OPL SUVI

Me kasvatame metsa teadmiste ja südamega!

31. märts 2017 Haana Zuba-Reinsalu Luua metsanduskooli direktor - Kommenteeri artiklit

Loodusretkejuhid välitöödel metsas. Fotod: Luua metsanduskool

 

Haana Zuba-Reinsalu: „Kui me üksteisega ei räägi, ei leia me tegelikele probleemidele ka lahendusi.”

Tulge ja õppige! Metsandust. Kasvõi lühikursusel. Uusi teadmisi omandate kindlasti. Ja seda, keda armastad, tuleb ju hästi tunda.

Mõni kuu tagasi alanud liikumine Eesti metsade kaitseks jätkub hoogsalt. Aktiivselt kasutatakse sotsiaalmeedia võimalusi, aeg-ajalt ilmub ka tavameedias seisukohavõtte, mis kannavad ühte sõnumit: Eesti metsandus on kriisis, meie metsi ähvardab hädaoht! Sellise liikumise tekkimises pole midagi üllatavat. Juba 1980. aastatel võttis Saksa sotsioloog Ulrich Beck kasutusele riskiühiskonna mõiste, pidades selle all silmas ühiskonda, mida ähvardavad pidevalt mingid ohud. Kuna aga ühiskond on keeruline ning paljud ohud sellised, mida üksikisik mõjutada ei saa (näiteks kliima soojenemine, ülemaailmne terrorism, pagulaskriis), tekitab see temas hirmu ja ebamugavust. Samas tajutakse mõnda riski oluliselt suuremana kui teisi (näiteks lennusõitu kardetakse palju rohkem kui autosõitu, kuigi autoõnnetusse sattumise võimalus on mitu korda suurem kui lennuõnnetusse sattumise oma). Eriti suurena tajutakse riske, mida võimendab massimeedia. Seepärast pole ka imestada, et algul vaid mõne keskkonnaliikumise seisukohavõtud metsade ohustatusest leiavad ühiskonnas nii laia vastukaja.

Metsamees mõtleb aastakümnetes

Ohtudele tähelepanu juhtimises pole midagi halba, see on kasulik kõigile. Samuti pole midagi halba selles, et inimesed muretsevad raiemahtude, lageraiete, liikide hävimise ja üleüldse kogu keskkonna pärast. Kuid Eesti näitel on esile tõusnud äärmiselt ohtlik tendents – ühiskonna eri rühmad ei suhtle üksteisega. Metsade majandajad ei tõtta end kaitsma ega olukorda selgitama. Raievastased (nimetagem neid nii) aga ei soovigi selgitusi kuulda ega metsamajandajatega läbi rääkida. Aktiivselt luuakse MEIE-NEMAD vastandust ja vastaspooles nähakse vaenlast. Tahan papajannsenlikult manitseda: kui me üksteisega ei räägi, ei leia me probleemidele ka lahendusi.

Mõnes mõttes võib ju aru saada, miks metsade majandamisega tegelevad metsamehed ei tõtta end kaitsma, oma seisukohti ja arusaamu aktiivselt selgitama. Metsamees on juba oma tegevusala tõttu väga pika vinnaga tegutseja. Mets kasvab aastakümneid ning metsamees planeerib oma tegemisi samuti aastakümnete kaupa. Praegu istutan, aastaid hooldan, aastakümnete pärast raiun. Miski ei toimu kohe, homme. Nii pika perspektiiviga mõtlemise tõttu on ülejäänud ühiskonnal vahel raske metsameestest aru saada.

Miks saab puust palk?

Sama ilmneb suhtumises metsa. Metsamehe jaoks on mets kogu elu, tema kaasteeline, kellest ei kaugene ta kunagi. Ja metsamees usub metsa. Ta teab, et lõpuks võidab mets alati. Nii vaatabki metsamees raielanki kui kunagi kasvavat metsa, mitte kui puude surnuaeda.

Metsameeste vaates metsale on omajagu pragmaatilisust. Kasvava metsa taga näeb ta ka palgivirna. Ja just sellest ei saa suurem osa ühiskonnast aru. „Ta ei armasta metsa, näeb ainult rahanumbrit,” tükitakse ütlema. Metsamees mõtleb ka rahale, kuid mitte ainult. Metsamees teab alati piiranguid ning arvestab nendega. Nii jätab õige metsamees tegemata raie vääriselupaikades, sealhulgas pärimuskultuuri objektidel ja muudel piirangualadel.

Raha on oluline teema, millest metsandusest rääkides mööda ei pääse. Kuid rahateemat ei tasu vaadata üksiku metsamehe tasemel, vaid üldisemalt. Miks tuleb metsast välja palk? Miks mets ei võiks kasvada loomulikult, puud saada vanaks ja mädaneda metsas? Vastus peitub meie riigi olukorras: oleme selleks lihtsalt liiga vaesed. Metsandus on oluline sissetulekuallikas kogu Eesti jaoks ja üks väheseid majandusharusid, mis toob Eestisse raha. Tänu puidu ja puidust toodete ekspordile lisandub riigi rahakotti iga inimese kohta aastas ligikaudu tuhat eurot. Lisaks on tänu metsandusele paljud töökohad ikka veel üle Eesti laiali, mitte koondunud Tallinna ja Tartusse. Ja hoolimata paljude tarkade inimeste pingutustest, ei ole seni leitud veel uusi tegevusalasid, mis asendaksid metsandusest saadavat tulu.

Et me mets ei saakski otsa

Et metsandus saaks areneda, on vaja haritud metsamehi. Möödas on ajad, kui metsas tööd tegema kõlbas igaüks, kel piisavalt jõudu ja vastupidavust. Nüüd on tähtsamad teadmised ja oskused, millele paneb põhja hea haridus. Me pingutame Luua metsanduskoolis igati selle nimel, et meilt tööle minevad metsamehed oleksid parima ettevalmistusega.

Metsandusharidusega alustati Eestis ligikaudu 90 aastat tagasi, Luua metsanduskool tähistab tuleval aastal oma 70. aastapäeva. Selle ajaga oleme välja õpetanud sadu metsamehi. Ühiskond on läbi teinud kardinaalseid muutusi, kuid algusest peale on püsinud üks: metsamees on uhke oma ameti ja oma metsa üle. Kadunud pole Eesti rahvusliku metsanduse loojate, professorite Andres Mathieseni ja Oskar Danieli õpetus, mis käskis meil majandada metsi säästlikult, mitte raiskavalt.

Luua koolis on meil alati meeles ka see, et säästlikkus algab meist enesest, meie tarkadest otsustest. Seepärast on meie metsandusõppes oluline eesmärk anda õpilastele teadmised, oskused ning võime näha seoseid ja oma tegude tulemusi. Nii leiavad meie õppekavades käsitlust puiduvarumise tehnoloogiad, metsakasvatus, keskkonnahoid, loodusväärtused ja muud, erialaspetsiifilised teemad. Tähtis on see, et valitseks tasakaal – Luua metsanduskooli lõpetanud metsamees peab mõistma metsa kui tervikut, metsa kõiki funktsioone. Saama aru, et mets on elupaik, ökosüsteem, tervik, aga ka tarbepuidu allikas. Ja oskama tegutseda nii, „et me mets ei saakski otsa”.

Keda armastad, seda tuleb tunda

Lisaks tuleb rõhutada ka seda, et Luua metsanduskoolis ei suhtuta metsa ainult kui puiduallikasse. Me teame, et erinevatel eesmärkidel on võimalik ka koos eksisteerida. Nii on näiteks uuendusraielangil võimalik õpetada taimeliike, puude vanust hinnata ja muud loodushariduslikku tegevust läbi viia. Seda tasakaalu otsimise soovi näitab ka meie erialade ampluaa – kõrvuti Harvesteri juhtimisega on võimalik õppida meie koolis matkajuhi eriala. Nemad õpetavad väärtustama metsa eri külgi: liigikaitse põhimõtteid, mets kui puhkekoht, elamuste allikas, tervendaja, külluslik sahver. Matkajuhtidest saavad metsa ja urbaniseerunud inimese vahendajad, need, kes tõlgivad ning oskavad selgitada, miks on metsas üht või teist tööd ette võetud.

Ja lõpetuseks üks päris konkreetne soovitus kõigile teile, kes te metsa armastate. Tulge ja õppige! Metsandust. Kasvõi lühikursusel, kui pikemaks õppeks aega ei jätku. Ei arvagi, et te peaksite metsanduses tööle hakkama, kuid uusi teadmisi omandate kindlasti. Ja seda, keda armastad, tuleb ju hästi tunda!

Sellel õppimatuleku kutsel on ka teine eesmärk. Meie avalikus meediaruumis (eriti sotsiaalmeedias) liigub metsa ja metsanduse kohta igasuguseid fakte. Paljud neist on õiged, paljud aga valed. Võiks ju ohata, et mis parata, tõejärgne ühiskond ja igaühel on oma tõde. Kuid kooliinimesena tuleb veel kord rõhutada: teadmised teevad vabaks. Annavad ka vabaduse aru saada, kus peitub fakt ja kus vale. Kus on ideoloogia ja kus tõde.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!