Kellele võiks olla eeskujuks Eesti haridussüsteem?

3. märts 2017 Margus Pedaste Tartu ülikooli haridusteaduste instituudi haridustehnoloogia professor, Pedagogicumi juhataja - 2 kommentaari

Margus Pedaste

PISA 2015 uuringu tulemusi on vaadeldud juba mitmest aspektist. Enamasti keskendutakse sellele, kui head on Eesti õpilased võrreldes teiste riikidega. Mõnikord seatakse kahtluse alla PISA väärtuslikkus. Teinekord tuuakse välja, et kuigi PISA tulemused on head, vajab meil hulk probleeme lahendamist.

Vaatluse alt on aga välja jäänud, mis siis täpsemalt hästi on ja mis vajab arendust. Samuti see, milline võiks olla meie vastutus teiste riikide nõustamisel ja mida saaksime ise teistelt õppida. Kui oleme head, kohustab see ju teisi toetama.

Oleme tublid

Tõsi, PISA uuringu järgi on Eesti põhikooliõpilaste tulemused jätkuvalt maailma parimate seas. Meil on väga vähe kõige madalamate oskustega noori. Eesti põhiharidussüsteemi on hinnatud üheks maailma parimaks Kanada, Taani, Hongkongi ja Macau oma kõrval – see on pigem egalitaarne, meil on vähe hariduslikku kihistumist, koolil või sotsiaalmajanduslikul taustal on väga väike roll õpilaste akadeemiliste tulemuste prognoosimisel. Meil on tublid õpilased, lapsevanemad ja õpetajad.

PISA on OECD algatusel läbiviidav uuring, milles hinnatakse 15-aastaste suutlikkust rakendada oma teadmisi ja oskusi elulistes situatsioonides kolmes valdkonnas: funktsionaalne lugemine, matemaatiline kirjaoskus, loodusteaduslik kirjaoskus. Lisaks täidetakse küsimustik, millega õpilased hindavad enda hoiakuid, nt 2015. aastal ­uuriti, mis tööd soovivad õpilased 30-aastaselt teha.

PISA uuringut viiakse läbi iga kolme aasta tagant, Eesti on osalenud neljal korral ja olnud iga kord teistega võrdluses väga heal tasemel. 2015. aastal osales PISA uuringus 72 riiki ja majanduspiirkonda enam kui poole miljoni õpilasega, Eestist 5587 õpilast 206 koolist.

Kelle poole vaadata?

Vaadates loodusteaduslikke teadmisi ja nende rakendamise oskust, tuleb välja, et punktide keskmise alusel on Eesti õpilased Euroopas esimesel ning maailmas Singapuri ja Jaapani järel kolmandal kohal.

Kui alla baastaseme jääb maailmas 22% õpilastest, siis Eestis 9% – vähem kui teistes Euroopa riikides. Seega võiks meilt õppida, kuidas toetada mahajääjaid. Tippsooritajaid on keskmiselt 8%, aga Eestis 13,5%. Tipus eristub selgelt Singapur oma 24,2 protsendiga.

Mõtlemapanevad on ka mõned seosed. Näiteks see, et mida enam aega kulutavad õpilased õppimisele, seda madalam on tulemus – kvantiteedi kõrval on oluline kvaliteet. Või eriti just matemaatikas see, et mida väärtustatumana õpetajad end ühiskonnas tunnevad, seda enam on tippsooritajaid. Singapur, Korea, Soome ja Kanada on meile hea eeskuju.

Heade teadmiste kõrval on meil probleemiks õpilaste vähene soov siduda oma karjäär loodusteadustega. Üldiselt oleme siin päris OECD keskmise lähedal – umbes veerand õpilastest näevad, et võiksid 30-aastaselt töötada loodusteaduste vallas. Kõige murelikumas olukorras on Taani, Indoneesia, Saksamaa ja Holland. Neil on siin meilt õppida.

Meil endal on aga mõistlik vaadata ka Dominikaani vabariiki, Costa Ricat, Jordaaniat, Araabia Ühendemiraate või Ameerika Ühendriike ja Kanadat, Sloveeniat ja Ühendkuningriiki, kus on meist palju enam loodusteadusest huvituvaid noori. Huvi loodusteaduste vastu on suuresti kasvanud Iirimaal.

IKT-valdkonnas näeb oma tulevikutööd 12,5% meie tippsooritajatest. See on küll maailma parim näit, aga kas ka piisav? Kui tippe on loodusteadustes 13,5%, on see umbes 1500 õpilast kogu Eesti õpilaste aastasest arvust. Kui IKT-valdkonda soovib tulla neist 12,5%, on see umbes 190 õpilast aastas.

Ainuüksi Tartu ülikoolis soovitakse informaatika ja arvutitehnika õppekavadele õppima võtta 190 üliõpilast aastas. Tallinna tehnikaülikool, Tallinna ülikool, Eesti infotehnoloogia kolledž ja teised rakenduskõrgkoolid ootavad aga samuti õppureid.

Meil on probleem …

Kuna tippe ei ole nii palju isegi suurima tippude osakaaluga Eestis, siis peamegi orienteeruma laiemale rühmale. Kas oleme selleks valmis?

2013. aastal õpinguid alustanud pidid eelmisel kevadel õpingud lõpetama, kuid lõpudiplomi sai vähem kui kolmandik. Ehk tuleb akadeemiliste tulemuste asemel pöörata rohkem tähelepanu õpilaste huvile? Ehk peame leidma üles need õpilased, kes usuvad iseendasse, soovivad valdkonnas töötada ja tahavad midagi olulist saavutada? Meie oma uuringud TÜ, TTÜ ja IT-kolledži üliõpilaste seas näitavad, et üliõpilaste sotsiaalne integratsioon, sh töökogemuse ja lõpetamise järel tööleasumise tõenäosus, prognoosib lõpetamise tõenäosust palju täpsemalt kui õpitulemused.

Seega on meil probleem: inimesed küll õpivad, aga ei huvitu ka heade tulemuste korral edasiõppimisest. Meie õpiprotsess nii koolis kui ka ülikoolis ei ole piisavalt relevantne ja on liiga harva nüüdisaegne. Õpetajad ja õppejõud ei ole julenud või osanud kasutada autonoomiat, mis neile on antud.

Koolide jaoks on Eestis riigi tasandil kokku lepitud oodatud tulemused, aga kooli ja õpetaja otsustada on jäetud, kuidas nendeni jõuda. Ülikoolis on riik andnud meile võimaluse mõelda õppekavagruppide raames ise, milliseid õppekavu avada ja sulgeda, kui palju võtta tuleviku vajadustele tuginevalt vastu üliõpilasi ja kuidas neid õpetada. Reaalsus ei ole siin rõõmustav.

Kuigi võimalused autonoomiaks on loodud, ei ole see muutusi kaasa toonud. Uuringud näitavad, et Eesti õpetajate pedagoogilised uskumused on küll liikunud ainekeskselt õppijakeskse, koostöisust toetava, sotsiaalkonstruktivistliku vaate suunas, kuid samas on kõige levinumad õppeviisid endiselt esitlusekeskne materjalist kokkuvõtte tegemine, töövihikute täitmine ja lihtne treenimine.

Kõik on andekad

Seega on millestki puudus. Meil tuleb pöörata senisest rohkem tähelepanu koostööle, ühtsustunde kasvatamisele, ühisele õppimisele, üksteise toetamisele, kaasavale haridusele – iga õppija oma eripäraga on eriline ja väärtuslik. Pea kõik oleme mingis aspektis andekad, sealhulgas enamasti ka need, kel on õpi- või käitumisraskused, düsgraafia, düsleksia, Aspergeri sündroom, aktiivsus- ja tähelepanuhäire, füüsiline puue või psüühiline erivajadus. Need on kõik meie inimesed, kellel on anda oluline panus ühiskonnale.

Tõhusam kaasamine, sallivus, integratsioon ja headus võiks tagada tulemuslikuma ühiskonna ka siis, kui meie PISA tulemus oleks praegusest madalam. Meie eesmärgiks võiks saada senisest enam sallivust, koostööd, ühtsust, positiivsust ja ausameelsust kandvate hoiakute kujundamine ning hoiakutele vastav tegutsemine. Inglise keeles räägitakse sellest, kasutades sõna integrity. Akadeemilised tulemused üksi ei ole piisavad.

Seitse eesmärki

Siit jõuamegi selleni, et meil on vaja nüüdisaegset õpikäsitust. Nii koolis kui ka ülikoolis. Tartu ülikooli haridusteaduste instituudi töörühmas on jõutud rahvusvaheliste uuringute ja käsituste analüüsil selleni, et nüüdisaegsel õpiprotsessil on seitse olulist eesmärki: enesejuhitud ja koostöine õpe, meeldivad kogetud emotsioonid ja sisemine motivatsioon, valmisolek ebakindluseks ja avatus ning refleksioonioskus. Need peaksid läbima meie õppejõudude ja õpetajate igapäevatööd.

Iga päev peaksime mõtlema, kuidas aidata õppijat oma õppimist juhtima, kuidas aidata õpilasi refleksiooni kaudu oma kogemustest õppida, kuidas suunata neid üheskoos õppima ja üksteist toetama, kuidas valmistada neid ette muutuvates oludes konstruktiivselt tegutsema, olema avatud ja sallivad erisuste suhtes, kuidas aidata neil selles keerulises maailmas saavutada emotsionaalset rahulolu ja toetada teisi selle saavutamisel ning kuidas kõige eelneva õppimise ajendiks oleks õppija sisemine motivatsioon – sügavalt sisemusest tulev soov olla hea inimene ja saada veel paremaks teisi toetades, mitte individualistlikult ennast teistega vastandades.

Oleme suutnud tagada võrdse ligipääsu haridusele, vähemalt põhiharidusele. Seda võiks meilt õppida igaüks. Eriti kui mõelda, et meil käivad käsikäes head akadeemilised tulemused ja võrdsus. Oluliselt kehvem on olukord haridussüsteemis valitseva võrdsusega Ungaris, Prantsusmaal, Belgias, Luksemburgis, isegi Šveitsis ja Singapuris. Seega on neil ehk meilt midagi õppida.

Mis kasu on aga võimalustest ja headest tulemustest, kui õpilased ei näe oma tulevikku seoses valdkonnaga? Loodusteaduste näitel on meil siin õppida Singapurilt, Kanadalt, Sloveenialt, Austraalialt ja USA-lt. Valdkonna vastu huvi kasvatamisel tuleks õppida Iirimaalt. Õpetajaameti atraktiivsuse tõstmiseks õppigem Singapurist, Lõuna-Koreast ja Soomest.

Hoiakud ja oskused

Tippude toetamisega peame veel tööd tegema. Siin ei tohi meid uinutada teiste tagasihoidlikumad tulemused. Haridusinnovatsiooniks on meil vaja personaalselt läheneda igale õppijale ning toetada koostöist õppimist, huvi valdkonna arendamise vastu. Õpianalüütika võimalused on siin veel kasutamata.

Akadeemiliste tulemustega on meil hästi, aga sotsiaalne integratsioon ja autonoomia teevad muret. Õpetajatele keskenduvast OECD TALIS-e uuringust tuleb välja, et meie õpetajad pole harjunud professionaalsetes võrgustikes toimetama ja üksteisega koostööd tegema. Siin on meil õpikohaks taas Singapur, aga ka Shanghai, Uus-Meremaa ja Ühendkuningriik.

Meil on piisavalt uuringupõhist ja rahvusvahelisele koostööle tuginevat teadmist selle kohta, milline peaks olema nüüdisaegne õpikäsitus, kuid vähe valmisolekut muutuda, üksteiselt õppida, koos õppida. Uskumuste, hoiakute ja tegude kooskõla vajab eraldi tähelepanu.

Iga nüüdisaegne õpetaja ja õppejõud usub, et aineteadmistest olulisem on arendada loovust, kriitilist mõtlemist, probleemi lahendamise oskusi, innovatsiooni loomise oskusi, koostööoskusi, andmete kogumise ja analüüsimise oskusi ning teiste kaasamise oskusi. Kätte on jõudnud hoiakute ja oskuste aeg. Edasi jääb vaid tegutseda hoiakute ja tegevuse kooskõla suunas.

Siin saamegi küsida: mida saab igaüks meist ära teha? Kuidas õpetan või õpin mina ja lasen teistel õppida? Kui koostöine ja avatud olen, kui salliv ja hea, milliseid hoiakuid toetan ja oskusi arendan? Eesti on riik globaliseeruvas maailmas ja meil on võimalus paljudelt õppida, aga ka maailma arengut suunata.


2 kommentaari teemale “Kellele võiks olla eeskujuks Eesti haridussüsteem?”

  1. Jasper ütleb:

    Väga kurb on tõdeda, et autor ei tee vahet koolisüsteemil ja haridussüsteemil! Koolisüsteem ei ole haridussüsteem.

  2. Kaspar ütleb:

    Sisulisi vääratusi on nii palju selles kirjutises, et täiesti juhm haridusloba on läinud tühja! Me teame juba kaua aega neid fakte, PISa on analüüsitud mõned ainepädevused ja õpialste sooritusoskuste tulemused, sellest ei saa teha järeledusi terve haridus- ja koolisüsteemi kohta. Uus õpikäsitlus on TRÜ uus moesõna, milles pole midagi uut, konstuktivistlikud teooriad motivatsiooni, enesejuhtimise kohta olid juba olemas 1960.a.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!