kultuurimaailma. Ei saa loota, et kõigist suured raamatuhuvilised saavad. Ka kõik täiskasvanud ei loe raamatuid. See ei saagi olla inimese hindamise alus, kas ta loeb raamatuid või ei loe. Ta võib mõnel muul alal olulisi asju korda saata, inimesed on erinevad. Aga kui olen suutnud õpilasele aasta jooksul kas või ühe sellise raamatu leida, mis on talle põnevust pakkunud ja mille lugemisest on tal hea meel, olen rahul. Kindlasti on vaja kirjanduse kaudu ka probleemidest rääkida. Üheksanda klassiga näiteks oleme lugenud Katrin Reimuse „Haldjatantsu” ja selle põhjal arutlenud, mida tunneb laps, kelle ema on alkohoolik, ja kuidas teda saaks aidata. Või Diana Leesalu raamatut „Mängult on päriselt”, mis kõneleb samuti laste muredest väga tõsiselt.

Kas lapsed loevad ka Oskar Lutsu „Kevadet”?

Minu kogemus näitab, et praeguse aja lapsed seda lugeda ei suuda, sest Luts kasutab sellised sõnu ja mõisteid, mida enam olemas pole. Samamoodi ei saa nad aru Jaan Rannapi „Agu Sihvka lugudest”. „Kevade” ja teiste selliste raamatute puhul on õigem vaadata filmi. Filme vaatame päris palju, samuti lavastame raamatutest katkendeid. Viienda klassiga teeme praegu „Nukitsameest”, kaheksandaga on teatriprojekt Kitzbergi „Libahundiga” seoses. Üheksandikega olen igal aastal vaadanud „Nipernaadit”, mille abil on võimalik õpilastele kogu eesti kirjanduse kohta palju rääkida. Kuuenda klassiga räägime eesti keele tunnis filmistsenaariumist ja rühmatööna teevad kõik ise lühikese filmi. Selles vanuses lastele pakuvad erilist huvi ulmeteemad.

Kui palju saab emakeeletundides kasutada digiõpet?

Päris palju. Sel õppeaastal oli meil koolis esmakordselt e-õppe päev, kus õpilased said kõigis ainetes ülesanded ja töötasid kodus oma arvutis või kooli arvutiklassis. Neile see meeldis, sest oli teistmoodi ja huvitav. Koolis on ka tahvelarvutite, 3D-printerite ja ratastel toolidega varustatud tulevikuklass, kus saabki teha ebatraditsioonilisi tunde. Ainult e-õpet ma siiski ei poolda. Klassis on tähtis inimestevaheline suhe, väga palju saab noor just õpetaja isiksusest. Õpetajad ei kujuta sageli ette, mis õpilastele meelde jääb ja neid mõjutab. Minu õpilaste seast on sirgunud mitu õpetajat, kes on mulle öelnud, et olen nende otsust õpetajaks saada mõjutanud. Ka mul endal seisis noore õpetajana alustades silme oma eesti keele ja kirjanduse õpetaja Milvi Malm.

Emakeeleõpetajal on koolis peale õpetamise palju muidki kohustusi.

Seda küll. Emakeelenädala korraldamine, esitluste, ettekannete, eeskavade tegemine. Neli korda aastas anname õpilastega välja ajalehte, vabariigi aastapäeva eel toimub kõnevõistlus. Valmistan õpilasi ette kirjandusvõistlusteks-olümpiaadideks ja innustan neid seal osalema. Mul on väga hea meel, et minu õpilane Kirke Kits võitis oma tulnukateemalise looga Rävala klubi jutuvõistlusel esikoha.

Kas eesti keelel ja kirjandusel on teiste õppeainete seas eriline koht?

Eestis kindlasti. Eesti keele ja kirjanduse tunnis saab kõige rohkem rääkida eestlusest ja eestlane olemisest. Kes oskab hinnata oma keelt ja kultuuri, oskab hinnata ka teiste rahvaste omi. Eesti keele tuleviku suhtes olen optimistlik. Arvan, et tänu oma muutumis- ja kohanemisvõimele on eesti keel väga elujõuline.

Kuidas te koolis emakeelepäeva tähistate?

Sel aastal sõidame 4.–9. klassidega, ühtekokku rohkem kui 150 lapsega Tartusse Eesti Rahva Muuseumisse ja tähistame emakeelepäeva seal. Mitu huvitavat ekskursiooni on juba kokku lepitud.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!