OPL SUVI

Noored õigusrikkujad vajavad mõistmist ja teraapiat

10. märts 2017 Tiina Vapper toimetaja - Kommenteeri artiklit

 

Eesti vanglates kannab karistust üle 20 lapse vanuses 14–17. Alaealiste vangide suhtarvult oleme Euroopa riikide tipus. 2015. aastast rakendatakse tõsiste õigusrikkumistega laste ja nende perede aitamiseks mitmel tasandil perenõustamisprogrammi „Multidimensional family therapy” (MDFT), mille on praeguseks läbinud 110 peret, sadakond juhtumit on töös.

MDFT programmis tegeleb laste ja peredega 18 psühholoogi ja sotsiaaltöötaja taustaga vajaliku koolituse läbinud terapeuti, neist neli Viru vanglas. Vanemkriminaalhooldusametnik Kai Kapp on üks neljast, kes noorte kinnipeetavatega Viru vanglas töötab. Vanglas on tal kolm hoolealust: 16-, 17- ja 18-aastane noormees, lisaks mõned kriminaalhooldusele võetud noored Lõuna-Eesti piirkonnast. Raske minevikuga keerulised noored kannavad karistust korduvate seaduserikkumiste ja väärtegude eest, millega tihti kaasneb koolikohustusest kõrvale hoidmine ning alkoholi või uimastite kasutamine.

Keerulised lapsed ja sassis suhted

Kai Kapi sõnul on probleemid nende lastega alanud juba varem. „Nad on sattunud erikooli ja kriminaalhoolduse alla, vanemad on pidanud korduvalt käima koolis, politseis, prokuröri juures ütlusi andmas. Peresuhted on muutunud väga halvaks, vanemad ei oska ega jaksa olukorraga toime tulla ning on kõigest väsinud, mis on inimlikult täiesti mõistetav. Mõnele perele tundub koguni kergendusena, kui laps vangi satub, sest siis ta on n-ö paigas ega saa uusi väärtegusid korda saata.”

Kuna vanemad ja noored ei oska enam omavahel suhelda ega suuda asju selgeks rääkida, on terapeudi peamine ülesanne aidata neil omavahel jälle kontakti leida. Ühelt poolt selgitada vanematele, mida laps tunneb ja mõtleb, teisalt rääkida noorele, mis tema lähedaste hinges toimub. „Vangistust kandev noor peab teadma, et vanemad temast kõigest hoolimata hoolivad ja teda armastavad,” rõhutab Kai Kapp, kes usub, et ükski vanem ei kasvata oma last meelega valesti, aga elus ei lähe kõik nii, nagu tahaks.

Terapeudi töö neli tasandit

Terapeudi töös on neli tasandit: töö lapsega, töö vanemaga, töö lapse ja vanemaga ning pereväline teraapia, kuhu kaasatakse vanaemad-vanaisad, tädid-onud ja teised lapsele olulised inimesed.

„Intensiivne töö algab kohe, kui laps vanglasse satub, vahepeal kohtume harvem ning kolm kuud enne vabanemist jälle tihedamalt,” selgitab Kai Kapp. Kontakti leidmine on tema sõnul iga nooruki puhul erinev. „Mõnega läheb see ruttu, mõnega võtab rohkem aega. Kui kokku saame, küsin, kuidas tal on läinud, mille üle ta on mõelnud ja kas on midagi, millest ta tahab rääkida. Juhin tasapisi jutu teemadele, mis minu arvates võiksid olla noorele olulised. Tähtis on ära tabada, mis on talle kõige rohkem haiget teinud ja sedavõrd häirib, et ta ei saa enam oma vanematega suhelda.”

Sageli on lapsel tekkinud konfliktid mitte ainult kodus, vaid ka koolis. Kai Kapp tõdeb, et koolivägivallal on paraku ka see pool, kus õpetaja kiusab õpilast. „Sellega on kõige raskem toime tulla, sageli ei ole võimalik kooli vahetada. Mõnikord üritab lapsevanem küll sekkuda, aga kui ta läbirääkimiskunsti ei valda, võib see asja veel halvemaks teha. Tean, kui pühendunud sotsiaalpedagoogid ja psühholoogid koolides töötavad, ometi langeb meil palju noori koolist välja. Miks?” küsib Kai Kapp, kelle sõnul ei tohiks ühtki noort lihtsalt üle parda heita.

Oskus kaasa mõelda ja kuulata

Mõni noormees võtab terapeudi sõnul hoiaku, et talle pole abi vaja. „Selle taga on hirm. Neil noortel on väga ähmane tulevikuvisioon, nad ei julge unistada ega usu, et võiksid kellekski saada. Tavaline on jutt, et oleksin tahtnud õppida autoremondilukksepaks, aga ei julgenud proovima minna, sest kooli oli suur konkurss ja arvasin, et niikuinii ei saa sisse. Terapeudi asi on noore unistusi turgutada. Me ei saa olnut olematuks teha, aga saame aidata sellest välja tulla. Mingil juhul ei tohi noortega suhelda ülalt alla õpetades, moraliseerides ja targutades, pigem huumorivõtmes.”

Vanematega kohtub terapeut enamasti kodus. Üks põhjus on, et pere ei peaks kulutama sõidu peale raha, mida niigi napib. Teiseks tunnevad vanemad end kodus turvalisemalt ning terapeut omakorda näeb, kuidas elatakse ja omavahel suheldakse. „Oluline on, et vanemad hakkaksid kaasa mõtlema ning prooviksid leida uusi käitumisviise. Paljude lapsevanemate tüüpiline lause on, et muidugi ma toetan teda, kui ta ainult ise tahab. Noor ju tahabki, aga ei oska seda öelda ja vanemad ei oska kuulata. Tuleb aidata vanemale see niimoodi sõnastada, et ta saaks aru, mida laps ootab. Mõnikord see õnnestubki.”

Muutumine võtab aega

Kai Kapp meenutab hiljutist kogemust, kui pere tuli vanglasse poega vaatama. „Rääkisin emale väga valusa loo, mille ta poeg oli mulle usaldanud. Oli näha ja tunda, et ema hakkas asjast aru saama ja mõtlema, mida võiks teha teistmoodi.”

Muutumine võtab aega ja teraapia mõju on vanglas keeruline mõõta, sest siin kehtivad vangla kord ja reeglid. Alles siis, kui noor on vanglast vabanenud ja saab ise otsuseid teha, on näha, milline on tulemus. Kai Kapp ütleb, et just sel ajal vajab inimene kõige rohkem tuge ja abi, et jätkata kooliteed, leida töökoht, oma elu korda saada.”

Kai Kapp usub MDFT teraapiasse oma kogemuse põhjal. „1990. aastal loodi Eestis mittetulundusühing Lapsele Oma Kodu, kus töötades ma kogesin, et peredega tööl on tulemus. Laps üksinda ei muutu, see on võimalik siis, kui teised muutuvad koos temaga.” Suurte kogemustega kriminaalhooldusametnik leiab siiski, et mõne väärteo puhul on lühiajaline vangistus vajalik. „Noorel ei tohi jääda muljet, et niikuinii temaga midagi ei juhtu, vaid ta peab mõistma, et igal teol on tagajärg. Mõjutusvahendeid on küll palju juurde tulnud, kuid pikk tee on veel minna, et need ühtse süsteemina tööle hakkaksid.”

 


INTERVJUU

Riskinoorte hulgas on palju psüühikahäiretega lapsi

Tiiu Meres

Tiiu Meres, MDFT programmi tegevusterapeut ja Põhja piirkonna superviisor, kellele see programm mõeldud on?

MDFT programmi ei tulda vabatahtlikult, siia suunab 11–18-aastased õigusrikkumisi toime pannud lapsed, noored ja nende pered prokurör, kohus, kriminaalhooldaja, politsei või alaealiste komisjon.

Teaduspõhises programmis tegeleb terapeut kuue perega ning iga pere jaoks on kuus ette nähtud 12 tundi, mille hulka ei arvestata paberite vormistamist. Kohtumiste sagedus sõltub vajadusest, kuid enamasti kohtutakse sagedamini teraapia alguses, kui olukord peres on kriitiline. Tihti on peres ka majanduslikke või terviseprobleeme, nii et terapeut ei tegele ainult peresuhetega, vaid ka kõige muuga. Vahel tuleb käia emaga kaasas lapsevanemate koosolekutel ja olla talle kooli ümarlaudades toeks. Ühesõnaga, terapeut teeb kõik selleks, et pere saaks paremini hakkama, et kõigi pereliikmete enesetunne paraneks. Kõigepealt ongi vaja endale selgeks teha, millised on pere probleemid ja vajadused, ja püüda neile lahendust leida. Seda tehes ei räägi me kunagi sellest, mis on halvasti, vaid arutame, mis on nende elus hästi ja milles laps andekas ja tugev on. Kui ta on näiteks hakanud konfliktide tõttu matemaatikaõpetajaga koolist kõrvale hoidma, aga on osav puutöös, püüame leida võimaluse, et ta saaks neid oskusi rakendada. Vahel ongi asja uurides selgunud, et lapsel on düskalkuulia ja ta peaks õppima lihtsustatud õppekava alusel.

Milliseid lapsi on kõige keerulisem aidata?

Kõige keerulisem on aktiivsus-tähelepanuhäirega lastega, kes on väga pidurdamatud ja kel puudub võime plaanipäraselt tegutseda. Selline laps võib küll kodust väljuda mõttega, et läheb kooli, aga sinna mitte jõuda. Kuna bussis on hea soe, ei lähegi ta õiges peatuses maha ning hakkab alles kodust kilomeetrite kaugusel teises linnas mõtlema, mis edasi saab.

Need lapsed vajavad psühhiaatri abi, aga paraku on haigekassa rahastusega võimalik jõuda üksnes diagnoosi panemiseni. Kuna ravi ja rehabilitatsioon on omavalitsuste kanda, kel selleks raha napib, võib juhtuda, et abi jääbki saamata. Riskinoorte hulgas on keeruliste psüühikahäiretega lapsi palju. Mõnikord on õnnestunud luua lapsele tugivõrgustik, aga iga kord head lahendust pole.

Kas on ka hea lõpuga lugusid?

On olnud juhtumeid, et pere on hakanud teistmoodi elama ja asjad läinud paremaks. Enamikul juhtudel jääb alla­käigutee vähemasti pidama ja õpitakse tulevikule mõeldes tegema mõistlikumaid valikuid. Sageli on tegu inimestega, kelle jaoks põhjuse ja tagajärje seostamine on keeruline. Kui vanemad seda ei oska, ei pruugi ka vaimselt võimekad lapsed seostamisoskust ära õppida. See, et osa lugusid ei leia head lahendust, on paratamatu. Põhjus pole teraapias, vaid sotsiaalsüsteemis, mis on võimalustelt maha jäänud. Jõukamates riikides läbib tõsiseid väärtegusid tegev riskilaps kõigepealt terviseuuringud ning mõjutusvahendid valitaksegi tema terviseseisundist lähtuvalt. Meil sellist institutsiooni pole.

Keerulised on ka need juhud, kui lapsevanemal on psüühikahäire. Raske psüühikahäire puhuks on regulatsioonid olemas, aga kõigilt ülejäänud lapsevanematelt eeldatakse ühtmoodi võimekust. On ammu teada, et pere, kus vanemad on vaimupuudega, vajab alates lapse sünnist kuni tema täiskasvanuks saamiseni tugiisikut, mis mõistagi on väga kulukas. Oleme leidnud pere kodust riiulilt lapse rehabilitatsiooniplaani, mille vanem haiglast kaasa sai, aga mis sinnapaika jäigi. Omavalitsuses keegi isegi ei tea, et lapsele on määratud raske puue. Sel juhul püüame leida need õiged inimesed ja asutused, kellele tegutsemine edasi üle anda.

Kes MDFT programmi rahastab?

Mõni aasta tagasi käivitus Eestis mahukas Euroopa majanduspiirkonna toetuste programm „Riskilapsed ja -noored”, MDFT programm on selle osa. Märtsi lõpuni tulebki rahastus sellest projektist, alates aprillist sotsiaalkindlustusametilt ja justiitsministeeriumilt. Et programm oleks tulemuslik, tuleb arendada nii meditsiini, hariduse kui ka noorsoopolitsei süsteemi.

Tiina Vapper


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!