Õpilane küsib, tulevane õpetaja vastab
Annagreta Raudseping, Ivo Mattus ja Riho Timm Tartu luterliku Peetri kooli õpilastega. Tulevased õpetajad näevad end hea meelega koolis tööl. Foto Tuuli Hiiesalu
Tartu luterliku Peetri kooli õpilastel (1.−4. klass) on kord nädalas meedia- ja suhtlemisõpetuse tund. Hiljuti käsitleti selles intervjuu teemat. Et asi ei jääks ainult teoreetiliseks, otsustasime korraldada pressikonverentsi, kuhu kutsusime õpetajaametist rääkima kolm Tartu ülikoolis õpetajaks õppivat tudengit.
Annagreta Raudseping õpib Tartu ülikooli haridusteaduste instituudis inglise ja saksa keele õpetajaks ja töötab selle kõrvalt Ettevõtluskülas.
Riho Timm õpib samuti TÜ haridusteaduste instituudis põhikooliõpetajaks, tema ained on inglise keel ja ajalugu. Lisaks töötab ta asendusõpetajana Tartu katoliku koolis.
Ivo Mattus on bakalaureuseõpingud haridusteaduste instituudis juba lõpetanud ning õpib ajaloo ja arheoloogia instituudi magistrantuuris ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajaks.
Küsimused said lapsed varakult valmis mõelda.
Kas ka sinul on olnud õppimine raske?
Annagreta: Õppimine ei ole raske, kui sa õpid seda, mis sind huvitab.
Riho: Õppimine kui selline pole raske, aga õppimisega alustada on tihti raske. Kui juba järje peale saad, on õppida täitsa tore.
Ivo: Kinnitaks seda viimast, just õppimisega alustada on raske, aga kui pihta oled hakanud, on kergem.
Tuleta meelde, kas sinu õpetajal oli õpilastega probleeme? Kui jah, siis mida nad tegid?
Annagreta: Minu õpetajatel oli küll õpilastega probleeme ja üks probleemsetest õpilastest olin mina ise. See oli selline periood, kus ma olin natuke metslane, aga kasvasin sellest vist lihtsalt välja. Õpetajad lahendasid probleeme ikka rääkides, mõnikord kutsuti ka lapsevanem kooli. Ei mäleta, et direktorit oleks kaasatud. Probleemi lahendasid ikka lapsevanem ja õpetaja. Õpetaja ei tohiks teiega pahandada, kui olete väga aktiivsed, sest tööturul tuleb jala ukse vahele saamiseks olla aktiivne.
Riho: Oli neid, kellega kurjustati, ja mina olin üks nendest, aga nii nagu Annagreta, kasvasin minagi sellest välja. Aktiivsus ei kadunud kuhugi ära, oskasin seda suunata positiivsemate asjade peale, mitte ainult tunni segamisele. Probleemi korral õpetaja tavaliselt rääkis õpilasega, vahel kaasati ka lapsevanem. Olen minagi saanud põhikoolis direktorilt käskkirja, aga see on juba unustatud.
Ivo: Pean samuti nentima, et minu klassikaaslastega on probleeme olnud nii 3., 6. kui isegi 11. klassis. Õnneks suutsin ise suurematest probleemidest hoiduda.
Kui palju teeksid lastele matemaatikatunde?
Riho: Ikka viis tundi nädalas.
Annagreta: Matemaatikat peab iga päev õppima. Võitlesin küll kooli ajal ise selle eest, et matemaatikat oleks üks kord nädalas, aga nüüd võin julgelt öelda, et matemaatikat läheb elus kindlasti vaja. Seda tulebki kogu aeg harjutada, muidu see läheb meelest ära. Ja koduseid ülesandeid tuleb ka teha, see pole selline ema jutt, see on täitsa tõsi. Lisaks arendab matemaatika loogilist mõtlemist.
Ivo: Jah, lapsed, õppige matemaatikat. Ma ise matemaatikat ei õpetaks, keskendun rohkem ajaloole, aga matemaatikata tulevikus hakkama ei saa, eriti kui tahate mõnda ägedat eriala õppima minna.
Kui palju on koolides tahvelarvuteid ja teisi IT-asju?
Annagreta: Mina tean koole, kus neid on hästi palju, aga see kool, kus mina käisin, seal oli ainult arvutiklass ja meil polnud tahvelarvuteid. Mõni kool ei saa neid endale lubada ja mõnes koolis tehakse tööd grupis, grupi peale on üks tahvelarvuti. Arvan, et on piisavalt.
Riho: Oleneb koolist ja võimalustest, aga see on tõusev trend. Kasutatakse ka projekte, vahendite soetamist toetatakse. Seega pole kõik kinni raha taga, vaid pealehakkamises.
Ivo: Kui palju koolidel tahvelarvuteid on, oleneb kooli juhtkonna meelestatusest ja eelarvest. Ise tulen ka koolist, kus oli ainult arvutiklass ja igal õpetajal oli oma arvuti.
Mida teed, kui laps on mõnes asjas targem?
Annagreta: Kasutaksin seda lapse tarkust kindlasti ära. Näiteks kui ta on matemaatikas hästi hea, siis saadaksin ma ta olümpiaadidele ja võib-olla matemaatika huviringi.
Riho: Õpetaja ei peagi kõige targem olema. See on vana arusaam. Kui laps on targem, siis laseksin tal teistele õpetada.
Ivo: See on hea mõte. Kui ta on mõnes üksikus asjas targem, korraks juhtub, siis see on väga hea, õpetaja saab ise ka sellest midagi teada. Kui ma märkan, et see laps on mõnes valdkonnas väga andekas, siis üritangi teda just selles edasi arendada.
Miks sa õpetajaks tahad saada?
Annagreta: Mina enam ei mäletagi, miks ma õpetajaks õppima läksin, sest olen tahtnud õpetajaks saada juba sellest ajast, kui olin teievanune. Õpetamine ja lastega töötamine tekitab väga hea tunde. Ma arvan, et kui ma täna siit koju lähen, siis olen ka väga positiivselt meelestatud, palju energiat on. Mulle meeldib lastega töötada ja seepärast tahangi olla õpetaja.
Riho: Minule meeldib ka lastega tegelda. Mõnikord nad viivad mu küll endast pisut välja, aga üldiselt on tore. Kui kooli lõpetad, on vähemalt kindel töökoht ja suhteliselt normaalne palk ootamas, kui sa vähegi tahad seda tööd teha.
Ivo: Mina õpin ajalooõpetajaks ja kuna mulle ajalugu väga meeldib, siis ma saan päev otsa ainult ajaloost rääkida ja seletada, mis on väga tore.
Kas tahaksid minna tööle samasse kooli, kus ise õppisid?
Annagreta: Mina ei tahaks. Minu üks sõbranna õpib koolijuhiks ja teeb praktikat selles koolis, kus ta õppis, ta on nii-öelda ülemus nendele õpetajatele, kes teda kunagi õpetasid. Käisin 12 aastat ühes koolis ja nüüd tahaksin minna mujale.
Riho: Minul poleks oma kooli minemise vastu midagi. Käisin kahes koolis, mõlemad olid Saaremaal, ja ma tahaksin Saaremaale tagasi minna. Eks minulgi oli omal ajal õpetajatega konflikte, aga ei usu, et sellest probleeme tekiks. Olen nüüd täiskasvanu.
Ivo: Ei tahaks, tahaks minna mujale. Võib-olla natuke suuremasse linna. Ma olen ise Põlvast pärit ja seal nii kaua olnud, tahan minna mujale.
Kas sulle meeldib õpetada suures või väikses klassis, suures või väikses koolis?
Annagreta: Mina tahaksin õpetada väikeses koolis, suured koolid on väsitavad. Teil on siin väike kool, kui ma sisse tulin, siis tundsin, et siin pole stressi. Suurtes koolides, näiteks mõnes Tallinna koolis, on hästi palju müra ja see väsitab. Mulle meeldib väike kollektiiv.
Riho: Väike kool ja väike klass. Kui inimesi on vähem, saab rohkem keskenduda, lastega tegelda, vahetumalt töötada. Tööst on rohkem kasu ka.
Ivo: Suur kool, aga väike klass. Mida väiksemad klassid, seda rohkem saad ühele õpilasele keskenduda. Suur kool sellepärast, et sageli on suurtel koolidel rohkem võimalusi ja mulle meeldib suure kooli süsteem ja õhkkond.
Kas õpetaja olla on raske?
Riho: Nii ja naa. Mõne jaoks on kergem, mõne jaoks raskem, see oleneb täitsa inimesest, missugune sa inimesena oled. See amet peab lihtsalt sobima. Minu enda jaoks ei ole õpetajaamet raske, ehk vahetevahel, aga see oleneb täitsa päevast – kui vastutulelikud ja koostööaltid on lapsed.
Ivo: See oleneb jah hästi palju lastest, missugune klass sul on, ja õpetaja isiksusest.
Mida sa teeksid koos lastega vabal ajal, väljaspool kooli?
Annagreta: Mina käiksin hästi palju selles samas linnas, kus kool asub. Muuseumides, parkides jalutamas, näitaksin lastele seda, mida nad muidu ise ei läheks vaatama. See oleneb ka laste vanusest. Kuna töötan Ettevõtluskülas, viiksin lapsed ka sinna.
Ivo: Mina viiksin lapsed näiteks AHHAA keskusesse.
Riho: Mina küsiksin laste käest, kuhu nad minna tahaksid. Kuhu näiteks teie tahaksite minna?
(Parki, Aurasse, Ettevõtluskülla, Kohtla-Järve kaevandusse, Pärnu veeparki.)
Mida teeksite, kui õpilased ei tee koduseid töid?
Riho: Kui kodused tööd on sageli tegemata, on see kodune probleem. Tuleb suhelda vanematega. Kui aga need on jäänud tegemata mõnikord ja laps on lihtsalt laisk olnud, paluksin ma need ära teha järgmiseks korraks. Üks kord olen jäänud kodust tööd lastega tegema ka pärast tunde.
Annagreta: Mina räägiksin kindlasti koduga.
Ivo: Mina üritaksin võimalikult vähe koduseid töid jätta, aga eks aeg-ajalt tule seda ikka ette. Kui vahepeal jääb kodutöö tõesti tegemata, siis alguses lihtsalt räägiksin, küsiksin, miks tehtud pole. Kui õpilane jätab kodused tööd pidevalt tegemata, aga tunnis on kõik korras, võib küsimus olla tõesti kodus.
Missugused on hea õpetaja kolm kõige tähtsamat omadust?
Riho: Nooruslikkus, ja siin ma ei mõtle vanust, vaid võimekust lastega samastuda, seda võib suuta ka 50- või 70-aastane õpetaja. Rahumeelsus ja õpihimu. Õpetaja peab tahtma kogu aeg õppida, targemaks saada.
Ivo: Kõige tähtsam on õpetaja motiveeritus. Kui õpilased näevad, et õpetaja on väga haaratud sellest, mida ta õpetab, kandub see õpilasteni. Lisaks suhtlemisoskus – tuleb viia end õpilase tasemele. Ja lõpuks seesama, mida Riho ütles: nooruslikkus.
Annagreta: Ma arvan, et väga kannatlik peab olema, nagu ma poistega just olin. Õpetajal peab olema tahet areneda, ei saa piirduda ainult nende teadmistega, mis ülikoolist saab. Aeg läheb edasi, kõik areneb. Näiteks nüüd tulevad tahvelarvutid ja ma pean õppima nendega töötama.
[…] Meie kooli õpilastel on kord nädalas meedia- ja suhtlemisõpetuse tund. Hiljuti käsitleti selles intervjuu teemat. Et asi ei jääks ainult teoreetiliseks, otsustasime korraldada pressikonverentsi, kuhu kutsusime õpetajaametist rääkima kolm Tartu ülikoolis õpetajaks õppivat tudengit. Sellest, millest pressikonverentsil räägiti, kirjutab 17. märtsi Õpetajate Leht. […]