Kas inglise keel tõrjub eesti keele välja?

17. märts 2017 Raivo Juurak toimetaja - 5 kommentaari

Ingliskeelne meediaõpetus toimub arvutiklassis. Õpetaja Klemen Slabina on väga rahul, et klass on jagatud kaheks rühmaks, nagu keeleõpetuse puhul ikka. Foto: Raivo Juurak

 

Tallinna Kuristiku gümnaasiumis õpetatakse geograafiat, ajalugu, ühiskonna- ja meediaõpetust inglise keeles.

Täpsustuseks seda, et inglise keeles õpitakse Kuristiku koolis nii gümnaasiumi- kui ka põhikooliastmes ning peetakse plaani hakata õpetama mõnd õppeainet inglise keeles isegi esimesest klassist alates.

Kui see uudis nüüd laiemalt levib, küsib kindlasti keegi, kas inglise keel tõrjub eesti keele koolist lõplikult välja. Meil on ju üsna ägedalt võideldud ingliskeelse õppe vastu ülikoolis. Kui aga selgub, et ingliskeelne õpe on jõudmas koguni algkooli, on see arenenud ohutundega inimesele juba non plus ultra. Kindlasti leiab laiemat kandepinda väide, et ingliskeelne õpe muudab eesti keele köögikeeleks. Ilmselt hakatakse varasemast rohkem sarkastiliselt küsima, kas Eesti hakkaks õpetama koolis ka araabia keeles, kui Brüssel, Washington või Moskva käsu annaks.

Ent kes käskis Kuristiku gümnaasiumil ingliskeelset õpet alustada? Selgub, et seda pole käskinud isegi mitte Tallinna haridusamet. Kui küsisin direktor Raino Liblikult, kuidas haridusamet ingliskeelsesse õppesse suhtub, oletas ta, et suhtub hästi, sest linna suur siht on rakendada uut õpikäsitust. Ühesõnaga – osa õppeainete inglise keeles õpetamine on sada protsenti Kuristiku kooli enda algatus.

Raino Liblik: „Peamine eesmärk on õpilase ajaressursi efektiivsem kasutamine. Eestis on veel seda ainekretinismi, et iga aine õpetaja nõuab oma aine tunde juurde ja kui ei saa, siis on kõik. Kui aga laps õpib geograafiat, ajalugu ja ühiskonnaõpetust inglise keeles, olekski tal justkui kolm inglise keele tundi rohkem, kuid samas ei ole tema koolipäev ühegi tunni võrra pikem. Nii anname oma õppekavale lisaväärtust, kasutame lapse koolipäeva efektiivsemalt ning muudame õppimise põnevamaks. Me näeme, et meie õpilastele meeldib inglise keeles õppida. See on neile midagi uut. Mõnele on see muidugi suurem väljakutse, kuid 95 protsendile õpilastest täiesti vastuvõetav.”

Kui keegi käsku ei andnud, siis kust tuli ingliskeelse õppe idee? Raino Liblik märgib, et oma osa oli rahvusvahelistel koolitustel, kus räägiti mitmekeelsest õppest teiste maade koolides. Aga teda pani ingliskeelsele õppele julgemalt mõtlema ka meie vene koolide kümblusklasside edu. Lisaks teadis ta, et Tallinna kunstigümnaasiumis õpitakse mõnd õppeainet inglise keeles. Kui ta sellest oma kooli koosolekul rääkis, siis selgus, et paljud õpetajad olid ka nende koolis valmis mõnd õppeainet inglise keeles õpetama. Nii otsustatigi kaks aastat tagasi sellega katsetada. Kuna kõik on läinud hästi, on nüüd plaanis hakata juba esimeses ja teises klassis paari oskusainet inglise keeles õpetama. Edaspidi tahetakse õpetada mõnda õppeainet ka vene keeles, et eesti lapsed vene keeltki rääkima õpiksid.

Raino Liblik: „Paljud töökohad eeldavad, et töötaja valdab inglise keelt, ja kool peab ju tööks ette valmistama. Kui noor hakkab näiteks treeneriks klubis, kus on välismaa sportlasi, on hea, kui tal on juba koolist ingliskeelsed sporditerminid teada.”

Tegelikult hoopis lõiminguprojekt

Raino Liblik toonitab, et ingliskeelne õpe on vaid osa kooli kahest suurest lõiminguprojektist. Gümnaasiumi projektis on geograafia, ajalugu, ühiskonna- ja majandusõpetus ning meedia lõimitud üheks suureks projektiks. Nende ainete õpetajad on töötanud üheskoos välja programmi, kus iga aine õppimine toetab teiste ainete õppimist. Näiteks ingliskeelses meediaõpetuses võetakse läbi nii majanduse kui ka ajaloo teemasid jne. Õpetajad on põhjalikult uurinud, kuidas saab üksteist aineõpetuses toetada. Inglise keel on neile kõigile lihtsalt selle projekti töökeel.

Põhikooliastmel on oma lõimimisprojekt, milles teeb koostööd viis õpetajat: loodusainete, eesti keele, geograafia ning kaks inglise keele õpetajat. Projekti nimi on „Maailmarändur”, sest rändamise kaudu on kõige lihtsam neid õppeaineid tervikuks siduda.

Lõimimisega tahetakse Kuristiku koolis edasi minna. Nii on järgmisel aastal kavas alustada esimeses klassis teemapõhise õppega.

Hirmul on suured silmad

Eelnevatest selgitustest näeme, et osaline ingliskeelne õpe on loogiline ja põhjendatud. Ent hirmul on suured silmad ja kartus eesti keele hääbumise pärast ei kao kergelt. Kuidas Raino Liblik neid kartjaid rahustaks? Esitame talle mõned tüüpilised küsimused.

Kas inglise keel tõrjub eesti keele kõrvale?

Raino Liblik: Ei tõrju. Meie koolis on vaid väike osa õppest ingliskeelne. Põhiliselt õpivad, mõtlevad ja suhtlevad õpilased ikkagi eesti keeles. Liigume lihtsalt kakskeelsuse, isegi kolmkeelsuse suunas. Meie koolis on ligi veerand õpilastest vene kodukeelega peredest ja nemad oskavad nii eesti, inglise kui ka vene keelt. Tööturul on nad juba eelistatud. Näiteks pangatellerid on väga tihti just vene noored, sest valdavad üldjuhul kolme keelt.

Kolmkeelsus jätabki eesti keelele vähem ruumi?

Meie kooli puhul on vastupidi: eesti keele oskajaid tuleb juurde. Vene lapsed, keda on umbes veerand meie õpilaste üldarvust, õpivad ju eesti keeles ja kirjutavad lõpukirjandigi eesti keeles. Kusjuures nad on väga tublid ja edukad. Tõsi, leidub ka neid, kes vajavad eesti keeles abi. Nende jaoks on meil konsultatsioonid, õpiabi, ka väikerühmad – näiteks kolm õpilast võetakse klassist välja ja nad õpivad väikse rühmana sedasama, mida ülejäänud klass teise õpetajaga. Nii saavad nendestki lastest kolmkeelsed ehk muuhulgas ka eesti keele head valdajad.

Lapsed ei oska inglise keelt veel piisavalt …

Tänapäeval valdab enamik õpilasi inglise keelt väga heal tasemel. Kes veel ei valda, see hakkab õppimise käigus valdama. Miks siis mitte laste head inglise keele oskust ära kasutada ja õppimist selle abil mitmekesisemaks muuta, õppekavale lisaväärtust anda?

Paljud mu õpilased oskavad inglise keelt minust paremini, aga see ei tähenda ju, et ma ei tohi ingliskeelseid materjale lugeda ja nendest õppida, et ma ei tohi inglise keeles sõna võtta ega selles keeles suhelda. Võin ja isegi pean. Tuleb võtta rahulikult, et mõnda asja ei osata kohe alguses parimal tasemel.

Meie noorte eesti keel on järjest kehvem …

Eesti keele tunnid on meil kõik alles. Kui aga laps ei saa põhikooli lõpuks või isegi ülikooli astumise ajaks eesti keelt selgeks, ei tule sellepärast ingliskeelset õpet vähendada, vaid eesti keelt ennast on vaja kuidagi teistmoodi õpetada, nii et lapsed selle ikkagi selgeks saaksid.

Teine küsimus on, kas igaühe eesti keel peab olema laitmatu. Meil on andekaid insenere, arhitekte ja muusikuid jt, kes ei valda eesti keelt kõrgtasemel, kuid see ei kahanda nende tööde väärtust. Me ei saa täiuslikkuse nõudega liiale minna. Tean inimest, keda hurjutati kogu kooliaja halva käekirja pärast, kes aga nüüd on igati lugupeetud isik.

Miks te lihtsalt inglise keele tunde juurde ei lisa?

Tunniplaanis pole selleks ruumi. Teiseks läheks liiga palju üht ja sama õppeainet õpilastele tüütuks. Kolmandaks ei ole ingliskeelse õppe puhul inglise keel ise eesmärk, vaid uute teadmiste hankimise vahend.

Võõrkeeles õppimine viib aineteadmised alla …

Minu kogemus näitab, et aineteadmised ei sõltu otseselt õppekeelest. Küsimus on lapse üldises võimekuses, tema motivatsioonis, ka selles, kui palju vanemad teda kodus toetavad. Kõik need asjaolud kokku mõjutavad lapse aineteadmiste taset. Eelmine PISA tõi selgelt välja, et edukamad on lapsed, kellel on kodus palju raamatuid ja kes loevad palju. Järelikult tuleb lugemisele rohkem rõhku panna. Meil on noorematel klassidel lugemispuud. Mida rohkem on puu küljes lehti, seda rohkem raamatuid on lapsed läbi lugenud. Omamoodi varjatud lugemisvõistlus.

Meie abiturientidel on valikaine, kus nad loevad raamatukogus Eestis ilmuvaid erialaajakirju, analüüsivad sealt loetud artikleid, diskuteerivad nende üle. See on üks võte paljudest, millega innustame õpilasi rohkem lugema ja oma silmaringi laiendama, aineteadmisi süvendama.

Õpetajad ise ei valda inglise keelt …

Meie õpetajad siiski valdavad. Probleem on aga selles, et mõned ei julge rääkida, sest nad pole inglise keeles piisavalt suhelnud. Lahendus õpetajate nappusele võiks aga olla see, et tulevased klassiõpetajad õpiksid ülikoolis mõne õppeaine inglise keeles õpetamist. Või siis saksa või vene keeles. Kulutada mõni protsent õpingute ajast sellele pole ülikoolile kapitaalne muutus. See pigem rikastaks õpetajakoolituse õppekava ja looks tulevasele õpetajale uusi võimalusi. Teine variant on omandada kaks eriala. On näiteks õpetajaid, kellel on nii inglise filoloogi kui ka keemiku diplom. Suurepärane võimalus õpetada keemiat inglise keeles.

 

Kuidas ingliskeelne tund välja näeb?

Külastasin Kuristiku gümnaasiumis kaht ingliskeelset ainetundi. Mõnevõrra need siiski üllatasid. Ilmselt olin oodanud klassikalisi inglise keele tunde, kus õpetaja seisab klassi ees ja pommitab õpilasi küsimustega. Tegelikult istusid õpilased rühmadena ja arutasid, pead koos, kuidas õpetajalt saadud ülesannet lahenda.

Õpetaja Anu Kurikul oli kuuendas klassis „Maailmaränduri” projekti raames tund teekultuurist. Õpilased otsisid rühmadena ingliskeelsest Vikipeediast ja mujalt materjali Hiina, India ja Jaapani kohta. Vaadati üle, kui suured need riigid on, mis seal üllatab, mis on pealinnad jne. Kõik rühmad käisid tahvli ees loetust kokkuvõtet tegemas. Märkasin, et ainult ühe rühma üks liige jäi tahvli ees inglise keelega hätta. Silma torkas, et õpetaja ei kiirustanud õpilaste keelevigu parandama, vaid julgustas neid oma mõtet teiste sõnadega selgitama. Rõhk oli üksteisest arusaamisel, mitte veatul inglise keelel. Õpetaja ütles, et edaspidi uurivad nad, mis on tea party ja kuidas seda peetakse, küpsetavad küpsiseid, mida inglased söövad tee juurde jne. Kõiki neid asju õpitakse inglise keeles. Omavahel rääkisid õpilased siiski valdavalt eesti keeles.

Seevastu õpetaja Klemen Slabina kümnenda klassi meediatunnis rääkisid õpilased omavahel valdavalt inglise keeles. Tegemist oli taas koostöise õppimisega. Klass oli jaotatud rühmadeks, teemaks oli meedia ja ühiskond. Osa rühmi kogus andmeid Peeter Suure ja Vladimir Putini, teine osa Benito Mussolini ja Donald Trumpi ning kolmas Katariina Suure ja Kersti Kaljulaidi kohta. Õppe-eesmärk oli aru saada nende inimeste meediakuvandist.

Kõike tehti süvenenult. Näiteks uuriti, mis iseloomustas Mussolini-aegset Itaalia majandust, missugune oli tollane meedia, ilukirjandus, muusika, teater, kunst, filosoofia. Otsiti näiteid selle kohta, kuidas tollane Itaalia ühiskond toimis ja kuidas Mussolini seda mõjutas jne. Lõpuks jõutakse võrdluseni tänapäeva poliitikute meediakuvandiga.

Klemen Slabin toonitas, et meediatunnis lõimuvad ajalugu, ühiskonnaõpetus, geograafia, majandusõpetus, meediaõpetus ja inglise keel kõik üheks tervikuks. Taolist lõimimist on ta varem näinud Taanis ja Hollandis. Tema paneb aga suurt rõhku ka õpilaste koostööle. Teemat esitledes peavad õpilased rääkima ka sellest, kui hästi rühma liikmed töötasid, kuidas nad üksteist toetasid. Klemen Slabina tahab, et õpilased taipaksid, kuidas üheskoos suudetakse palju rohkem materjali läbi töötada kui igaüks omaette.

 

Ent mida ütlevad inglise keeles õppivad õpilased ise?

 

Rasmus Theodor Niin

Rasmus Theodor Niin, 10. klass:

„Inglise keeles on huvitav õppida. Kui näiteks ajalugu oleks eesti keeles, siis oleks see tavaline tund, kus istud ja kuulad. Inglise keeles aga otsime ingliskeelset materjali, vaidleme, teeme esitlusi. Kui keegi leiab vene keeles midagi põnevat, siis tõlgime selle inglise keelde. Praegu uurin ma Vladimir Putini elulugu. Just vaatasin tema lapsepõlvefotosid. Üllatas see, et ta tahtis juba lapsena saada spiooniks ja läks seepärast väga noorelt KGB-sse tööle.”

 

Robert Kapanen

Robert Kapanen, 10. klass:

„Mida teha, et inimesed ei usuks kõike, mida meedias pakutakse – see on ingliskeelse meediaõpetuse peamine sisu. Õpime kahtlasi tekste teiste artiklite põhjal kontrollima, loeme artiklite kommentaare jne. Kuna mul on üks valikaine eestikeelne meediaõpetus, siis mulle väga meeldib, et on ka ingliskeelne meediaõpetus.”

 

Katrin Gross

Katrin Gross, 10. klass:

„Rühmana õppimine ei ole mulle suur uudis, sest inglise keele tundides on seda kogu aeg. Mulle meeldib, et ei pea päris üksinda pingutama. Meediatund on inglise keele tunnist selle poolest raskem, et väga palju on uusi inglise keele sõnu.”

 

 


KÜSIMUS JA VASTUS

Kuidas suhtute võõrkeelsesse õppesse?

 

Natalja Mjalitsina

NATALJA MJALITSINA,
Innove õppekava- ja metoodikakeskuse juhataja:

Väga hästi suhtun. Olen kahe käega poolt, kui gümnaasiumis soovitakse ühe inglise keele tunni asemel näiteks geograafiat või ajalugu inglise keeles õpetada. Hollandis on üle saja kooli, kus pool päeva õpitakse hollandi ja teine pool inglise keeles. Meie oma keelekümblusklasse külastades olen vahel vaadanud ka nende inglise keele tunde. Paneb ikka muigama küll, kui kümblusklassi kakskeelne laps õpib seal lihtsaid teemasid nagu „Travelling”, „My family” jms. Miks ei võiks kasutada vahetundegi mõne keele õppimiseks? Näiteks iga suure vahetunni ajal kümne minutit prantsuse keele dušši? Prantsuse köök on ju kuulus ja lastele jääb alati midagi meelde.

 

Hiie Asser

HIIE ASSER,
Tartu Annelinna gümnaasiumi direktor:

Arvan, et see on asjade normaalne käik, sest mitmekeelne õpe tuleb varem või hiljem ka eesti õppekeelega kooli. Kui vene koolides on andnud häid tulemusi eesti keeles õppimine, siis miks ei peaks andma eesti koolis häid tulemusi inglise keeles õppimine. Kuid alati tasub uurida, ega võõrkeeles õppides eesti keele õigused ja positsioon kuidagi kannatada ei saa. Kui peetakse kinni seadusepunktist, et kuuskümmend protsenti õppest peab eesti koolis toimuma eesti keeles, siis ei näe ma probleemi. Meie koolis on veel vara mõnd õppeainet inglise keeles õpetada, sest peame olema eelnevalt täiesti kindlad, et meil on eesti keelega asjad korras.

 

Mari-Liis Sults

MARI-LIIS SULTS,
Tallinna kunstigümnaasiumi direktor:

Inglise keeles õppimine on kõige parem selle keele omandamise viis. Meie õpetame kümnendas klassis kunsti ja ajalugu inglise keeles. Ühes esimeses klassis õpetame inglise keeles loodusõpetust ja kunsti. Lapsevanemad ootavad ingliskeelset õpet – see esimene klass täitus meil kümne päevaga. Hästi läheb ka meie kümblusklassidel, kus vene lapsed õpivad kõike eesti keeles. Kuuenda klassi tasemetöö oli neil 20 protsenti üle Eesti keskmise. Arvan, et koolides võiks geograafiat, bioloogiat, keemiat ja füüsikat õpetada inglise keeles, sest reaalainete inglise keel on kõige lihtsam. Ma ise õppisin ülikoolis keemiat inglise keeles ja mingit probleemi ei tekkinud.

 

Sixten Hinnov

SIXTEN HINNOV,
Tartu Forseliuse kooli inglise keele ja
keemiaõpetaja ning
Tartu täiskasvanute gümnaasiumi
inglise keele õpetaja:

Keele omandamine loomulikus keskkonnas tuleb alati kasuks. Ma ise olen õpetanud inglise keeles keemiat meie kooli itaalia vahetusõpilastele. Nad lahendasid teema lõppedes samu kontrolltöid, mida mu eesti õpilasedki ja nad olid keemias isegi edukamad. Oma magistritööd kirjutades intervjueerisin Miina Härma gümnaasiumi õpilasi ja õpetajaid ning mitte keegi ei öelnud, et võõrkeeles oleks õppeainet võimatu omandada. Kui olin ise õpilane, siis oli mul geograafiatund inglise keeles ja see oli põnev kogemus. Olen oma esimese hariduse poolest keemik. Inglise keele õpetajaks õppisin hiljem, sest keemiatunde on koolis vähe.

 

Suliko Liiv

SULIKO LIIV,
TLÜ inglise keele professor:

Meie õppesuund vaatab hästi sellele, et osa õppeaineid õpetatakse inglise keeles. Loomulikult peab õpetaja tundma siis õpetatava aine terminoloogiat, ideaalis ka selle õpetamise metoodikat ning õpilased peavad väga hästi oskama inglise keelt. Siis omandatakse keel ja aine integreeritult. Väga tähtis on õppematerjalide olemasolu.

Võõrkeeles õppimine pole Eestis ­uudis. Nii õpitakse inglise keeles rahvusvahelises Baccalaureate diplomiprogrammis (IB DP; nt Tallinna inglise kolledž, Audentese erakool, Miina Härma gümnaasium). Kui selle programmi lõpetanud jätkaksid õpinguid õpetajakoolituses, omandades seal mõne õppeaine õpetamise metoodika, võiksid neist saada head matemaatika, ajaloo, füüsika jt ainete inglise keeles õpetajad. Ma ise õppisin inglise keeles geograafiat Tartu 2. keskkoolis (praegune Miina Härma gümnaasium). Mäletan, et ingliskeelsest geograafiaõpikust oli inglise keele omandamisel palju kasu.

 

Iiris Oosalu

IIRIS OOSALU,
Avatud Kooli arendusjuht,
Noored Kooli meeskonna liige:

Kuristiku gümnaasium näitab, et ei pea olema vastuvõtukatsetega ja valitud õpilastega kool, et midagi uut moodi teha. Meie uuenduste väike pidur ongi arvamus, et ainult tuntud tugevad koolid võivad endale teistsugust õpet lubada. Tegelikult on igal koolil see võimalus. Mina julgustaksin Kuristiku kooli alustama ingliskeelse õppega kõikides algklassides, sest nooremas eas omandavad lapsed keelt palju kiiremini. Teiseks võiksid nad mõnda õppeainet õpetada ka vene keeles.

 

 

Airi Kukk

AIRI KUKK,
TLÜ algõpetuse dotsent:

TLÜ klassiõpetajate ettevalmistus toetab teises keeles õpetamise (kümblusmetoodika) tundmist ja rakendamist. Aga vahel tajun ma õpetajate hirmu, et kas kakskeelses õppes ikka jõuab õpetada kõike samas mahus kui ükskeelses. See polegi võimalik, kuid pole ka vajalik. Kahjuks julgeb seda endale tunnistada vaid tõeline professionaal, kes teab, miks ja mida ta teeb ning millal on õppekava eesmärgid saavutatud. Hirmu kakskeelse õppe ees suurendavad ka kõikvõimalikud edetabelid. Need ei julgusta õpetajat tavapäraselt rajalt kõrvale astuma.


5 kommentaari teemale “Kas inglise keel tõrjub eesti keele välja?”

  1. Peep Leppik ütleb:

    SURM MÕTLEMISELE!

    Kooli püha ülesanne on inimese ettevalmistamine eluks – MÕTLEVAKS olendiks. Aga mõtlemise aluseks on erinevate MÕISTETE valdamine. 1960ndatel uuriti rootsisoomlastest laste juures arukuse küsimust, kus ilmnesid keerukused, mis nn loogilisele arutelule (vt artikli materjal) ei allu – mingi mõiste valdamine eri keeltes ei anna midagi juurde ARUKUSELE endale…

    2003.a. ilmutasin tõsiteadusliku raamatu “Mõtlemine on huvitav” (156 lk.), mida aga keegi ei loe, sest peame end kõik mõtlejateks, küll aga kardame olla nö vanamoodsad. Meedia kaudu on isegi levitatud, et TÄNAPÄEVAL on tähtsaim inglise keele ja arvuti kasutamise OSKUS…

    Ja tulemused tulevad… Märtsi algul teatas Läti TV-7, et Eesti Riigikogus on moodustatud 28-liikmeline (minu silmis mõtlemisVÕIMETU) toetusrühm Tallinn-Helsingi tunneli rajamiseks. Laine Randjärve intervjuust selgus, et eeltööks on isegi üle miljoni euro eraldatud… Tahtmatult hakkad MÕTLEMA, kuhu veel nii mõtlematult meie vaese rahva raha on pillutud…

  2. Marcus Hildebrandt ütleb:

    Teatud ainete õpetamine võõrkeeles või võõrkeele kaudu on Lääne-Euroopas juba aastakümneid levinud. Saksmaal on näiteks olemas nn bilinguaalsed koolid, kus õpetatakse aineid nagu geograafiat või ajalugu osaliselt võõrkeeles. Eestis on aga Tallinna Saksa Gümnaasiumis juba 20 aastat tegutsenud Saksa osakond, kus Eesti õpilased õpivad Saksa õpetajate all peaaegu kõiki aineid saksa keeles ning omandavad Eesti gümnaasiumitunnistuse kõrval ka Saksa abituriumit.

    Sotsiaalainete või loodusainete õpetamine inglise keeles ei ole seega välistatud. On aga kaks aspekti, millele tuleb tähele panna.

    1. Hirm, et “ingliskeelne õpe muudab eesti keele köögikeeleks” on täiesti põhjendatud, eriti “väikse” keele puhul nagu eesti keel. Seega on väga oluline, et õpilased omandavad eriala sõnavara ka emakeeles. Võõrkeelne õpe ei tohi asendada õpet emakeeles, vaid peaks olema lisaväärtus.

    2. Õpetajate kompetentsil on kandev roll. Kas võõrkeeleõpetaja õpetab mõnda (talle tegelikult võõrast) ainet enda õpetatavas võõrkeeles? Või õpetab aineõpetaja oma ainet võõrkeeles, mida ta ülikoolis ei õppinud? Mõlemad variandid on mõeldavad, aga levinum on siiski viimane. Ideaalis valdab õpetaja nii teatud ainet kui ka võõrkeelt väga heal (ehk samal) tasemel. Lääne-Euroopas, ja eriti Saksamaal, kus põhikooli- ja gümnaasiumõpetajatel ongi vähemalt kaks ainet (ehk nad on vähemalt kaks ainet ülikoolis võrdselt õppinud, nt. inglise keel ja matemaatika; ajalugu ja prantsuse keel; inglise keel ja bioloogia) on see ideaal enam-vähem olemas. Et ka Eestis saaks pakkuda kvaliteetset aineõpet võõrkeeles, on vaja kohandada tulevaste õpetajate ülikooliõpet. On küll olemas õppekavad nagu mitme aine õpetaja põhikoolis ja gümnaasiumis, aga ainete kombinatsioon on piiratud ja ainete osakaal ei ole võrdne.
    Lahendus on muidugi (vähemalt) kahe aine (nt. inglise keel ja ajalugu) paralleelne õpe ülikoolis võrdsel mahul. See eeldab, et ülikooli astuja on juba kindel, et temast saab tulevikus õpetaja. Et seda plaani kinnitada, oleks vaja ka varajaseid praktikume koolides (juba esimesel ja teisel aastal). Ülikooli lõpetab tulevane õpetaja kahe võrdselt õppinud ainega. Kogu protsess vajab muidugi pühendumist ja ajalisi ja rahalisi investeeringuid. Kui gümnaasiumilõpetaja aga teab, et kogu vaeva eest saab ta tulevikus heal juhul keskmist palka, mille poole ta jõuaks ka palju vähema vaevaga, kui tõenäoline on siis, et ta valib rasket ülikooliprogrammi? Nii et: osaliselt on õpetaja palk jälle määrav faktor, ka käesolevas küsimuses.

  3. Eestimaalane ütleb:

    Jah, ongi juba välja tõrjunud! Selleks, et ülikoolis edukalt õppida on iseenesest mõistetav, et tead inglise keelt sellisel tasemel, et suudad vabalt võõrkeelsete materjalide järgi õppida ning nende põhjal referaate, lõputööd teha.

  4. Peep Leppik ütleb:

    P.S.
    Ja kindlasti peab olema Eesti kõrgkoolides võimalik esitada ja kaitsta VÄITEKIRJU eesti keeles. Teatavasti käib teaduskeele kängumisega kaasa ka TEADUSE sisu enda kängumine (praegu see juba toimub). Ärge kartke – nn suured avastused leiavad alati tee maailma!

    Tuleb hoida selget vahet Põhiseadusest tuleneva riigi keelepoliitika ja ÜKSIKISIKU vabaduste-valikute vahel…

  5. uss ütleb:

    Tallinna Saksa Gümnaasiumi puhul on võõrkeeles õpetamisel siiski ka negatiivseid tagajärgi. Kui vaadata selle kooli matemaatika riigieksami tulemusi (seda ainet õpetatakse Saksa osakonnas teatavasti saksa keeles), siis on mediaantulemus 30 kanti. See tähendab, et vähemalt poolel lõpetajatest on matemaatika tulemus nii kehv, et ei võimaldaks minna Eesti ülikooli vähemalt reaalsuunale õppima. See on kurb tulemus, sest ega ikka kõik nendest välismaale õppima ei lähe.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!