SEIKLUS OPL
KULTUURISUVI

Meie poistest kasvavad mökud mehed …

3. märts 2017 Kristjan Saar Kurtna kooli direktor - 9 kommentaari

Hetk 16. veebruaril toimunud sõudeergomeetri võistluselt Kurtna Kangutaja, kus osales kaheksa kooli. Noorsportlaste pingutusele elavad hingestatult kaasa õpilased, õpetajad ja koolidirektorid. Foto: Jürgen Tina

 

Pealkirjas esitatud mõtte ütles haridusjuhtide aastakonverentsil Pärnus välja tööandjate keskliidu juhataja Toomas Tamsar.

Ta põhjendas oma seisukohta väitega, et haridussüsteem toetab rohkem tüdrukute tublidust, mistõttu löövadki viimased tööikka jõudes tööturul poistest edukamalt läbi. Tagajärg on, et väärilist kaasat lähevad nad otsima hoopis välismaale.

Ülihoolitsev ema

Toomas Tamsari kuulates meenusid mõned seigad igapäevasest koolielust, mis heidavad varju ka lapsevanematele, eriti emadele. Toon paar näidet.

Kehalise kasvatuse tunnis komistab noormees jooksudistantsil ja kukub, mispeale kehalise õpetaja utsitab teda tõusma, kriimustustele mitte tähelepanu pöörama ja lõpuni pingutama. Pärast tunde saabub aga klassijuhataja, kelleni on jõudnud poisi ema kaebus. Kolleeg hurjutab kehalise kasvatuse õpetajat: miks see poissi ei lohutanud. Ja kuidas õpetaja üldse julges niimoodi käskida, poisil oli ju valus.

Teine näide.

Laps oli pärast haigust nädala jagu koolis olnud ja osales kehalise kasvatuse tunnis, tegi entusiastlikult soojenduse kaasa, kuni õpetaja kordas tunni alguses öeldut: „Nüüd tuleb hindele vastupidavusjooks.” Õpilane andis kohe teada, et oli eelmisel nädalal külmetunud. Sellest hoolimata suunas õpetaja ta distantsi läbima, rõhutades, et õpilane liiguks oma enesetunde piiril. Pärast tundi ruttas õpilane medõe juurde, et saada tõend liigsest pingutusest tingitud halva enesetunde kohta. Samal õhtul jõudis õpetajani ema kaebus: miks tema last sunniti jooksma, ta oli eelmisel nädalal ju külmetunud. Õpetaja pädevus seati taas kord tugevalt kahtluse alla, ähvardati direktori juurde minemisega. Selle juhtumi teeb kõnekaks asjaolu, et õpetaja nägi läbi lapse soovi endale sportlikust pingutamisest mugavam tegevus leida. Oma eesmärki saavutamata otsustas õpilane anda õpetajale vastulöögi.

Tahtmatult tekib küsimus, kas ema liigne hool ja mure ei takista mõnelgi poisil rahulikult mehistuda? Arengu üks osa on ju ka valu ja iseenda ületamine. Kukkudes õpime. Liigne muretsemine oma laste pärast õpetab poisse (ja ka tüdrukuid) kasutama oma vanemaid, eriti emasid, kilpidena eneseületamise vastu. Siin tuleb küsida, kust algab ja kus lõpeb lapsevanema kaasamine kooliellu? Millal hakkab lapsevanema sekkumine takistama kodu ja kooli koostööd? Eelnevad näited demonstreerivad, et küsimus pole lihtne, soovisid mõlemad osapooled poisile ju ainult parimat. Tulemuseks võib olla aga „möku mees”.

Poisid mõtlevad teisiti

Mulle on ülikoolis õpetatud, et poisid ja tüdrukud on erinevad mitte ainult füsioloogiliselt, vaid ka mentaalselt. Kui me koolis sellega ei arvesta, võimegi poistest tahtmatult mökud kujundada.

Psühholoog Tiia Lister on toonitanud, et poisid mõtlevad hierarhiliselt. Vahetunnis ei ole nende müramine alati tingimata koolivägivald või -kiusamine, pigem alateadlik soov omavahel mõõtu võtta, saada teada, kes on tugevam. Miks ei võiks siis poisid omavahel natuke pusida? Paraku omavahelist mõõduvõtmist tänapäeval ei pooldata. Kujundav hindamine välistab võistlemise isegi teadmistes. Keegi ei tohi enam kellegagi konkureerida.

Kas selline suhtumine ei anna trumpe kätte kavalatele taustategelastele, kes provotseerivad kedagi oma jõudu näitama, osutades siis näpuga nendele, kes jõukasutajale vastu hakkavad ja enda eest seista oskavad. Tagajärg võib olla, et iseseisva ja õiglase poisi usaldus kooli vastu langeb ega pruugigi taastuda. Kas me ei peaks õpetama poisse hoopis arusaamatusi ja jõukatsumisi rahumeelselt lahendama, oma äsjasele vastasele julgelt silma vaatama ja talle sõbrakätt ulatama?

Mida ootab meilt riik?

Kolonelleitnant Vahur Karus kaitseministeeriumist imestas samal konverentsil, et alles kaitseväe välilaagris kogeb noormees esimest korda eneseteostust ja õhkab hingestatult: „Ma sain hakkama! Ma olen tegija! Vinge!” Miks saavad poisid meil alles välilaagris ennast esimest korda tõsiselt proovile panna? Eneseületus on ju arengu toetaja ja motivaator.

Tartu ülikooli sporditeaduste instituudi õppejõud manitsevad, et peame pöörama tähelepanu laste liikumisrõõmule, et liikumine peab olema eelkõige lõbu. Aga mis kooliastet me siin silmas peame? Lasteaias ja algklassides on liikumisrõõm loomulikult lapse peamine motivaator, kuid teismeline noormees otsib juba eneseteostust. Anname talle siis võimaluse nii kõvasti pingutada, et pisar silmanurgas. Hilisem rahulolu on tal seda suurem. Kes poisina ei pinguta ega harjuta, see mehena ei jõua.

Normatiivid

Miks kardame koolisüsteemis kõikvõimalikke normatiive nagu tuld, kuid kaitseväes peame NATO teste iseenesestmõistetavaks? Kas NATO testideks ei või siis juba varakult valmistuda? Miks soovitatakse alles neljakümnestel meestel teha koormustesti ja tervise­uuringuid, saamaks ülevaadet oma sportlikust ja tervislikust seisundist?

Miks me ei võiks kehalise kasvatuse ainekava üles ehitada kümnevõistluse eeskujul? Suur ja turske poiss koguks lõviosa punkte jõualadel, väiksem ja kõhnem saaks oma punktid põhiliselt vastupidavusaladel. Alade kogusumma oleks keskmine hinne ja ühtlasi tervisliku seisundi näitaja.

Testide tegemist võib võrrelda sport­auto või maasturiga ülevaatusel käimisega. Kontrolli käigus antakse autole kuni kaheaastane kindlustunne: selle masinaga võib minna metsa, maastikule, maanteele, ilma et mootor üle kuumeneks. Nii hinnatakse väga erinevate masinate seisundit. Kuid laste tervist me testidega ei kontrolli, põhjendades seda asjaoluga, et lapsed on väga erinevad.

Tööharjumus

PGS § 58 lõige 9 kannab endas mõtet: ühiskondlikult kasulik töö on mõjutusmeede ja seda tohib rakendada ainult lapsevanema nõusolekul.

Ja siis imestame, et meie lapsed, eriti poisid, ei ole valmis täiskasvanuna tööturul vastutustundlikult tegutsema. Sisuliselt on koolis töökasvatus kui iganenud kasvatusmeetod taunitud, äärmisel juhul kasutame tööd karistusena ja vanemate valvsal teadmisel. Jaapani suursaadik lõpetas meie kooli külastades oma visiidi küsimusega: „Kuidas te koolis töökasvatust korraldate?” Ta ei mõistnud minu selgitust, milles toetusin seadusele. Jaapanis on igapäevane töökasvatus koolikultuuri oluline osa.

Jooksen kõndides …

Järgnev mõte lähtub sügisel Euroopa haridusjuhtide konverentsil kuuldust. Hollandi koolijuht rääkis: „Laps õpib rääkides ja liikudes. Aga mida teeme meie? Me laseme tal vaikselt istuda ja kuulata!”

Mõeldes eriti poiste suurele liikumisvajadusele, kerkib küsimus, kas me üldse arvestame laste igakülgse arengu vajadusega. Olen näinud ühe kooli koridoris teavitust „Jooksen kõndides, suhtlen tasasel häälel”. Oma koolis oleme vaidluse tulemusena leppinud siiski kokku, et kindlaks määratud kohas tohib vahetunnis kulli mängida ja võimlas ennast hingetuks joosta.

Isa roll

Loodetavasti ei ole kodudest lõplikult kadunud isa ja poja jutuajamised poisist meheks kasvamise teemal. Usun, et nii kasvab noormehest mees, suureneb usaldus isa vastu ja poiss on valmis võtma täiskasvanuna vastutuse. Ka õpetajate hulgas peaks olema praegusest rohkem mehi, kes teavad oma kogemuse põhjal, kuidas poisist meheks saadakse.

Lõpetuseks juhin tähelepanu kirjastuse Avita 7. klassi inimese- ja ühiskonnaõpetuse õpiku peatükile „Sugu ja sooline käitumine”. Selles väidavad Anu Realo ja Jüri Allik: „Mida kõrgem on ühiskondlik areng, seda suurem soov on ennast sooliselt eristada” (lk 48). Millises ühiskondliku arengu etapis Eesti praegu on? Kui uskuda ühiskonnaõpetuse õpikut, siis mitte eriti kõrgel, sest meie poistel on väga vähe võimalusi tüdrukutest sooliselt eristuda.


9 kommentaari teemale “Meie poistest kasvavad mökud mehed …”

  1. Aare ütleb:

    Kas sellise artikli autor päriselt töötab ühe kooli direktorina või on see mingi nali?

    Päriselt on selline inimene olemas, kes arvab, et kõikide(sic!) noormeeste peamine motivaator on (või vähemalt ideaalis peaks olema) füüsiliste normatiivide ja NATO testide läbimise abil saadav eneseteostus?

  2. Robert ütleb:

    Mis puudutab ülehoolitsevat ema ja seda, et normatiive kardetakse ,on täiesti õige. Autor räägib õiget juttu. Tõesti on meie poistest kasvamas tolgused, juuksetutid kummiga üleval ja pool taguotsa pükstest väljas.

  3. Valdi Reinas ütleb:

    Ei ole see mingi nali! Uskuge mind, mõni õpetaja ja koolijuht tõepoolest hoolivad sellest, et poisid saaksid kasvada meesteks ja tüdrukud naisteks. Rõhutan sõna “saaksid”, sest äkki mõni poliitviisakas hakkab siin udu ajama- jah, saaksid, minu arvates ka peaksid, aga noh- sõna “saaksid” annab hiljem võimaluse kasvõi sugu muuta:) Muidugi halenaljakas, seda saab täiskasvanuna igaüks teha. Ise näen ka- lapsed rasvuvad nina all kuudega, poisid tulevad kaebama, et teine viskas teda lumapalliga jne, jne. Kui teha väike võistlus, siis kaotaja hakkab nutma, kuigi enne rõhutan- mängu tulevad vaid need, kes oskavad ka kaotada. Ikka tulevad ja ikka nutavad. Annaks jumal, kui veel võitjale šokolaadimedali annan, siis ei ole nurinal otsa ega äärt!
    Laske lapsel laps olla- kukkuda ja tõusta, võita ja kaotada, kaotada ja leida, sõna kuulata ja ebaõigluse puhul vastu hakata.
    Ja vanemad peavad ka selgeks tegema, et Facebookis või muudes sotsiaalvõrgustikes ei pea kogu aeg olema- vaevalt nad seal kõik tuumasõja alguse teadet või ema rasedustesti tulemusi ootavad! ja kõige lihtsam on seda teha isikliku eeskujuga! kui laps on toas, räägi ja tegele sellega, telefoni mine siis, kui laps läks vetsu!!!

  4. Peep Leppik ütleb:

    Autoril ja enamusel kommenteerijatel on ÕIGUS!
    Ilus näide ka, kuidas, meie paljude inimeste ajud on läbi loputatud…

    Lapse areng/arendamine peab minema LOODUSLIKKU/LOOMULIKKU teed mööda – ikka läbi raskuste ja vastuolude. Oleme juba ühe põlvkonna kaotanud (nagu soomlased kunagi, kui hakkasid ahvima järele Rootsi nn vabakasvatust!). Kui jätkame nii, siis kaome ka rahvusena…

    Kuid TÄNAPÄEVAL on asi palju keerulisem. Veelkord – üks omavalitsusjuht rääkis, kuis paar aastat tagasi sooviti oma linnas organiseerida LASTE TÖÖD suvel. See olevat pea võimatu, sest vastu on võetud seadused/eeskirjad, mis laste FÜÜSILIST tegevust igati KEELAVAD/TAKISTAVAD. Rumalused algavad ÜROst läbi EL meie Riigikoguni välja. Aga peretasandil saaks midagi siiski ette võtta…

    P.S. Varsti ei kõlba meil pooled poisid (!) kaitseväkke!

  5. inseneR ütleb:

    Meile eelnenud põlvede jooksul on teatud, et laste ilmumise periood nooruses pole sattunud õnnetus, mida peaks hüvitama, vaid ongi loomulik pingerikas elu osa, milleks on ka valmistutud. Normaalse võimekusega loomad ja ka inimloomad suudavad selle perioodi läbida ilma kõrvalise abita, nagu ei vaja noor inimene tänavületusel talutaja abi.
    Normaalseks peaks lugema seda pere koormust ja toimetulekut, mis on kestval 3 lapselisel perel, aga mitte seda, mis on saavutatud laste mittemuretsemise dopinguga iibepuudesse hääbudes. Seega, peaks hääbuva lastetu pere alakoormatuse ja liigse toimetuleku lugema ebanormaalseks ja kestva kolmelapselise pere koormuse ja toimetuleku normaalseks.
    Tõusikute kehtestatud vanemahüvitis aga ei loe lastetu pere alakoormatust ja liigset toimetulekut ebanormaaleks ja üritab seda ebanormaalsust pikendada ka aega, kui pere on lapse saanud ja pere koormus ja toimetulek liikumas normaalsuse suunas.
    Kui ebanormaalsus ja normaalsus on tapvalt segi aetud esmatähtsa korral, milleks on kestmine, siis laste hoidmine eemal töö-, liikumise- ja põlve äralöömise kogemusest, on tõusiklikkuse pikendus tuletistele esmatähtsast.

  6. Ingel ütleb:

    Aitäh suurepärase artikli eest!!!

    Olen ikka imestanud, miks meil ühiskond nii kreeni on vajumas.
    Miks on meil nii palju ilma isadeta lapsi kasvamas? Mis juhtub noortes peredes, kui perekonda ei väärtustata, juba selle loomisel ollakse oma suhtumisega, kas liig kärsitud või hoolimatud ja ei osata lugupidavusele rajatud suhteid luua, miks on eelkõige enda õnnemudel kõige ülevam. Mehed on lugupidamatud ja naised …. vt näiteks viimases “Pealtnägijas” pereprobleemide pundart…. Keegi ei pea kellestki lugu…. ainult süüdistused… . Kui tihti teevad kohtunikud otsuseid, kus uskumatult tihti on isad kõiges süüdi (hoolimata naise ebaadekvaatsest suhtumisest oma perre), usinad on lastekaitsetöötajad, kes on uskumatult kitsarinnalised. Miks on nii suur %, kus isa on lapse kasvatuses tõrjutud ….. Muidugi on nii mõnedki mehed ilma isata kasvanud…., sama muster jätkuks …. Meeste potentsiaal ühiskonnas on lükatud poe turvamehe tasemele…. (huvitav kui suur on % turvameeste ametikohti – igal pool kõigis poodides, pankades, koolides jne aina istuvad ja valvavad…)
    Meeste roll lastekasvatuses ja ühiskonna turvalisuse osas on teema, mis on vaja ikka väga suure kella külge panna!
    … aga meil räägitakse aina kõigest muust kui olulisimast asjast, näiteks USA presidendist teame varsti juba iga tema mõttekildugi.
    Oma rahvas on tasakaalust väga väljas…. panustame aina usinamalt naistevarjupaikadesse….. ja “toodame” abituid “makaronmehi”…., kes vahetevahel plahvatavad…

  7. Kalle ütleb:

    Kui last on õigesti kasvatatud väiksest peale, ilma et tema elu pidevalt lihtsamaks ja mugavamaks tehes (Seisma õppides selja tagant toetus, asjade lähemale tõstmine, kui laps küünitab , jne), siis ei ole teda kunagi vaja sundida. Ta tahab ise proovida ja pingutada, see on meie loomuses, selle kaudu me kasvamegi. Kui see instinkt on meis vale kasvatusega välja juuritud, siis ei aita kehalise õpetaja sundimine ka, uskuge mind. Raske on õigesti kasvatada, sest meie vanemlikud instinktid lähevad siin vastuollu, kus me proovime kõike laste jaoks väga lihtsaks teha.

  8. Luule ütleb:

    Ja ikka kõik algab perest. Kui mõni aeg tagasi oli pere mudeliks 2 last ja kolme lapse emale vaadati juba kergelt muigega ning nimetatigi paljulapseliseks, siis ei ole imestada, et selline peremudel jätkus kasvõi seepärast, et nii oli ka nende lapsepõlvekodus. Enam lapsi on enamasti aga nendes peredes, kus oli varem ka. Ühelapselisi ka on ja see tundub väga imelik, kui just ei ole tervise probleeme.
    Vähesed lapsed saavad ka enam hellitatud, autoga kooli ja tagasi ka, linnakorteris pole olulisi koduseid töid ka, õppimise suhtes ka küllalt sageli vastuseisu ja kehalise vastu ka.
    Uued eluvõõrad peremudelid, mida lastele läbi mängu ja piltide peale määritakse on lausa perevastased ja eks viljad tule ka varsti.
    Ega meie tänavapilt suvel ja rannas ka eriti eeskujuks ja hea vaadata ole. Kes tegi -ise tegi. Kool ei saa kasvatustööd selles osas täiesti enda mureks ja ülesandeks võtta.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!